Ajame õpetaja nutma ehk viisakus on jobudele

Eelmisel nädalal kirjutas üks õpetaja arvamusloo oma kogemustest tänapäeva koolimaastikul. Minu meelest tegi asja tähelepanuväärseks veel see asjaolu, et kirjutajaks oli meesterahvas. Meesõpetajad on väljasurev liik. Ja seda mitmel põhjusel, aga eeskätt ikka sellepärast, et kui madal palk ehitusele Kalevipojaks või “päris tööle” ei aja, siis on tänapäeval suur tõenaösus saada endale külge ka “pervopapa” tiitel. Nagu juba Katrin Pauts oma romaanis “Öömees” kenasti seletanud on, siis milline normaalne mees läheb vabast tahtest naiste tööd tegema. Ikka peab mingi viga küljes olema. Kas on lasteihar või lihtsalt kohtlase olemisega. Ei saa ju ometi olla, et terve ja adekvaatne meesterahvas raatsib oma aega miski läila mulisemise ja laste kantseldamise peale raisata. Ja kui raatsib, siis on ta pehmo!

Omalaadse põhjuse avastasin ma aastaid tagasi tänaseks küll paraku varalahkunud Priit Kruusi monoetendusel “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”. Oma etenduse ühe osana näitas Priit Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud videoklippi, mille eesmärgiks pidi loojate arvates saama positiivse kuvandi loomine õpetaja- või hoolekandeõe ameti valikust meesterahva poolt, aga viimane asi, mis minul peale selle video nägemist tekkis oli “positiivne emotsioon”. Ja mitte sellepärast, et ma ka ise koolipapa ametit pean, vaid sellepärast, et selle video teostuse näol oli selgelt näha, mis on reaalne ühiskondlik probleem – topeltstandardid. Video ise keskendub kahele vennale, kes peale gümnaasiumi lõpuaktust perekonna meesliikmete poolt piiramisrõngasse võetakse, et välja pinnida, mis siis noortel meestel tulevikus plaanis on. (Tegevus toimub eramaja õunaaias ja miljöö kujundus viitab keksmisest jõukama perekonna elamisele.) Esimene vend annab vastuseks kindlameelse otsuse – majandus. Sellega pälvib ta suguvõsa rõõmuhõisked ja juubelduse ning mehised patsutused nii isalt kui ka onult. Sest selge on ju see, et elu põhiline idee on jõukus ja raharohkus. Samuti leitakse, et rahaasjades on meestel ikka paremini läinud, sest neil on parem finantsiline mõtlemine ja teravam taip. Kui saabub teise perepoja kord vastust anda, siis ütleb ta, et pole veel lõplikult otsustanud, kas hakata õpetajaks või minna meditsiinikooli õendust õppima, et saaks hiljem hooldekodus või haiglas inimesi aidata. Selline vastus tekitab alguses hämmingut. Saabub piinlik vaikus. Pereisa on kohmetunud olemisega, pereema näost on näha ängi ja valu (ta pöörab pilgu vanaisale ja süüdistab toda poja halvale teele viimises. Vanaisa libistab aga ükskõiksel ilmel viinuskit ja ei lase ennast ümbritsevast segada). Algsest kohmetusest aitab üle saada onu, kes lohutab pereisa, et pole hullu midagi, keegi peab ju koolipoistele seda ka õpetama, et kuidas ikka õige mees olla. Ja miks mitte ei võiks seda teha kehalise kasvatuse või tööõpetuse õpetaja. Selle kõrvalt saab päris karjääri ka teha  – professionaalselt sporti teha või siis oma ettevõte kõrvale rajada. Siis aga vastab perepoeg, et tema tahab hoopis eesti keelt ja ajalugu õppima minna, kuna kehaline ja tööõpetus ei ole talle hingelähedased distsipliinid. Selle peale pistab isa pröökama, et kus kohast küll ühel pojal nii lollid ideed saavad tulla, kui teine on asjalik ja mõtlev inimene. Ema hakkab nutma, süüdistades veelgi raevukamalt vanaisa, kes vanaema poolt silme alt ära talutatakse. Video lõppeb isa rinnal nutva emaga, keda lohutab nii “õige” valiku teinud poeg, kui ka kogu ülejäänud suguvõsa. “Vale” otsuse teinud poeg jääb kaadris alumisse vasakusse nurka, kus ta Oskar Lutsu romaanidesarjast tuntud Arno Tali moodi mõtliku pilguga kaugusse vaatab, samal ajal süles olevale kassile pai tehes.

See video on mul tänase päevani meeles. Nagu ka armsa Priidu kommentaarid selle video kohta. Aga minu jaoks oli eriti naljakas seik selles, et see klipp ilmutati eesmärgiga “võrdse kohtlemise” ideed massidesse viia. Et teavitada inimestele vajalikkust mõista ja aru saada, et kõik ei ole üheusugused ja selles peitub inimkonna varjatud võlu. Aga nagu ikka, läks nii nagu alati. Papp pandi magama, video sai tehtud, aga resultaadi analüüs las jääda nende teha, kellel seda vaja peaks minema. Sest selge on ju see, et meessoost olend, kes otsustab millegi muu kui raha teenimise või riigi juhtimise kasuks on memmekas ja pehmo. Sellised tulebki nurka suruda ja võimalusel kõrge kaarega pähe lasta. Eriti äge, kui seda veel kuskilt kõrgest kellatornist või siis parema puudumisel kõrgepingeliinipostilt teha saaks. Siis saaks lisaks urinaalsetele ka alandamisvajadused rahuldatud. Kaks kärbest ühe hoobiga! Mis nii viga elada.

Teise olulise aspektina toob see video esile ka ühiskondliku suhtumise, ja seda juba perekonna kui kogukondliku alusrakukese tasandil. Kui peres on arvamus, et õpetajaamet ei ole midagi väärt ja selle valivad endale need, kes midagi muud ei oska, siis mis siin imestada, kui lapsed selle suhtumise oma igapäevases suhtlemises õpetaja suhtes esile toovad. Ja kuidas saakski muud moodi minna, kui lapse algsed sotsiaalse suhtlemise oskused ja hoiakud tulevad kodust. Hiljem muidugi ka sotsiaalsest läbikäimisest ja sotisaalsetesse grupidesse kuulumisest. Sest kes Kanuti gängis on olnud, see pedagoogiks ei lähe. Küll aga on kamba ninamehel (ja ninamehe lähiringkonda kuulujatel) vajalikud oskused juhtivale ametikohale kandideerimiseks ning meeskonnatöö juhtimiseks.

Aga eks ta ju ole tõsi, et mis see õpetaja tänapäeval muud on, kui närune teenindaja. Ja sellistele tulebki nende koht kiirelt kätte näidata. Muidu hakkavad veel arvama, et neil on selles sootsiumis, kus nad koos ilusate ja vapratega kooseksisteerivad miski mõjukas koht ette nähtud. Kaugel sellest totud! Õpetajad on ju tahvlikriiditolmutajad ja laste depressiooni ja agoonia põhjustajad. Ei mõista nad, et nende töö on õpetada ja siis väärilisi hindeid päevikusse ritta laduda, mitte nõuda ja kontrollida tulemit, mille negatiivne resultaat on nende mitte õpilaste süü. Lapsevanem maksab nende palga läbi riigi poolt kooritava maksukoorma. Seega ei ole siin mingit nõudmist ilma kooskõlastamata. Iga laps on eriline. Ja seda peab õpetaja mõistma ja arvesse võtma, mis siis, et on õppekavad ja tulemuste kalkuleerimise juhised. Erand kinnitab reeglit. Ja kui erandeid on rohkem kui reegleid, siis on see süsteemi võlu mitte valu. Vait olla ja edasi teenida!

Ja siis veel on need pedagooginärakad nii ülbed, et julgevad endale palka juurde küsida! Endal kõige pikem puhkus ju, aga näe ikka ei sobi. Sest kõik me ju teame (või noh, vähemasti need, kes on täpselt 0 päeva oma elus pedagoogitööd teinud teavad), et õpetajatöö on maailmas keerukuselt kolmas – kohe peale sündimist ja kakalkäimist (isegi eneserahuldamine nõuab rohkem füüsilist pingutust kui pedagoogiks olemine). Terve suve puhkad ja siis tuled tööle ja räägid päevast päeva ühte ja sama juttu. Mis seal siis nii rasket on! Olgu, lepime sellega, et alguses on törts raskem – siis peab esimesel aastal tunnid ette valmistama. Aga peale seda on ju valma! Muudkui ketra sama vana joru ja ole õnnelik. Egas laps tea, et sa uuesti ette ei valmistanud. Kui palju see aine ikka muutub. Füüsika on füüsika, grammatika on grammatika. kehkaõpsidel on vapsee lebo – muudkui röögi ja kamanda, ja kes ei suuda normatiivi täita, kirjuta talle pingutuse eest kolm välja ja las ta läheb rahus oma “erilisi” asju tegema, vähemalt ei ole jalus kogu aeg ja ei kräunu nagu armuvalus kõuts juuksurist tulnud tšiuauat nähes.

Ja kui nüüd need õpetajanärakad hakkavad rääkima, et standardid ja ettekirjutused muutuvad kogu aeg ja õpilasi on rohkem, kui oleks mõsitlik ühte klassi panna, siis kelle süü see on, et nad endale normaalset ametit selgeks ei teinud ahh? Käskis keegi kooli ronida või? Maailmas on palju ameteid, millega teenib korralikult raha ja ei pea ei enda ega pere äraelatamise pärast muret tundma. Aga kui sa ise oled nii loll, et päris tööd teha ei taha, siis ära inise siin, et maailm sulle iiga teeb. Kes kannatab, see kaua elab. Ja mida kauem te elate, seda vähem peavad tulevased põlved oma elu õpetajaametiga rikkuma hakkama. Eks see ole juba jumalasõnaski nii seatud, et ühed peavad teiste eest kannatama. Aga suhtugem sellesse, kui “hallide varjundite” motiividest kantud seiklusesse mitte kui Tolgata teesse. Ikka mõnna mõnna, mitte põrra põrra!

Ja katsugu see õps tulla mulle ütlema, mida minu laps tohib teha ja mida mitte. Minu laps teab, et tal on tulevik ja perspektiivid. Et tal on sõnavabadus ja seda peab kasutama, mitte niisama vait kui sukk istuma. Ja kui mingi õps ei suuda kriitikat taluda, siis on see tema probleem, mitte lapse. Õpetaja asi on lastele toeks ja abiks olla, mitte nõuda neilt asju, mida nood teha ei taha. Selleks on vanemad. Ja küll juba vanemad ise otsustavad, kas ja kuidas oma last kasvatada. Üldsegi on tänapäevases maailmaruumis moes lapse vaba eneseväljenduse piiridesse mitte surumine. Nii areneb ta kõige kiiremini ja kõige paremini. Ja kurb on näha, et mingid nõukaaegsed fossiilid või varase postsovjeedi armuapsakad siin sellel teemal sõna võtavad. Ei suuda pinget taluda, siis leia endale mõni muu mõtetu amet, kus oma frustratsiooni välja elada ja las õpetamine jääda neile, kes oma kohta tunnevad.

Õnneks on varsti valimised ja siis saavad püüne pääle õiged inimesed. Kes teavad, kuidas asjad käivad ja olema peavad. Siis saab selgeks, kes kus seista ja olla tohib. Ja samuti jagatakse ära õiged ja valed eestlased – õigetele kuulub helge tulevik siin maal. Valed pannakse vagunitesse ja saadetakse sinna, kus nende koht on. Siis saabub taas rahu ja küllus me maale. Päike paistab ja kuu kumab. Silm puhkab valguses ja mustus on tagasi tõrjutud. Oh õnne ja rõõmu! Oh karistusregistri kustumatut lõõma!