Blogi

Aastad möödusid joostes liiva nagu terad liivakella anumas. Habeme elus oli juhtunud rohkem kurba kui rõõmustavat, aga ta ei kaotanud lootust. Pealegi oli ta ammu ilma aru saanud, et rahvale pakub ainuüksi tema tahumatu ja nurgeline lõust palju nalja. Lisa sinna paar surakat nalajalugusid sellest, kuidas sa mõnda kogu ihust ja hingest vastu punnivat ministeeriumitšellot või tavalist pööbel-kartulimüüjat klubi trepist graatsiliselt nagu faasanit sünnitusvalude tuhkudes alla…

Seekord tuli see üllatusena. Sellest oli möödas pikk aeg, kui Habe oli lubanud endale – veel vähem teadlikult võimaldanud – et keegi võiks temas nähas midagi rohkemat, kui armilise näoga ahvilaadset toodet, kelle esmaseks kasutuseks kõige sobilikum viis on panna ta inimesi kalki õudu ja kabuhirmu tundma.

Ma hoiatan kohe alustuseks ette ära – kõik minu õpilased või niisama õpilased või kolleegid koolist (olgu ta tava-, eliit- või üli- …) ÄRGE EDASI LUGEGE KUI KARDATE, ET ROBUSTNE JA JÄME KEELEPRUUK EI SEE POLE KOHANE “HARIDUSTÖÖTAJALE”!

Minu elu on taaskord jõudnud punkti, kus tahaks öelda “kõik! Aitab jamast! Ma lõpetan!” On aeg vabastada koht inimrassi hulka kuulumist väärivatele isikutele.

Minu katsed vabaneda deemonitest, mis üksinda jäädes tulevad on hukule määratud – aga ma üritan sellegi poolest. Ma kujutan ette, et nii mõnigi arvab, et mis kuradi depressioon ja jõuetus tal ikka olla saavad – ta ju kogu aeg tolkneb kuskil!

Mu koha toiduahelas määratles suhteliselt varajases nooruses ühiskonna suhtumine ja hoiakud minusuguse olendi suhtes. Ma ütlen meelega “olend”, sest inimeste hulka mind naljalt ikka ei liigita. Ja nad ei lasknud mul seda kunagi unustada.

Vahepeal on läinud paremaks. Ei, ei ole läinud üle! Ma ei ole ennast korda mõelnud. See jutt, et “mõtle positiivselt, siis läheb paremaks” või “meie põlvkonnal seda moehaigust ei ole!” on nii loll, et … Ikka veel on tumedad pilved silmapiiril. Nende laiali ajamisega läheb aega ja vaevalt, et nad niipea – kui üldse – kaovad.

Vahepeal on kole raske. Raske lihtsalt olla … Mitte füüsiiliselt – keha valud ja vaevad saab ära kannatada. Lõppeks on nede vastu ka ravi, kui seda õigel ajal saada muidugi.

Habe oli oma eluga jõudnud kohta, kus taaskord hakkas tekkima tühi tunne. Mitte miski ei pakkunud enam rõõmu. Mitte kui miski! Isegi mitte tegevused, mis elu jooksul kõige rohkem silmad särama ja hinge laulma olid pannud.

Habe ei olnud oma täiskasvanud elus kunagi väga hästi magada saanud. See oli seotud mitte ainult faktiga, et tema uinumisele järgnes potentsiaalne ehitusobjekti mürakuvand vaid ka sellega, et olles teadlik oma unega kaasnevatest heliefektidest oli ta alati ärritunud kui tuli hetk magama jääda. Ta ei soovinud tekitada neid heliefekte, aga ta ei osanud iseendaga ka midagi tarka selles osas ette võtta. Ja otse loomulikult, nagu õigele Eesti mehele kohane, ei soovinud ta välja…

Habe oli alati olnud teadlik, et naised ei näe temas ilu selle kõige lihtsamas mõttes. Ta ise ei olnud seda endas kunagi näinud, ning sellest tulenevalt ei olnud tal ka põhjust oodata, et keegi selle tema eest üles leiaks. Küll aga oli ta teadlik, et tema karune olek ja tahumatud näojooned äratasid nii mõneski neidises algeliseld, loomalikult ohtlikud, ihad.

Viimasel ajal olen ma järjepanu sattunud asotsiaalmeediaruumis lugema, et küll see eesti keel on ikka äge – muudkui muutub ja muutub teine, nagu valitsuse kriisikommunikatsioon. Alguses ei saanud ma päris hästi aru, et kuhu tal muutuda on. Pidevalt keegi hädaldab, et kuradi orjarahva keel – sama sõnavaene teine nagu lädramälus lotovõitja loteriipiletijärjekorras. Aga siis ühtäkki tabas mind teadvuse taassünd – arenebki teine, aga kuidagi eriskummaliselt ja ohvreid tuues.

Istusin rongis, nägu maskiga kaetud ning vastas istuva kauni neiuga võimalikult ohutu distants saavutatud. Kõvera nina ja deformeerunud ninakõhrega on ka ilma maskita minu teenistuses vaid üks ninasõõre, aga ajad on ärevad – pandeemia – ning kannatame ära; vist …

Ei jõudnud melomaanide ja kultuurikangelaste sumesegane seltskond veel õieti aastalõpu peomeeleolu peale mõtlemagi hakata, kui viljamaigulise nimega linnas avati kodumaise lembemuusika ühe alustala auks ausammas. Võin noh, mis sammas ta ikka on. Pigem on ta selline eneseväljendusliku loomemajandustöö tulemusel valminud kompleks-komplekt-teos, mille kunstlikud juured ulatuvada sama sügavale Lõuna-Eesti mulda kui noobli kunstišedöövri vilkuva tuledemere äratoitmiseks vajalik…

Olen jalakäija ja pean sellega igapäevaselt elama. Mitte, et see nüüd ülepea karm kandam kanda on, aga kohati on mul selline tunne, et kui sa meie digiriigi pealinnas jalgsi liigud, siis on sul midagi tõsiselt viga ning kõik ümbritsev hakkab andma endast maksimumi, et su päev võimalikult varakult ikka kogu raha eest pasapasteeti peksta. Eriti veel siis, kui sa otsustad liikuda mitme punkti vahel ning viibida teekonnal rohkem, kui loetud minutid.

Habe ei olnud kunagi olnud väga edukas saavutamaks tasakaalu sotsiaalse läbivuse ja sisemise üksildusetunde vahel. Aastatega oli tema sotsiaalne läbikäimine teiste inimsoo esindajatega muutunud palju aktiivsemaks – seda eeskätt tema töövalikute tõttu – aga see ei asendanud kuigi tihti tühimikku, mis tema sees juba varajases lapseeas tekkinud oli. Suhtlus oli osa tema tööst, aga see ei toonud alati kaasa järjepidevat lävimist suhtluse teiste osapooltega. Ja seega oli Habe…

Naisterhavaste kiindumus oma käekotidesse oli Habemele teada tuntud fakt. Aga sama hästi teadis ta ka seda, et käekotid olid ühed kõige “liikuvamad” peolised, kes majja tulla võisid. Neid edestasid ainult sellised klassikud nagu “see pihv kellega ma tulin noh!” ja “minu uus jook”.

Habe oli olude sunnil korduvalt pannud ennast olukorda, kus tööajal pidi järjepanu pingutama, et mitte kaotada enesevalitsust kukekombel keksivate kehkadiveide lävides. Oma enda larhvi suhtes oli tal juba lapsest saati siginenud suhtumine, et vaestel vanematel ei olnud pere loomine paraku esimesel katsel kõige edukamini õnnestunud eksperiment olnud. (Või siis tahtsidki nad lihtsalt ahvi majapidamisse saada …) Õnneks aga parandasid nad selle murekoha teisel katsel väga…

Habe ei olnud endas kunagi suuremat sorti melomaani avastanud. Tema muusikamaitse oli sama eklektiline kui Balti jaama kohviku tšebureki “sisu”. Samas jäi talle ikka ja alati omamoodi müsteeriumiks, mis ajendas inimesi, kes on eeldatavasti (no vähemalt enamus neist ikka) oma enda sisemisest vabast tahtest maksnud piletiraha (või siis leidnud viisi mitte maksta, aga ikka peole saada), et tulla peole, kus eeldatavasti mängitakse muusikat, mis neile meelpärane tundub, kuid…

Olen paadunud ühistranspordisõltlane. Seda nii linna-, lähi, kaug- kui ka elumereliinidel. See ei ole kunagi olnud väga rõõmsaks uudiseks ei minu papale ega ka mammale, kuna üks esimesi suuremaid investeeringuid peale minu siia ilma toomise ja post-sovjeetliku tärkava kodumaa kooliharidusruumi sisendamise oli autokooli kinni plekkimine, mille ma ka läbitud sain. Seega ma täitsa suudan mootorsõidukit juhtida, aga ma lihtsalt ei soovi seda juba pikemat aega teha, kuna tunnen…

Sügise saabudes on meid taas kimbutama asunud meie vana kamraad “koroonõtš”. Tuiab teine ikka veel mööda ilma ringi nagu hallutsinogeensete seente pohmelust põdev agraar-ambaal Arni. Ei oskagi teist kuidagi muudmoodi sellega aidata, kui et peab vist leppima sellise südika kuid samas siiralt tüütu naabriga.

Eestlastele on alati meeldinud kakelungid. Mida rahvarohkemad, seda parem. Olgu siis tegu sakste mõisate põletamise ja pererahva tampimisega või Suur-Karja glamuuripromenaadi tänavasillutise verehambulise seguga ristimisega. Ikka on hea tunne, kui oled tugevam ja alfam kui kõik teised odraoivikud.

Tallinn on futuristlik. Tallinn on hea. Tallinn on linn, kus lõpuaktuseid pidama peab!

Kevadpäikese saabumisega on lõkkele löönud mitte ainult kulupõletajate püromaanigeenid vaid ka vaprate valitsejate võitlus “orjapidamisega”. Ja eks ta ole ju kiiduväärt, et sedavõrd arhailist ning ajast ja arust sotsiaalset rolli reformida või siis suisa ära kaotada tahetakse. Oli ka tagumine aeg teha järgmine samm helgemasse ja läbipõimunumasse tulevikku. Kaua sa kannatad kurjade istikuid, jäta need maasikad ja vorbi hoopis pistikuid!

Kas ainult mulle tundub nii, või on ka teistelegi vaateväljale sattunud omalaadne parapuue, et meie ilmataat on endale vist vanast peast miskid nooruspõlve hullamishaigused külge saanud. Mitte, et ta varem tujukas poleks olnud. Seda pattu on tal hingel rohkem, kui kirikul lapsi. Aga just kriisiaeg on ta kuidagi eriti labiilseks muutnud. Ei teagi nüüd, kas süüdi on haigus ise või on taadu nii kaua kuival olnud, et hakkas oma soove füüsilisel kujul ette näitama. Kaua sa ikka…

Paistab, et tööliste püha 1. mai on sel aastal jätnud senisest tugevama jälje ka kodumaa riigitööliste mällu. Digiriigi “tiigrihüppe” võimetuse varjutamiseks on langetatud otsus, mis on oma olemuselt igati vääriline kandideerima üheks maailma parimaks seniajani vastu võetud otsuseks – põhikooli juntsud võivad rõõmust rõkata, eksameid ei tule!

Sotsiaalne isolatsioon ja karantiinihõng on viinud mu elu uute ekstreemsuste lävele. Mitte, et ma teab mis võimas spordimees või jõmmijunn oleksin, aga peale esimest nädalat niisama tühja passimist ja voodis tagumendi laiaks lamamist otsustasin astuda samme selleks, et mitte lamatistesse surra. Sest olgem ausad – see oleks ikka nõme ja mannetu surm küll. Eriti veel ajal, kus selline äge viirusepoiss maailma laastab. Ja siis mina lähen oma paksu kanniga hauda lihtsalt…

Kriis ei hüüa tulles ja pandeemia preemiaid ei paku. Poepidaja vajab rahasüste ja rahvas rõõmustab, kui saab oma raha kulutada ja seda veel poolmuidu. Seega polegi ju midagi imekspandavat või imelikku selles, et tark poodnik riigijuhtide poolt antud armuaega targu kasutab. Lollidelt tulebki raha ära võtta. Isegi siis, kui selle äravõtmise käigus võib tekkida uusi tõbiseid ja sante. Eks ole ju ammu teada, et meie emake maa on meiesuguste inimliikidega üle koormatud ja tema…

Mida suuremaid mõõtmeid pandeemia võtab, seda suurem on sisemine kihk mässata ja vastuhakumeelsust üles näidata. Ja eks ta ole ju ka arusaadav. Ilmad lähevad ilusaks. Päike piilub pilvede vahelt välja ja paitab soojalt. Ja sina pead umbses ruumis kinni istuma. Nagu mingis vanglas oleks raisk!

Nüüd kus rahvale on antud “tungivaid soovitusi” ning kehtestatud liikumis- ja kogunemispiiranguid, on valla päästetud asotsiaalmeedia maksustamata sisuloomise taevaväravad. Ja veel kuidas valla päästetud! Oeh … Puhas kuld ja keelemängud.

Sattusin siin hiljaaegu lugema ühte kirjatükki sellest, kus luubi alla olid võetud meessoost “õppejõud” ja nendepoolne võimalik ahistav käitumine naistudengite suhtes. “Oh sa raisk!” tabasin ma end mõttelt, “nüüd saab normaalselt inffi selle kohta, kuidas üks potentsiaalne pervokolleeg kaugelt ära tunda!” Informatsiooni ma tõesti ka sain, aga samuti sain ma aru, et läheb veel aega enne, kui keegi julgeb selgelt ja kõlavalt välja öelda, et “naised ahistavad mehi kah!”

Uuel aastal uue hooga on avalikku inforuumi paiskumas häid ja veel paremaid mõtteid sellest, kuidas üks väike ja väeti riigihakatis end suurte ja koledate sisserändajate eest kaitsta saaks. Ja eks ta ju ole tõsi, et kord peab majas olema – isegi tolmukord! Aga urruaugukaudu lahenduste otsimine on pigem proktoloogi pärusmaa kui kultuuriministrile omane tegevus. Samas – väidetavalt võis ka sitast sepikut saada.

Sotsiaalmeedias on viimasel ajal üsna tihti märgata postitusi, kus infovoogude keerises võitlevad asotsialiseerujad on end ühtäkki avastanud ühe inimliku vajaduse tühermaal – nende elus ei ole piisavalt lähedust. Seda nii hingelises kui ka füüsilises mõttes. Ja kus seda saakski niipalju olla, et hing ja ihu rahuldatud saaks, kui enamus suhtlust möödub digitaalsel kujul ilma, et oleks grammivõrdki füüsilist kontakti.

Ilus on see asotsiaalmeediamaastik! Midagi pole öelda – huugab kuumemalt, kui bataadifriikate fritüür. Kohe lust lugeda. Hing puhkab, kõrvad ei jookse virtsavett ja silmad saavad harjuda mittepilgutamisega.

Lapsena olin ma suur ilutulestiku fänn! No ikka korralik “beebipüromaan”. Kõik, mida sai õhata või kuidagigi “pauguks” ära teha, sai oma saatuse osaliseks veel enne, kui keegi jõudis mõelda “kasutage kummi!”

Sattusin asotsiaalmeedia vahendusel nägema siin seal profiilipilte ümbritsevate raamide lisana välja toodud üleskutset “#minaannetan”. Alguses mõtlesin, et tegu on miski uue jõuluträni müügile orienteeritud üleskutsega stiilis “osta advendikalender, päästa päkapikk enesetapust”. Aga siis hakkasin mõtlema, et jõulud on küll andmise, aga kas ka annetamise aeg? Sest kes sul ikka kiirel jõuluajal annetamiseks aega leiab. Vaja ju poodlemised üle elada, vanemate juurde jõuda ja…

Oh millal saaks kord, ma kuulsusena, õigussüsteemi üle tooli seljatoe upakile ajada Kobe Bryant style … Ja seda veel nii glamuurselt, et süüdistaja mind sellejuures veel aitaks. Midagi pole kosta. Mõisaproua olla on uhke ja hää – valeta, sarja, kinni ei läe.

Ma nüüd ei tea, kas see on hea asi või mitte, et Dopingu-Mati võib mingil ajahetkel silmitsi seista kolmeaastase “sundpuhkusega” riigi kulul, aga see, et tee “aineterohke” spordi juurde on sillutatud kaasaja trendidega, on kohati sama ilmne, kui vähihaige keemiaõpetaja tõmme “Heisenbergi” varjunime alla haagissuvilas metamfetamiini keeta.

Meie vapper välismajanduse- ja IT minister sai hiljuti hakkama võimsa töövõiduga. Kohe nii võimsaga, et ta on arvatavasti ka ise enda peale püha viha täis, et see tal äkitselt nii hästi välja kukkus. Sest olgem ausad – ajab ikka kopsu üle maksa küll, kui paned kaardid lauale ja ütled, et “her s nei s zagranitsej!” ja siis avastad, et mingi labane telovahetus on sinust välismeedias teinud suurema staari, kui kliimaGretha ja kiimaHarvey kokku.

Spordimees Mišal on kops üle maksa läinud. Ja sedakorda mitte mingist salakavalast tae-kwon-do võtteest, vaid kaasmaalaste lokkavast napsulembusest. Ja eks see ole ju mõistetav. Korraga on jube keeruline tugevalt sporti teha ja mehiselt toopi tõsta. (Kui sa just Soome suusahüppekuulsuse Matti seemnesugulane ei ole). Tuleb teha valikuid. Eriti veel olukorras, kus Maarjamaa naispool sinu trimmis kõtut igaöises märjas unenäos eelroaks ampsab. A et ozizn, eto karma – munad kui…

Uudistevood on rahvani toonud uued tuuled liiklushuligaanide taltsutamise metodoloogias. Liikluspolitsei on otsustanud siseneda ka teadusmaastikule, ning alustab omapoolsete “grupipõhiste testidega”. Mulle isiklikult väga meeldib, et meediavoos on läbi kainud ka termin “inimkatsed” – pisku inismsuevastast hõngu on igal hommikul hää! Loodan ainult, et “testijaid” ei hakata võrdlema teadlastega, kes ajaloo tumedatel hetkedel kasutasid inimkonda katsejänesena eesmärgiga välja…

Möödunud nädalal leidis Hirvepargis aset meeleavaldus, kus kokkutulnud indiviidid avaldasid meelt hetkel võimul oleva valitsuskoalitsiooni vastu. Inimeste pahameel oli kerkinud kõrgemale, kui erikorguliku kringli tainas ja nii ei jäänudki neil muud üle, kui oma verbaalse hukkamõistu hääletorud hüüdma panna ning toestada nende suuavaustest kostuvaid hääleharjutusi kirjasõnas esile kerkivate loosungitega.

Suvepäikse viimased kiired on sügistuuli ennetades toonud Taaralinna arvamusavarustest päevavalgele põhjapaneva teadusliku avastuse – kui seksid kondoomiga, siis oled sa “homo”. Isegi siis, kui peaksid olema vahekorras mittesamastsoost isikuga. Kui ikka füüsilisele nühkimisele (ja loodetavasti ka kasvõi hetkelisele vaimse mõnutunde tärgatusele) mingit reaalset resultaati, peale post coitum sigareti ja prügikasti vistaud valgutäidisega kummi, ei järgne, siis oled sa ikka homo…

Sattusin täna üle pika aja nägema uudiseid. Või noh, mis nägema – pigem ikka “säutsusilmama”, sest uudisnupukese oli enda “säutsu” juurde lisanud keegi üllas hing twitteraama avarustest. Ja korraks olin ma nagu see väike laama, kes ei tahtnud draamat, aga siis põrkusid minu ajusoppides adekvaatsus ja halbumioloogia ning pauhti, ühtäkki olin ma rohkem ülesköetud, kui Ru Paul pärast ebaõnnestunud telesalvestust.

Olen alati olnud arvamusel, et reguleerimata ülekäigurajad peaksid olema ettevalmistusplatvormiks “ekstreemspordiga” tegelejatele, kuna tegu on suurepärase võimalusega arendada oma reflekse ja kiirust. Seda mitte seepärast, et oleks tahtmine keset teed sporti teha, vaid tulenevalt sellest, et meie tänavatel on liiklemas suures koguses roolikeerajaid, kelle jaoks jalakäija on sama tähtsusetu olend kui kanna alla litsutud tarakan.

Kodumaale on taas saabunud praadiv päikesepaiste. Talvise pimeduse ja sügisese sombususega harjunud karvapallina leian mina, et see on karjuv inimõiguste rikkumine ja põhiõigustel põhineva õigusriigi mudeli krahh, kui ühistranspordis hakkab domineerima õhutatud, konditsioneeri ja avatavate akendega sõidukite armaada. Sellisest progressist saab paratamatult meie armsa päälinna tasuta ühistranspordi dekadents.

Suvekuumus on taaskord kohal ja praeb meid põhjalikumalt kui pop-up pann härjasilma! Aga eks see ole kord nii seatud, et mingit malbet üleminekuperioodi meil siinkandis ei ole. Kas on külm ja märg või kuum ja higitilgane. Eestlane on ajalooliselt olnud parim just omas mahlas!

Istusin eile hubases kodulokaalis “Kivi Paber Käärid” ja olin tunnistajaks intsidendile kategooriast “kapinatsi väljatulek” – nimelt patseeris letiäärde üks vatsakas emakana ja teatas leti taga tööd tegevale Belgia päritolu baaritöötajale, et ta soovib teada, mis siidrit tema abikaasa talle ostis. Kui belglane vastas viisakalt, et ta kahjuks ei räägi eesti keelt, kordas tädi sama küsimust uuesti, sedakorda hästi aeglaselt ja iga sõna rõhutades. Kui leti taga olev Eesti neiu…

Alles see oli, kui infokanalid olid tiined üleskutsetest mitte maha magada võimalust teha oma hääl kuuldavaks demokraatlikus protsessis osalemise läbi. Maakeeli keelitati meid valimistel osalema ja kellegile kandidaatidest oma häält andma. Eks ole ju teada, et ilma “rahva hääleta” ei ole demokraatiat. Või noh, on aga vähem legitiimises vormis või nii …

Veel rohkem, kui “lootus” naissoost peaministrist, mis tooks “tüdrukute jõu” liikumisele uue hingamise ja hirmutaks palgalõhet rohkem, kui jämesool ja vaakumpakend, on viimastel päevadel kodumaad liigutanud mehepoegade pisarad (ja öeldagu siis veel, et mehed ei nuta – kui on vaja kaastundekaart võimetepiirini viia, siis ei libesta liugu üle ühiskondliku mõistmise ja poolehoiu läve miski paremini, kui tutske tulv töinavett), mis on siirad ja näitavad julgust.

No tere talv! Ei jõudnud meie vaene rahvas “suurest vakrapesksust” toibumagi hakata, kui justkui välk selgest taevast tabas teda uus potentsiaalne surmasüst – suusakoondise kepiässad on jälle aineid teinud! Ja mis veelgi hullem – sedakorda viidi kaks tükki lausa platele. Ei kuku see süstal ikka veenist kaugemale. Veri on paksem kui vesi. Ja ei saakski ju muud moodi kui pereringis. Tõde on see, et isa sõna on õigus.

Ei jõudnud karistusregistri kanded kaduda,

ei jõudnud valeütluskahtlus vaibuda,

arhiivitolm see hakkas kaikuma,

Lõpetasin hiljaaegu just Indrek Hargla raamatu “French ja Koulu Tarbatus” lugemise ja kummitama jäi Tarbatu Rahumaleva pealiku Leibo keelevääratuste pagas, mis oma olemuselt demonstreeris üsna nutikalt seda, mis saab siis, kui metafooride kasutamise otstarvet mitte mõista ning segamini ajada sõnad ja nende osutusobjektid. Nimelt oli kirjanikuhärra kasutanud madalkeelendeid selleks, et tekitada lugejatest peldikuhuumori baasilt levivat elevust, kuid ei unustanud ka läbi…

Eelmisel nädalal kirjutas üks õpetaja arvamusloo oma kogemustest tänapäeva koolimaastikul. Minu meelest tegi asja tähelepanuväärseks veel see asjaolu, et kirjutajaks oli meesterahvas. Meesõpetajad on väljasurev liik. Ja seda mitmel põhjusel, aga eeskätt ikka sellepärast, et kui madal palk ehitusele Kalevipojaks või “päris tööle” ei aja, siis on tänapäeval suur tõenaösus saada endale külge ka “pervopapa” tiitel. Nagu juba Katrin Pauts oma romaanis “Öömees” kenasti seletanud…

Hiljuti leidis meedias suuremat kajastust kodumaa avarustes asotsiaalmeedia abiga üha aktiivsemalt leviv “viha ja raev”. Sest kus siis veel, kui mitte internetiavarustes teiste pihta virtsa ja vaenu pritsida. Ja kui kellelegi ei meeldigi, et mõni klaviatuurigängster tema kohta säherdusi võluvaid epiteete nagu “vähkkasvajast vigurvänt”, “ventileerimata vuss” või “vahutav vasikakargaja” kasutab, siis võib see kommentaariohver oma arvamuse endale sisse istuda, sest meie riigis…

Olen ennast ikka üldiselt rahumeelseks ja niivõrd kuivõrd tasakaalukaks isiksuseks pidanud (mis on omamoodi nali, kuna pool elu turvatööd teha on kõike muud kui tasakaalustav ja rahumeelne tegevus). Aga minu kannatus hakkab vaikselt lõpule jõudma, ning ma kardan, et “Viimses Reliikvias” lauldu saab peagi toeks ja “prahvatab vimm, mis kogunend salaja!”

Uue aasta algus tõi kodumaa avarustesse uued ja tormised tuuled. Mahedad talveilmad asendusid tuulispasa ja lumetormiga. Esmapilgul ebameedivana tunduv ilm tõi aga endaga kaasa ka ühe väga meeldiva vahelduse kõigile neile, kes vähemalt mingit osa oma ööpäevast rahus ja vaikuses veeta tahavad. Nimelt viisid tormituuled tänavatelt ulualla “püromaniakkid”, kes nii ööl kui päeval oma raha seitsme tuule poole paugutasid ja seeläbi oma “anaalambaalsust” väljendasid.

Alles see oli, kui proua president kutsus oma Eesti Vabariigi sajandas aastapäevakõnes rahvast märkama vägivalda meid kõiki übritsevas aeg-ruumilises mateerias. Paljud olid hämmingus – seda mitte sellest, et meid ümbritsevas maailmaruumis esineb vägivalda (see oli juba Kentucky poiste vaprale juhilegi selge, et löömine on produktiivsuse tõstmiseks hädavajalik), vaid sellest, et proua president julges tähtsat päeva sellise labasusega “rüvetada”. Kes siis sünnipäevalauas…

Aastaring hakkab vaikselt ümber saama. Aga ennd veel, kui saab kokkuvõtteid tegema hakata, on paslik korraks mõelda selle peale, mis sellel aastal comeback‘i on teinud. Kui kaksteist aastat tagasi esilinastus lugu “Tulnukas ehk Valdise päästmine”, siis köitis see tähelepanu selle tõttu, et muidu igapäevane nähtus “ossid”, oli jõuliselt esile toodud ja omamoodi isegi heroiseeritud. Selge oli aga ka see, et tegu on kunstilise liialduse, mitte dokumentaalfilmiga. Viimase paari…

Asotsiaalmeedia on viimasel ajal oma erisuguste “libaüritustega”, mis kutsuvad üles asju ümber lükkama, asjades või esemetega ümber maailma sõitma, objekte tühjaks jooma ja muid “ägedusi” tegema, muutunud sama aktiivseks kui valituses olevate erakondade soov jõuludueelse “aastalõpu avapauguga” kaosest viimast võtta. Oluline erinevus seisneb ehk siiski selles, et asotsiaalmeedias saab selliste ekstravagantsustega oma kontole “lisalike”, valitsuses olijad aga saavad…

Vahetult enne järgmise aasta valimisi ja totaalset kriisi valitsuse ridades tabas kodumaa avalikkust neutronpommina (või nagu EKRE ütleks Angela Merkelina) uudis sellest, et Maarjamaa mõminaräpi esikõril Nublul on tegelikult päris kodanikunimi ka. Ja ei, tegu ei ole Jaan Rannapi koera, vaid lihast ja luust noore mehega, kes kuni selle nädala esmaspäevani oli veel võimeline iseseisvalt tehtud ja oma argielu “privaatsusele” suunatud otsuse vilju nautima. Ja siis see juhtus…

Elus on olukordi, esemeid ja käitumismalle, mis on oma loomult ja olemuselt hirmsad. Mõnel on foobiad, mis teevad tema elu kas osaliselt või täielikult sotsiaalselt väljakannatamatuks. Teisel jälle allergiad ja talumatused, mis võivad mitte lihtsalt hirmutada vaid kriitlisel piiril ka väga kurva lõpu kaasa tuua. Ja siis on need, kelle jaoks hirm on erguti. Nad tajuvad seda ergutust kas positiivsest või negatiivsest küljest, aga mõlemal juhul on tegu esmalt kehalise…

Alustagem nagu influencer ütleks statement‘iga – ma vihkan poodlemist! (Eesti Keele Instituudi keelenõuanne ütleb, et “šoppamine” oleks argistiilne, ja ma olen anything but (h)argi!) Iga kooliaasta alguses ajab mu kehakarvad turri (ja uskuge, kui ma ütlen, et Chewbacka ja Yeti oleks minu ja Kääbiku eristamisel raskustes) ja pooridest külma higi välja mõte sellest, et vidinjavigurid ma pean jälle riideid ostma minema. Ja iga kord on sama kepp – omast arust oled küll meeste…

Mäletan oma lapsepõlvest üht naljakat seika. Olen kõhuli vanavanemate korteri aknalaual, käes tubaseks kasutuseks mõeldud televiisoriantenn, ja üritan tabada paremat signaali. Õigemini üritasime – tegelesime sarnase füsioloogilis-psühholoogilise gümnastikaga isaga korda mööda. Harjutuse aluspõhjus oli oma olemuselt aga banaalselt argipäevane. Nimelt üritasime televiisori ekraanil sahisevat “sipelgate lumetormivangistust” selgema pildi vastu välja vahetada, kuna Soome kanali…

Hiljuti oma lõpu leidnud “Rimi raamatunädala” käigus sattusin ka mina eelmainitud keti ühes lülis omalegi ootamatult vägagi asise valikute kogumi otsa. Mitte, et ma sooviksin väita nagu oleks see iseenesest mõistetav, et jaekaebanduskettide raamatuvalik on kõike muud kui asine. Pigem on tegu ahta arvamusega, et siinkirjutaja personaalne kogemus on toonud kaasa ajukurdude kaardumise spetsialiseeritud kaubandusasutuste poole, kui raamatu kui valgustusallika soetamine kõneks…

Hommik algas nagu ikka. Äratuskella närvesööv idioodi järjekindlus. Õnnetu mõmina saatel sängist tõusmine. Ajateenistuses sissetaotud hügieen ja (vahelduva eduga) päeva algust tähistav toiteainete manustamise protseduur. Seejärel kestad üll ja bussipeatuse poole marss!

Hiljuti kodumaisesse meediasse jõudnud uudis sellest, et peale pikka anumist sai MTA lõpuks oma soovi ja kõikvõimas Lõustaraamat sulges portsu kommuune, kus kaubeldi meie maal keelatud toote – mokatubakaga. MTA töösaavutuse kommentaatorite seas oli ka anonüümseks jääda soovinud “endine mokatubaka müüja” (ametinimetus on muidugi sama müstilise kõlaga nagu Delfi oraakli ettekuulutus kuningas Leonidasele), kes avaldas kiivalt hoitud saladuse – õige müüks toimus tema väite…

Oma teoses “Tuule vari” tutvustab Carlos Ruiz Zafon meile ühte omapärast Barcelona raamatukogu. Tegu on kohaga, kuhu raamatukoguhoidja väite kohaselt leiavad tee kõik “halvasti koheldud” või “unustatud” raamatud. Teose peategelasele, noorele Daniele’le, tundub see koht maagiline. Kui mõte pärida oma isa raamatuäri ei tundu talle algselt kuigi ahvatlev, siis mõte muutuda selle müstilise koha raamatukoguhoidjaks on palju köitvam.

Möödunud on pelgalt nädal sellest, kui meediaavarustesse paiskus uudis, mis kuulutas kohtukulli poolt tehtud otsuse refereerimisega näitlejanna võitu “internetikommarite” verbaaldüsenteeria üle. Ei läinud päevagi, kui juba oli sama võiduga seotud järgmine uudis, mis kurvalt kuulutas võidu lühiajalisust ja indikeeris selgelt ja otseselt, et sõnapasanteeria on tagasi! Seega võitlus on jätkumas. Lahingutandrile on lisandumas uusi üksuseid ja mängu lähevad uued strateegilised…

*“Me elame digiriigis, meil selge on digimaailm; **meid pimestab nutiseade ja kahjustust kannatab silm.

*Me võrkkestal põletushaavad, mis saadud on digiarmeest; me oleme diginomaadid, kel koht virtuaalsuses!”

Leidsin end hiljaaegu olukorrast, kus olin taaskord tunnistajaks inimeste poolsele upsakale ja labasele suhtumisele teenidussektori- ja turvatöötajate suhtes. Võiksin ju aastatepikkuse “kogemustepagasi” najal selliste intsidentidega leppinud olla ja neile erilist tähelepanu mitte pöörata, aga võta või mürki, hakkab hinge raisk! Ja seda mitte seetõttu, et minu (teiste suhtes on vaksa jagu teisstsugune olukord) pihta suunatud roppused, sõimutiraadid või vana hea füüsiline…

Kulgesin tänasel päikesepaistelisel kuid tuulisel päeval oma mõmmisammudega kohviku hubasest hämarusest klassiruumi umbse intiimsuse suunas, kui olin sunnitud oma marsruudivalikust tingituna peatuma. Nimelt jõudsin ma Islandi väljaku ääres olevate fooriga reguleeritud teeületuskohtadeni ning parasjagu oli foorituli punane. Teiselpool teed seisis minuga vastakuti veel kaks prouat, kellele nende teadmata lähenes meeldivas keskkeas šarmante “elumees”, kasutades stiilipunktide…

Kui oma eelmises postituses mõtisklesin ma selle üle, kuidas mõjutab hapniku tarbimine õppeprotsessi, mis oma olemuselt on umbes sama “algeline” teema kui “muistsuse mõiste” muistses vabadusvõitluses, siis sedakorda otsustasin ma oma “pähklikese” sagaraid külgetõmbeteemadel sahistada. Olgu kohe alguses ära öeldud, et sihikule saab võetud “vaimne” mitte ropp ja roojane “füüsiline” külgetõmme. Ega ma siin mingit fleksibiilsusmanuaali kirjuta, ebatõsiseltvõetav sodiinfokanal…

Sel suvel oli kodumaa päike meie vastu eriti “hell”! Kuuma littis rohkem, kui õlipritsmeid IT-gurust teenindaja fritüürist. Ja kogu selle suvekarnevali keskel andis suur hulk rahvast ka ise korralikult “kuuma”. Kes praadis ennast rannaliival lebades, kes võttis eesmärgiks juua tilgatuks kodumaa avarustes pesitsevate öölokaalide joogivarud (mõni oli suisa nii agar, et andis aga rehvidele kuuma, et naaberriigi piirikaubandus jumalapärast kannatada ei saaks), aga oli ka neid…

Kalli kodumaa päälinnas on lõkkele löönud kired. Suvine kuumus on noortes äratanud “looma”. Muidu vagurad ja paid haridusmaastiku kündjad on justkui kurjast vaimust vaevatud. Nende lõputu energia ei kulu enam koolitükkide tegemisele ja omavahelisele sotsiaalsele suhtlemisele eesmärgiga saavutada arenguid emotsionaalse intelligentsuse vallas, lootuses nii tagada helgem tulevik nii noortele endile kui ka kogu Eestile. Nende vaimu ja hinge on vaevamas äng. Nad on kuulnud…

Eelmisel nädalal jõudis asotsiaalmeedia avarustes inimkonna esindajateni pommuudis! Üks “tore” ema otsustas oma sõrme vigastanud viieaastase lapse ravimisel kasutada alternatiivina teaduspõhisele meditsiinile ja arstilt nõu küsimisele kloordioksiidi ehk MMS’i leotist, mis internetiavarustes vohava “alternatiivteadlaste” ekspertarvamuse kohaselt on palju tõhusam ravim, kui ükskõik milline medikament või ravimikuur. Kuna lapse sõrmeluu oli röntgenpildi kohaselt korras (ime, et…

Selle suve suursündmus on on paraku selleks korraks läbi ja Pärnu võib hakata “suvepealinna glamuuri” julgelt kokku pakkima. Aeg on minna tagasi juurte juurde ja muutuda rahulikuks rannikulinnaks, kus postsuve nautimiseks on peamisteks võimalusteks jalgrattasõit sillal, portartulemine ja rannariba koristus(või isegi pääste)protsessi jälgimine. Ja ei, minu kommentaar ei ole pahatahtlik. Pärnu on väga tore ja südamlik koht, mis tõmbab mind “suvepealinna” faasi eel ja järel…

Hiljuti sattusin olukorda, kus kogesin enda suunas läkitatud arvamusavaldusest, et minu olemusele anti hinnang minu välimuse põhjal. Sellega seoses meenus mulle kooliajal kirjanduse õpetajalt kuuldud ütlemine “ära hinda raamatut tema kaanekujunduse järgi”. Olen enamuse oma teadlikkust elust olnud nö patiseisus – mind on arvustatud ja/või hinnatud kas minu välimuse või siis päritolu järgi. Elu on olnud omalaadne “videviku tsoon” – ikka on neid, kes leiavad põhjuseid välja…

Veetsin selle aasta augustikuu esimese nädalavahetuse nö värskes õhus. (Kohati tundsin end kui Christohper Robin Saja Aakri Metsas). Täpsemini öeldes käisin ma alternatiivkultuuri üritusel, mis tuntud teatud rahvakihtides ka festivali nime all. (Käisin on muidugi pisut palju öeldud – olin festaril tööl seega oli minu käimine limiteeritud tööülesannete täitmise ja neile eelnevate ning järgnevate hügieeniprotseduuride läbiviimisega. Aga postiiivne on vähemalt see, et selllel…

Kuum Laine on jätkuvalt meiega ja ei taha kuidagi väeti põhjamaa rahvast oma vesisest embusest säästa. Aga olgem mureta, palju suurem vesi on ahjus neil sünoptikutel, kes juulikuisesse Eestisse vihma ja vihmavarjuvajadust ennustasid. Vähe sellest, et nad peavad nüüd rahvale aru andma, mis meetoditega nad oma ilmaennustusi läbi viisid, on taaskord selge see, et ilmaPeep (oli ta ilma või saamapeal) suutis ikka paremini asju serveerida. Kodumaises sünoptikasektoris on…

Kliimasoojenemine on jõudnud ka koduse Eesti pinnale. Teate küll neid tavapäraseid kommentaare kodumaa ilma kohta – sitt suusailm, üheksa kuud talve, Peep kes on alati ilma, jne. Mäletan kuidas mulle omal ajal öeldi, et inglased kasutavad ilma ettekäändeks vestluse alustamisele. Peale uduse albioni külastamist julgen väita, et see ei ole tõsi. Inglased räägivad ilmast siis, kui on millest rääkida. Eestlastele aga meeldib ilma kasutada ettekäändena soiguda, haliseda ja…

Tere taas kallid musirullikesed. Olen siin mõnda aega eetrivaikust pidanud. Palaval suveajal on kuidagi raske, kui mitte öelda et öökimaajav, end rüperaali klaveriosa taha maha persetada, et armsa nimekaimu poolt loodud raadioeetri edasiarenduse teel teieni oma tumedate ajusoppide sisemust tuua. Aga annan endast parima, et postituste regulaarsus ei vaibuks. Katsugem olla tutsked! Samas – suvi nahh!

On suveaeg! On suveag! On suveaeg! – nii teadsid omalajal DJ Kayot’i meloodiliste helivibratsioonide saatel meile kuulutada Chalice ja Tommyboy. Ja nii ka sel aastal, kus kuulutan seda endale mina – oma väärastunud ajukurdude tumedaimate soppideni välja. Jah, suvi is back!

Järjekordne kohtusaaga on leidnud oma ajutise lõpu. Võimas Koljat alistas võimleva Taaveti. Pika ja pingelise otsustusprotsessi tulemusel leidis õigusemõistja, et “batja” tervis on nigel ja ei võimalda tal menetluses osaleda. Edgar tegi seda jälle!

Kodumaa taevas on taas säramas päike! Mustad murepilved on laialiaetud, sest õiglus on pääsenud võidule! Kalli kodumaa parimad ametnikud on jõudnud peale pikka ja põhjalikku kaalutlemist otsusele, et pisike Oliver ei ole ohus. Teda ei kasutata kurjalt ära. Tema õigusi ei rikuta. Tema süütu lapsepõlv saab jätkuda. Vaatamata lastekaitsjate kahtlusele ei ole tegu lapse alatu orjastamisega sest ei ole sõlmitud töölepingut. Just nii daamid ja härrad – pole töölepingut pole…

Mõni aeg tagasi märkasin lõustaraamatu ühe kommuuni sissekandes kommentaaridejada, milles üks Eluülikooli vapramaid poegi kommenteeris hiljaaegu lõppenud Kaitseväe suurõppust Siil 2018. Fotograafilise mälu puudumisel ja saastafiltri olemasolust tingituna ei ole ma paraku võimeline eelpool mainitud mõttehiiglase šarmantset mõttekäiku täies ulatuses reprodutseerima, kuid meelde jäi kaks põhilist ideed: “seda sitast riiki ei kaitse keegi” ja “tahan elada oma elu vaba mehena…

Ei jõudnud Igori poolt lahti tehtud tšakrad veel sulgemise peale mõtlemagi hakata, kui juba kärgatas kui välk selgest taevast järgmine sensuaalse alatooniga ühiskondlik pahameelelaviin asotsiaalmeedias. Päevavalgele on kistud aegade algusest kiivalt ignorantsuse halli seina ja tabupimeduse taga kükitanud tänapäevast lumehelbekeste maailmapilti kildudeks lajatav saladus, mis oma olemuselt nii robustne, et tõotab kogu senini eksisteerinud naiste riietumiskommetega seonduva…

Taaskord on lahvatanud lõkkele kired! Tagajalgadele on aetud riigiaparaadi ametnikkond, kellele on antud püha kohus sekkuda seal, kus vanemad ei ole seda teinud. Kaasmaalaste südamed vallutanud pisikene Oliver on ohus! Talle pakuti suveks tööd, tema vanemad võtsid selle pakkumise vastu. Pisipõnn hakkab suvetuuril õhtujuhiks. Ja jah – te lugesite õigesti. Väike lapsstaar pannakse rahva ette endast vanemaid ja suuremaid (küsitava väärtusega hinnang aga las ta hetkel olla)…

Ma ütlen ausalt – mulle meeldib õpetaja olla. Siiralt kohe meeldib. See on väljakutseid täis amet, mis sunnib mind ennast pidevalt täiendama ning uusi asju teada saama. Aga viimasel ajal olen pidanud endalt paraku korduvalt küsima – kaua sa veel kannatad mees, enne kui ühel ilusal (või siis mitte nii ilusal) päeval üle keed ja ütled või teed midagi sellist millel on pöördumatud tagajärjed?

Kevad on käes. Päike silitab peanahka. Valgus pressib vägisi hinge … Aga ei mahu sinna raisk, sest ees on pigine äng ja vihakopituse ämblikuvõrgud.

Naljakuu lõpp tõi endaga kaasa mitte ainult potentsiaalse nõiapõletuse võimaluse ja töörahva püha vaid ka mõningaid väga omapäraseid seiku inimkäitumise avalalt maastikult. Isiklikult kahtlustan, et maailmaimede keeristormis ning kantuna kirjanduslikust vaimust otsustas Austria rahva parima poja Adolfi vaim maailma kaema tulla, et kunagise Taani rahva suursuguse esindaja Hamleti isa eeskujul vaimsust ja härdust arendada.

Hiljutiselt välisreisilt naastes leidsin ma taaskord eest postkastitäie kirju, kus läbivaks teemaks hala sellest, kuidas inimesed ei jõua oma asjadega valmis, kuna mina ei ela oma elu 24/7 nende graafiku alusel ja olen põhjuseks, miks nende nukumaja vundament laguneb ja muinasjutumaailm on kokkuvarisemise äärel. Äge kas pole? Minu meelest ka – eriti see osa, et filigraanselt on kogu kosjak minu kaela veeretatud ja tulihingeliselt on asutud rünnakule oma põlisõiguste eest…

Tänasel hurmaval hommikupoolikul jalutasin ma endale omasel “loivaval” sammul päikesepaistelises vanalinnas hetkel veel korrumpeerumata trollipeatuse poole, kui minu pilku köitis erutavaltõõvastav vaatepilt. Erinevates edekabelites ja haridusmaastikureitingutes kõrgeid kohti noppiva haridusasutuse uksed avanesid justkui võluväel ja sealt sammus säravate naeratuste hurmavas halos välja trio graatsiaid, kel seljas suviselt kerged napid rõivad. Alguses ehmatasin end ära, et ehk…

Olen juba aastaid mõtisklenud selle üle, et mis sunnib inimesi teatud elulistes situatsioonides tundma kõrgendatud huvi nende poolt sisenemiskatse vääriliseks valitud meelelahutusasutuse mahutavuse suhtes? No ei mahu mulle pähe, miks on ühele või teisele seltskonnale esmatähtis teada saada “a palju seal rahvast on?” Sellest hullem on ainult küsimus selle kohta, et “miks need inimesed sinna lähevad?”

Arnold Toynbee teadis kunagi ütleda, et tsivilisatsioonid elavad läbi kolm faasi – tõusu, languse ja hävingu. Sama on tõsi ka õpetaja enesehinnangu suhtes. Eeldusel, et see tal üldse olemas on. (Kahjuks oli mul Toynbee “Uurimus ajaloost” kodusesse raamaturiiulisse ununenud ja ei saanud seda inimtühjas klassiruumis lehitseda, et oleks vähemalt midagigi teha peale pelgliku enesevihkamise …)

O tempora, o mores!

Just nii huilgas omal ajal trubaduur, kui mõistis, et on kaotamas oma publikut. Ajad muutuvad, kombed ka – aga sootsium jääb. Ei ole kerge ellu jääda selles “betoondžunglis”.

Tavaline hall hommik. Seisad peatuses, ootad munitsipaalsõidukit, loodad vaimse tervise funktsioneerimise säilimisele. Ja siis ta tulebki – kellel buss, kellel troll, kellel tramm … Mõtled, et raskeim osa on nüüd möödas – ootamine on oma olemuselt vaimselt väljakutsuv tegevus. Aga kus sa sellega! Kõik on alles ees! (Ja mingites olukordades ka peaaegu sees …)

Peale mõningast vaagimist otsustasin siia ritta seada mõned mõtted, mis mul tekkisid seoses hiljuti aset leidnud “töörahva pühaga”. Just nimelt – (naissoost) töörahva püha päev. Ponnistuste tunnustamise ja tunnustuse nimel ponnistamise aeg. Sugude võrdsuse poole püüdlemise protsessi erand millel reeglit kinnitavad tunnused.

Iga kord, kui mul tekib vajadus kuskile lennata, põrkun ma tahes tahtmata küsimusele: Kui juhuslik on juhuslik? Omateada pole ma üldse õnnesärgis sündinud. Sellele vaatamata õnnestub mul igas lennujaamas olla “juhusliku valimi” liige. See on seesama juhuslik valim, mis toob kaasa turvatöötajate ja julgeolekuasutuste erakordse huvi minu tagasihoidliku persooni suhtes.

Taaskord on kätte jõudnud aeg jagada pärleid haridusmaastikult. Antud olukorras on ideede autoriteks üliõpilased, kes üritavad omandada päris kõrgharidust (ja ilmselt loodavad tulevikus abilinnapeale nõunikeks olla):

Ja taaskord on mul suur rõõm jagada maailmaga modernseid mõtteterasid:

*Riigi põhitunnused: Kiht, mis tegeleb peamiselt riigi juhtimisega. (Eeldada võib, et siin on üritatud peenet aasimist hetkel võimul ooleva valitsuse suunas);

Otsustasin siis uue aasta teisel päeval, et olen tubli ja parandan eelmise aasta lõpus tehtud eksamid ära. Mõeldud, tehtud! Alljärgnev on lühike kompilatsioon parimatest pärlitest, mis minu meeli tänasel õhtul erutasid:

Kuna jõulud on imedeaeg ja väidetavalt pidid soovid ka täide minema, siis soovin mina ka …

2017 on olnud raske aasta – Uku Suviste läks tüdruksõbrast lahku; Taavi Rõivas ajas külmkapi kuumaks; kehalise kasvatuse õpetaja saatis lapsi pesema; lasteaiakasvataja teipis suu kinni; ja nii edasi …

Oh elu elukest! Aastavahetuse avaminutitel leidis aset ränk roim; patune ponnistus kandis vilja – kurjamid jätsidki sajanda sünniaasta tulekul hümni mängimata! Valitsus vaikib; kohtuveskid ei jahvata ja mis kõige hullem, presidendi nõunik omab jultumust arvata, et hümni ärajäämises ei ole midagi hullu!