Rongisõidudeprekas, mis ei ole kurbus vaid viha!

Istusin rongis, nägu maskiga kaetud ning vastas istuva kauni neiuga võimalikult ohutu distants saavutatud. Kõvera nina ja deformeerunud ninakõhrega on ka ilma maskita minu teenistuses vaid üks ninasõõre, aga ajad on ärevad – pandeemia – ning kannatame ära; vist …

Ühtäkki prantsatas minu kõrvale, tehniliselt võiks öelda “otsa”, üks näitsik. Tema vastu teine, kes oma istetvõtmiseviisiga minu ennist mainitud reisikaaslase rüperaali vaat et peaaegu põrandaga kontakti oleks viinud. Kumbagi näitsikut ei heidutanud asjaolu, et viisakas oleks ju olnud esmalt pärida, kas kohad üldse vabad on.

Maske neil ei olnud, kombeid paraku ka, küll aga olid neil nutifonid, millega nad aktiivselt üksteist pildistama asusid. Üsna kiiresti selgus, et neiud elavad oma elu venekeelse meediaruumi parameetrite järgi ja maskid on müüt. Seega ei lasknud nad ennast kontrolöri märkusest häirida ning asusid aktiivselt arutlema, kas nende värske audiovisuaaltaies suudab kuu ajaga viisteist tuhat “laikov” kokku saada, või peab taaskord seitsme tuhandega leppima.

“Raske elu ikka tiineidžeritel” mõtlesin mina. “Tooda muutkui anpeid kontenti ja looda, et põlvi marraskile ei pea hõõruma”. Aga palju rohkem hakkas mind tol hetkel häirima südant pitsitama ja hinge ängistama asunud kurbus ja viha enda vastu. Viha, mis tasa ja targu kasvab raevuks. Ja mine tea, ehk on siis ka minul, nagu ennist Anna Kareninal, uue sihiga raudteele minek ees …

See viha, mis minus pead tõstma hakkas, oli suunatud eeskätt minu enda vastu. “Kuidas kurat ma ikka selline toss ja jobu olen!” karjusin ma enda peale. “Käid nagu idikas selle maskiga ringi. Hoiad vahet ja hoidud asjatutest kontaktidest ja näed, ikka on enamusel rahvast täiesti pohhui!” kisendas sisemine hääl minu kõrvatrumlites. Ja mida minut edasi, seda valjemaks see kisa läks.

Mind haaras hämming, mis oli tingitud sellest, et vaatamata jõudsale nakatunute numbrite tõusule ei ole meie riigis toimunud mingit progressi informatsiooni jagamise tandril. Me lülitasime välja kaubanduskeskuste WIFI võrgud ja viisimie minema pingid. Me piirasime teenindusasutuste lahtiolekuaegu ning keelasime saunas käigu ja kümblemise, kui seda just mingil ebaselgelt piiritletud “sportliku saavutuse saavutamise eesmärgil” ei tehta. Me panime ametnikud politseiautodesse lisajõuna patrullima, et tuvastada need, kes maske ei kanna. Aga samal ajal kui me eesli eesnääret mandlite opereerimisega ravime on asotsiaalmeedia, ja mitte ainult, täis teadjaid ja eksperte, kes suudavad sekunditega eetrisse paisata nii palju vastukäivat informatsiooni, et ka kõige treenitum aju kuulutab välja tööseisaku ja loodab, et see pajebenn varsti kontrolli alla saadakse.

Kuidas on see võimalik, et Pärnu kinnisvaramaakler ja kurat teab millises metsaonnis elav endine narkodiiler suudavad oma “Lõustaraamatu” videotega tuhandeid inimesi veenda, et hingamine on põhiõigus ja maskide kandmine viib islamini, aga meie digiriigi valitsus ei suuda isegi veenvalt edastada infot, et nad päriselt midagi selle pandeemiaga võitlemiseks ka ette võtavad. Valitsuse pressikonverentsil on suurem tõenäosus sattuda “uhhuuu” kategooriasse, kui ükskõik millisel asotsiaalmeedia postitusel, kus Mürgimetsa Marid ja Tutivahe Tiinad seletavad, kuidas nende käsutuses on sadu lehekülgi “salastatud” raporteid, mis ei kajastu ei Kaitsepolitsei ega Välisluureameti aastaraamatutes, aga vot neile on kättesaadavad. Need raportid näitavat, et “karoona” on väljamõeldis ja mingeid maske ega “garantiine” pole vaja, sest see ei anna “karantiid” tervise kaitsmisele vaid annab konglomeraatidele võimaluse vatitupsuga meie ajusid kiibistada ning inimeste mõtlemisvõimet pärssida. Ja mida teeb kogu selle pasarahe valguses meie riigi juhtkond – astub sammu lähemale Hiinale ja sulgeb valikuliselt ligipääsu sidevahendile, mida saab asendada iga tiinekas, kes oskab oma telefonis “hot spoti” avada.

Ma istusin seal rongiistmel ja mõistsin, et meie suurimaks vaenlaseks ei ole ei viirused, pandeemiad ega alkoholism, mis suure osa Ida-Euroopa meespopulatsioonist õndsas teadmatuses hoiab. Meie suurimaks vaenlaseks on inimeste “lollus” ning selle ilmingud aegruumis.

Olgu selleks saamatus, tahtmatus või suisa oskamatus otsuseid vastu võtta, kui oled ministrina saanud enda vastutusalasse nakkushaigusega võitlemise. Isegi, kui su “lollust” kiidetake kui tasakaalukat juhtimismudelit, siis selle tasakaaluka idiootsuse hinnaks on inimelud ning füüsiline- ja vaimne tervis. Sul oli aasta, et ette valmistuda vasturünnakuks. Ja ainus, mis selle aastaga juhtus, oli su juuksemikrofoni metsistumine ja suutlikus vallandada inimene, kes ausalt ütles, et sa pole sittagi teinud, et vaktsineerimine ette valmistada.

Olgu selleks usk, et sind tahetakse kiibistada, sest sisalikinimesed on tegelikult võimul ja süvariigi tagateede kaudu liiguvad jääteid pidi meie suunas aplad Lapimaa geieskimod, kes plaanivad kättemaksuks “Eskimo” jäätise nimevahetuse eest kogu maailm oma seemendusprogrammile allutada.

Olgu selleks soovimatus järgida elementaarseid hügieeninõudeid või usk sellesse, et sul on päriselt õigus teiste tervist ohtu seada, sest sul on “põhiõigused”. Jah, need on sul tõesti olemas, nende hulgas on ka ajalooline õigus olla “loll”. Nii loll, kui torust tuleb. Ja selle lolluse eest maksavad paraku teised kallist hinda, sest kuidagi on ajapikku nii kujunenud, et lollid ise ei pane nende lolluse eest makstud hinda isegi tähele mitte.

Aga kõige suuremaks lolluseks on ikkagi minusuguste usk, et kui me pingutame ja kannatame, kui me teeme nagu nõutud ja anname endast parima, siis seda “lollust” jääb vähemaks. Et siis kaovad kõik need, kes kuulutavad ülemailmset vandenõud inimesi kiibistada – ärge muretsega, selleks tuleks teil esmalt aju üles leida, et oleks mida kiibistada. Et kaovad kõik need, kes otsustavad oma solvumistele juriidilisi aluseid anda ja upitavad seadusega keelatuks kõike, mis neile vähegi ei meeldi või mille suhtes nad ei suuda ise oma õiguste eest seista – me võime kriminaliseerida nii palju kõnevorme, kui meil torust tuleb, see ei muuda seda asjaolu, et ikka ja alati on neid, kes ei suudaks enda eest seista ka siis, kui sellest ka tegelikult sõltuks nende elu.

Lollus ja arrogantsus käivad igavesest ajast igavesti käsikäes ja selle vastu ei olegi muud ravi, kui ikka ja jälle väike pandeemia valla päästa, et Darwini poolt ette ennustatud evolutsioonilise bioloogia alusteese testida. Ja mis kõige kurvem, lolluse vastu ei ole vaktsiini. Seega elagem veel, kuniks elu meil antud ja loodkem, et lollide poolt valla päästetu tabab meid hiljem, kui et varem.