Aastad möödusid joostes liiva nagu terad liivakella anumas. Habeme elus oli juhtunud rohkem kurba kui rõõmustavat, aga ta ei kaotanud lootust. Pealegi oli ta ammu ilma aru saanud, et rahvale pakub ainuüksi tema tahumatu ja nurgeline lõust palju nalja. Lisa sinna paar surakat nalajalugusid sellest, kuidas sa mõnda kogu ihust ja hingest vastu punnivat ministeeriumitšellot või tavalist pööbel-kartulimüüjat klubi trepist graatsiliselt nagu faasanit sünnitusvalude tuhkudes alla talutasid ning maini lõppu, et elu on sugulisel tee lelviv haigus, mis lõpeb surmaga ja opladii hopsassaa huumor sünnib kirvega.
Habe ei pidanu ennast kuigi suureks oskajaks nalja viskamise maastikul, aga aastatega kogutud säästud, mis veel ei olnud kapitalistliku legaliseeritud hoiulaenuühistubiznise šaakalite ja riigi tahumatult mahutamatusse kukrusse ära kolinud tuli nüüd investeerida kiiremini, kui pohlakupajuk jalkakinnisvarasse. Nii otsutas Habe oma sajalised laiaks lüüa nagu Tõnisson seasita ning juba klõbistasidki tema tahumatud näpud avaldust maailma suurima komöödiafestivali kodulehe “esineda soovijate” sektsioonis.
Vastuse ootamine muutis Habeme rahutuks. Ta teadis, et tal on umbes sama palju lootust valituks osutuda, kui Mart Võrklaeval rahandus korda teha ning sõna “draft” õigesti kirjutada. Aga nagu ütles tema NAKi luureintsruktor, siis “julge hundi rind on kuuliauke täis!” Pealegi, mis tal ikka niiväga kaotada oli – enda, ja paljude teiste arvates, oli ta juba lootusetu parmaadist kloun valmis. Kui nüüd rahvusvaheline festival, mis päriselt ka matsu jagab, otsustab talle kui lambi idaeurooplasest bajaanile ust näidata, siis ei ole sedakorda raha vähemalt suur-venemaa emakeselt geiroopasse ümber asunud “mamaljubade” taskuis, sest HLÜ tvaju mamu nahh, vaid on andnud oma panuse maailmatasemel kultuurisündmuse toimumisse. Igatahes – kõik on hea, mis kohe surmaga ei lõppe; kui antud aega elada on antud samuti ka aega heita ennast jõkke!
Kui jaatav vastus, koos uute arvete ja rahaliste nõudmistega, lõppeks tema postkasti potsatas oli Habe sama õnnelik, kui lamemaalane rekka alla jäänud gloobust nähes. Tema sisemine rentslisse pekstud ja kuldsetest duššidest ligumärg “mina” oli nii rõõmus, et otsustas vaatamata suurele sisemisele hirmule asjaga lõpuni minna. Taganeda oli hilja!
Olles maksnud, maksnud ja veel kord maksnud oli Habe teel Šotimaale lootuses, et vähemalt üks inimene tema soigumist kuulama tuleb. Kui ei, siis oli tal alati võimalus ronida kuningas Arthuri trooni asukohta ja end päikese käes praadides kuumarabandusest arhivaaliks fossiliseerida või ühineda tuhandete teiste Edinburghi tänavatel ringi liikuvate kodutute heidikutega. Lõppude lõpuks oli teda Šotimaa pealinnale sama vähe vaja kui kodumaale – seega oleks konserv ainult õnnelik, kui veel üks sibul riigist kaoks.
Aga Habeme üllatuseks läks esimene keika ülinummilt ja ta otsustas selle kohta paar rida kribada, mis tulid välja just nii deprekast tiinned nagu ta arvas, et nad tulevad. Eriti veel, kui su terapeut suvepuhkusel on. Aga lootust on, et kui see asi edasi veelgi hullemaks läheb, siis hakkab ka rõõmsamaid sõnumeid ehk tulema – kui mitte Habemelt, siis kuulutuste sektsiooni kaastundeavalduste lahtrist ehk … Sest alati tuleb avaldada kaastunnet järjekordsele kadunud huumorisoonele!