Genitaalsest organilembusest

Lõpetasin hiljaaegu just Indrek Hargla raamatu “French ja Koulu Tarbatus” lugemise ja kummitama jäi Tarbatu Rahumaleva pealiku Leibo keelevääratuste pagas, mis oma olemuselt demonstreeris üsna nutikalt seda, mis saab siis, kui metafooride kasutamise otstarvet mitte mõista ning segamini ajada sõnad ja nende osutusobjektid. Nimelt oli kirjanikuhärra kasutanud madalkeelendeid selleks, et tekitada lugejatest peldikuhuumori baasilt levivat elevust, kuid ei unustanud ka läbi karakteritevahelise suhtluse viia sisse korrektuure keelekasutusse, et mitte tekitada lugejas tunnet, et ta tõelist tähendust, mis sõnad endas peidavad, ei tea.

Põhjus, miks need “vääratused” mind paelusid ja omamoodi ka kummitama jäid on aga argiselt lihtne. Nimelt meenus mulle Leibo sõnakõlkse lugedes üüratu hulk seiku oma enese elust, kus parema suhtlemisoskuse vajakajäämise tõttu või eksliku “vaimse” üleoleku kujutlemise kiuste on inimliigi esindaja tunnustega homunkulused lõppkokkuvõttes laskunud ikkagi genitaaliasse, et anda edasi oma sisemine viha ja vaen nii minu, kui isiku, kui ka kogu maailma ja selles valitseva “korrapärase korratuse” vastu. Omalaadne “semiootiline paradoks” peitub veel ka selles, et mingil (mulle tänini arusaamatul põhjusel), ei tunne mees- ja naissoo esindajad ennnast kuigi mugavalt ülirõvedate epiteetide omistamisel iseendal esinevate genitaalsete tunnuste suhtes. Pigem eelistatakse oma kehaosadest rääkida ikka posiitivselt ja teise soo omadest negatiivselt. (Ma isiklikult arvan, et eks see ole ikka selle vana hea iseendaiharusega seotud; ennast mugiks nagu magusat mõnglit aga teise tilli ikka järjepanu jäägitult ei järaks).

Aga mida ma siis selle genitaalse organilembuse all ikkagi mõtlen? Eks ikka seda, et kui inimesele öelda kas positiivseid või negatiivseid uudiseid, mis otseselt tema keha ja vaimuga seotud on, siis ta reageerib neile vastavalt emotsionaalsele kontekstile ning kasutab seejuures sõnavara kas lähtuvalt sobivast kontekstist või siis üliemotsionaalse hormonaalplahvatuse purskeetappist tulenevalt mõtlematult. Kuid samas teeb ta seda ikkagi sihitult ja salvavalt. Olete te ju isegi ehk kogenud neid joviaalseid hetki, kus tahaks üürata täiest kõrist, et mis avaustesse või sugutiosadesse keegi (või siis teie ise) peab minema, et tunda selle vaat et piiritu positiivse emotsioonitulva mõju koos teiega. Või siis kirjeldanud kulinaarsete aisitngute või toiduainete mõju teie meeleorganitele läbi fekaalanaalprisma, mis muidugi kontekstuaalselt kuigi vale ei ole, sest kõik see (või noh valdav enamus; oleneb kas ajab kohe lindikavaettekandele või püsib ikka mõnda aega sees), mis pudrumulgust sisse aetud, peab ka kakanaatorilihase vahelt väljutatud saama (tegumood, aeg ja koht jäävad muidugi igaühe enda valida; kui just õnnetult paratsetamooli pähe purgeeni ei jära, sest siis on tõenäosus suur, et “pidamine” saab uue ja veelgi märgilisema tähenduse teie elus).

Sarnaselt positiivsetele tunnetepuhangutele, on ka negatiivsete puhul emotsionaalne kalduvus keskenduda oma oponendi (või vajadusel ka isikutegrupi kui terviku) kirjeldamisele läbi genitaaliprisma. Negatiivsete emotsioonide puhul aga tuleb (vähemalt minu kogemuste põhjal) mängu veel see, milliseid erilisi soove ühes või teises olukorras väljendada soovitakse. Kui peaks juhtuma, et inimene osutub mitte valituks öölokaali sissepääsu soetamiseks vale riietuse või ebasobiva jalanõudevaliku tõttu, on suur tõenöosus, et isik, kellele seda kurba uudist kommunikeeritakse, alustab oma pahameele tiraadi pelgalt pahandades ja arusaamatust üles näidates, enne kui ta (mõni ütleks, et olude sunnil) genitaalide maailmaturneele suundub. Aga ka siis piirdutakse enamasti hellitavate genitaalsete epiteetidega nagu “till”, “vänt”, “kürb” või “peenis”. Karmimaks läheb asi siis, kui sisenemine jääb ära alkohoolilismeelemürgilistel põhjustel. Siis tulevad mängu juba vängemad sõnad ja vingemad vinjetid (žestikuleerimise mesitriklassis oleks selliseid näiteid veelgi elavam esile manada, kui siin tekstuaalselt kirjeldada saab). Mehed hakkavad karjuma “mädand muidest” ja “kuradi vtudest” (sellised olukorrad meenutavad mulle alati millegipärast demonoloogia võidukäigu languse algust; aeti seda kurja vaimu välja, mis teda aeti, näe ikka pani otsa mädanema ja peletas vanatühja pillu). Naistel meenub tihtipeale esmajärjekorras seemnepurske tulem ja nii saadki sa teada, et oled üks “jobi!” Kui peaks juhtuma olema slaavi piiga, siis on keelekasutus mahedalt märgilisem. Seemnepurskega siin enam ei pääse ja peab hakkama oma peast välja ajama mõtteid “muiventilaatoritest”, “vunäolisest trapeast” (vaat see võib olla üks korralik lõhe, mis ka Eesti rahvuskala “palgalõhe” nuttes kuivale maale tagasi ajab) või “roostetavast riistast”. Ei ole midagi parata, vene keel on poeetilisem, kui seda on eesti keel. Vähemasti mahlaka sõnavara poolest. Aga ei maksa muretseda. Kodumaa beibenaatorid on ka suhteliselt nutikad (või noh, oleneb kogusest ja läbikäigust). Läbi aegade on kullafondi kogunenud sellised väärt šedöövrid nagu “pu**ipõhjapedekas” (ilmselt miski “Põrgupõhja Vanapagana” remake; samas, puhtalt bioloogiliselt võttes oleme me kõik sealt alguse saanud, pedekad või mitte), “läbikäiguta vtt” (süütus pidi voorus olema!) ja “kubetunud kotihigi” (see viimane kõlab nagu suhteliselt titi-miti nimetus ökodeodorandile).

Tummiselt tutskem on olukord aga siis, kui selgub, et keegi peab rämmarilt lahkuma enne, kui tema arvates õige aeg oleks. Siis saab tunda nii keele väge kui keelekasutaja kuraaži. Meestele tuleb esmajärjekorras peale võrdleva metodoloogia võrratu vabadus. Nii said osaks sellest aegruumist sellised epiteetide gigandid nagu “võimetu vtt”(tänaseni ei ole ma teada saanud, kuidas võimetu vagiina võimetega või võimekast vagiinast eristub; kiilasmõmmi otsib abi!), “tüdind kui tra!” (sugumürskude ja tõutäkkude elulugude võimalik et üks kandvamaid süžeesid) ja “mannetu mu**ivurr” (tänapäeval oleks see üks nõutud toode kõigile “hallide varjundite” maailmaga tutvust tegijatele; kuskilt tuleb ju alustada, sest kui kohe ägedate vurride vuristamist väisama hakata, siis võib suure tõenäosusega teha sama palju nahka kui braakpartii spinner‘itega). Väljasaatmiseelselt endast väljas vaprad piigad aga leiavad, et parim kaitse on rünnak, ja nii algabki süstemaatiliselt tempokas sõimulaviin, mis on eeskätt suunatud nende ees seisva isiku isikuomadustele või füüsisele. Selliste tiraadide käigus on meieni jõudnud järgnevad pärlid lingvistikamaastikult: “sama silepäine kui m*nn” (kogemustepagas on alati abiks epiteetide valikul; seda nii ülemiste kui ka alumiste peadega seotuna), “nikunäljas nukitsamees” (sellest ei ole ma tänaseks veel päris aru saanud, kuna minu teada see naine ei ole mind ei petnud ega ka oma sängi sikutanud), “impotendist ilalõug” (see on isegi suht nummi teine; alt ei tööta aga libesti on omast käest võtta) ja “pesemata preservatiiv” (taaskasutus on oluline, aga ärgem unustagem ka hügieeni!; sellise väite peale tekkis minul isiklikult tahtmine küsida, et ega neiu viinerikilesid kokku ei traagelda, et peaks vähem kummi pesema aga siiski säiliks ka võimalus rohkelt ratsutada).

Üldiselt saaks selliste toredate sõnakõlksude ja epiteedibeebide kohta eraldi sõnastiku koostada. Iseasi, kas sellel mingi praktiline kasutus ka oleks. Sest siis kaoks inimloomadel põhjus inspiratsioonisoolikat pingutada ja uusi ning uhkeid sõnasusi ritta seada. Siinkohal peaksin lõpetuseks välja tooma ka isikliku tänu ühele aktiivsele asotsiaalmeediumile, kes kunagi ei jäta kasutamata võimalust naise jalgevahel asuvat väevõimu esile manada ja oponente vaginaalkanalitesse juhatada. Nimelt iga kord kui ma satun lugema mõnda Lisette Kampuse “säutsu”, kus ta otsekoheselt palub kas kellelgi konkreetselt või üldise üleskutsena, et “käi p*tsi!”, siis tekib minul koheselt küsimus, et kas tegu on ettepaneku või instalatsiooniidee kirjeldusega? Esimesel juhul on see temast üdini armas niisugusel moel kodumaa kiimakasvatust arendada. Teisel juhul aga oleksin ma natuke ettevaatlik, kui käija sisestamiseks läheb. Oluline on, et kohe rapsima ei hakka! Muidu lõpevad need varjundid mitte halli vaid rebendiga.