Habe ja aksessuaarid

Naisterhavaste kiindumus oma käekotidesse oli Habemele teada tuntud fakt. Aga sama hästi teadis ta ka seda, et käekotid olid ühed kõige “liikuvamad” peolised, kes majja tulla võisid. Neid edestasid ainult sellised klassikud nagu “see pihv kellega ma tulin noh!” ja “minu uus jook”.

Habe oli harjunud asju otsima. Eriti veel sealt, kus neid tavaliselt arvati mitte olevat. Ta oli oma uksel veedetud aastatega jõudnud kindlale järeldusele, et inimhinge teadlikkus ööklubi ruumide paigutusest ning enda paiknemisest nendes ruumides ei klappinud peale paari pitsi kohe üldse. Eriti veel siis, kui oli raju reede ja “tšikid on hullud! Üüüüüääääööö!”

Käekotid olid nagu rotid, kes rotipüüdja Hansu flöödimängu suhtes immuunsuse välja olid töötanud. Mängisid sa seda flööti, mis sa mängisid, ikka oli tulemuseks kaos. Paanikas näitsik on, tema käekotti aga mitte üheski nendest kohtadest, kus ta väidetavalt peo jooksul viibinud on.

Eriti karmiks läks asi siis, kui käekotiotsingutel aktiviseerus mitte lihtsalt käekotiomanik ise, vaid kogu tema sõbranjesaatjaskond. Siis oli suur tõenäosus näha verd, juuksepahmakaid ja pisaraid veel enne, kui oli lõpuni selge, kas väidetavalt oma aksessuaari, mis “maksab rohkem kui su sitane palk!”, ära kaotanu oli sellega üldse peole ka sisenes. Harvad ei olnud ka need juhused, kus käekott oli jäetud hoiule sõidukisse, mis kaunid jalakesed peole oli sõidutanud või siis garderoobi.

Sõbranjedearmaada oli alati veendunud, et käekott on varastatud ning eeldas, et esimese kahtluse peale algab kogu riiki paralüüsiseisundisse viiv operatsioon “Kus see on nahh!” Inimesed lukustatakse kodudesse, sõidukid peatatakse, kaitsevägi viiakse lahingolukorda ning “Räägu pesa” lägaburgeriparadiis suletakse teadmata ajaks. Ideele vastuhakkajad aheldatakse Kaubamaja Ilumaailma lettide külge ning nende kehadele joonistatakse glitterhuulepulgaga trendirõivaste logosid seni kuni nad anuvad võimalust kodudesse naaseda.

Palju ekstreemsemaks läksid sõbranjed ka oma “vandeseltslase” ülekuulamistega. Kui Habe tavatses viisakalt järele pärida, et kas auväärt daam oskaks ehk oma hinnalist varanatukest pisut detailsemalt kirjeldada kuis seda on selgitused stiilis “ta on pisike ja nahast” või “ilus ja must”, siis sõbrantside ringkaitsesse tõmbumisel hakkas pihta tõeline “Gestapo vs. The Kardashians: Meie Mees liquid slow-progressive country remix”. Sõnu ei valitud. Võis esineda karjumist ning füüsilist kontakti. Kohati ka etteheiteid stiilis “sa oled alati nii loll kui sa purjus oled!” või “kui sa nii palju ei hargutaks oleks me juba ammu kodus!”

Habe leidis, et vaatamata oma brutaalsele iseloomule oli nendest “nõiaringidest” ka üksjagu kasu. Nimelt andis see talle võimaluse rahus klubis ringi vaadata ning kadunud eset otsida ilma, et peaks kogu aeg vastama küsimustele selle kohta, miks ta juba kogu majas tulesid põlema pole pannud ning kogu külastajaskond ikka veel pidu naudib mitte ei ole sittuva faasani asendis seina äärde rivvi pekstud.

Kui ihaldatud ese lõpuks leituks osutus oli tavaliselt tegemist ühega kahest võimalikust stsenaariumist – omanik oli kas ülevoolavalt joviaalne ning ei suutnud oma rõõmu varjata (kohati kohe üldse mitte ja siis pidi valmistuma eesseisvaks teadmata aega kestvaks füüsiliseks lähikontaktiks embamise näol, millega kaasnesid lubadused sellest, et ta on leidnud oma elu turvameheideaali ning kavatseb sellest kogu maailmale rääkida) või siis vastupidi röökis, et miks nii kaua aega läks ja üldsegi on tegu nii sita teenindusega, et suurem tõenäosus on Põhja-Koreas laibal kõvaks ajada kui selles urkas normaalselt pidu panna.

Habeme jaoks ei olnud lõpptulemusel väga vahet. Tema jaoks oli oluline see, et asi sai lahendatud ning eluratas võis edasi tiirelda. Sest üks asi, mida ta teadis oli see, et aksessuaarid tulevad ja lähevad, aga paanika nende kadumise üle jääb igaveseks.