Habe oli minetanud lootuse, et see kunagi uuesti juhtub. Mitte ainult minetanud lootuse … Ta suisa kartis seda – sest viimane kord, kui see juhtus, jättis see sügavad haavad. Need küll kasvasid kinni ja kattusid kareda armkoega, aga ei hoidnud ära seda, mille ärahoidmist ta tegelikult ei soovinud …
Seekord tuli see üllatusena. Sellest oli möödas pikk aeg, kui Habe oli lubanud endale – veel vähem teadlikult võimaldanud – et keegi võiks temas nähas midagi rohkemat, kui armilise näoga ahvilaadset toodet, kelle esmaseks kasutuseks kõige sobilikum viis on panna ta inimesi kalki õudu ja kabuhirmu tundma.
Või noh, kunagi see võibolla oli ka nii, aga siis hakkas kärakas maitsema ja sealt edasi tuli kuraditosin aastat käraka ja toba vine täis eluküünla põletamist mõlemast otsast ja külgedelt ka veel! Oh kuidas ta igatses lõppu, aga kui seisis silmitsi võimalusega see teoks teha, siis lõi araks …
“Aga võib-olla ongi see hea, et nii läks …” mõtles Habe endamisi, tundes melanhooliamõtteid tema kiilaspeale külma hingeõhku puhums. “Sest muidu ei oleks seda uut piksenoole tabamust ju tulnudki …” Vähemasti tema karvase kere pihta mitte! Ahvileivapuu ja banaanifriikad, mitte gandon kollins ja kama suutra!
See oli algusest peale liiga kiire ja liiga haarav. Aga see oli kõike seda ja rohkemgi veel! Just see, mida ta oli igatsenud, vajanud ja ihaldanud nii kuradima kaua aega. Ja sisimas peljanud enim seda, et kui see tuleb, siis leiab ta kindlasti lollikindla viisi, kuidas see kõik ära solkida – lohh nagu ta on … Patsandoobel pole valss, see on vigastus.
Tema armastus oli kui balsam tema hingehaavadele. Ambroosia, mida jumalad oma kurjas kiusatustemängus tema kõrist alla valasid, et hiljem agoonias tõmbleva inimvare üle irvitada – on nüüd hea või?!
On! Oli! Ja mõtteis alati jääb ka!
Ta üritas olla parem, kui ta tegelikult on. Ta üritas olla vähemasti killuke sellest, mida talle armastuse hurma uuesti tunda andnule vaja oleks olnud. Ta üritas, kuid justkui Icarus lendas ta liialt kiiresti liialt kõrgele ja langes maale tagasi.
Võiks arvata, et maandumine lõhkus ta, kuid see oleks olnd keeruline – kuidas sa lõhud lõhutut? Ta sai põrutada, jälle … Aga eks ole seda ju ka varemgi juhtunud – ja mine tea, kui seekord sellest midagigi õppida, siis äkki juhtub jälle …
Habe ei suutnud olla valuta, aga ta suutis seda seekord õigest allikast ammutada. Samuti oli tal olemas piisav teadmine, et sedakorda haavu õigel ajal võida ja kes teab, ehk isegi ilusam armkude saada …
Kõige selle poppurrii keskmes aga oli ta vaid üht – südamepõhjast tänulik! Jah, ta ei suutnud olla see, mida temast oodati ja mida temalt sooviti. Ja see tegi haiget … Aga sedakorda ta vähemalt üritas olla parem kaotaja. Kes siis veel, kui mitte tema, teadis kogu vääralt kaotusega ümber käimise keerdkäiku – seal sügavikus on kõle ja üksildane …
Habe soovis talle ainult head! Ta lootis, et saab kunagi olla helge mälestus ajast, kus poiss kohtas tüdrukut ja neil oli koos hea ja helge olla. Jah, muinasjutud ei ole alati võiduka lõpuga … Aga kohe kindlasti kavatses Habe mäletada seda helget aega – “muinasjutu metsas kohtasin kord haldjat ma ..!”