Õnn õpilaste õuele ehk eksamid on jura

Paistab, et tööliste püha 1. mai on sel aastal jätnud senisest tugevama jälje ka kodumaa riigitööliste mällu. Digiriigi “tiigrihüppe” võimetuse varjutamiseks on langetatud otsus, mis on oma olemuselt igati vääriline kandideerima üheks maailma parimaks seniajani vastu võetud otsuseks – põhikooli juntsud võivad rõõmust rõkata, eksameid ei tule!

Sama head saavutust ei saa aga paraku nautida keskkooli noad ja kahvlid. Neile on jäetud võimalus iseseisvalt langetada otsus, mida keegi vastutavatest isikutest langetada ei soovi – kas oled koroniit või pehmo. Kui tekib sisimas tunne, et koroona on lihtsalt uus väljakutse TikTokis või soovid filigraanselt kogu alevile näidata, kelle kerad on karvased või jalas Jimmy Choo, siis saad teha sammu ette ja kõlaval häälel nõuda “tahan eksameid teha!” Samas, kui aga sisimas on tunne, et nakkushaiguste levik on ka vajalikke ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes suhteliselt hirmutav asi või kui su ema lihtsalt ei luba sul gängster olla … (Ma tean seda tunnet väga hästi. Ma ei julge enda emale siiani ausalt rääkida, et tegelikult ka meeldivad mulle tüdrukud aga ma lihtsalt ei julge nendega kaine peaga väga juttu teha. Tead küll, see väike “piduse pööbli” paradoks). Siis on sul suhteliselt kellad hellad. Siin ei aita ei see, et poeg on jõudnud koju (aga rahh jäi suures osas Tallinki laevapoodi, sest lauduri mitupakk on sitaks soodne investeering ja küll külapealt tuleb papichulo mitmekordselt tagasi, kui Mehis ja Õnneleid enda rahasid mänguautomaatidesse ei jäta) ega ka varjus võbisev lootus, et ehk on kõik nii kurvad selle tõttu, et Uku Suviste ei pääsenud Eurovisioonile vaid ainult rehvireklaami ja sina saad vaikselt endasse tõmbuda, kuni külarahvas Jaanipäeval üle lõkke möödahüppajaid lugedes täiest kõrist “We are lost in Corona” jaurab.

Samas, mis vahet seal on! Lõpetate ju kõik. Nagu ütleks Haista Gäng – eksamitega või eksamiteta aga Tekashi 6ix9ineile tegime me ikka ära ja koputama ei hakand. Eks pärast ole muidugi valida, kas flexida sellega, et ei teinud eksameid kuna olid “tark” ja tegid otsuse või loota, et need, kes koroonakiuste siiski eksamile läksid ei saavuta ühiskonna silmis eraldi autoriteetset seisust, mis sunniks asju lahendama muistsete meetoditega. Kaua sa neid kurikaid ikka treid ja naelu sinna sisse taod – praegusel ajal on ehituspoodides ilma sinutagi boom.

Eriti roojases seisus on aga üliõpilased. Nemad lasti lihtsalt toorelt üle. Ei mingeid võimalusi. Tee, mis tahad, aga eksamid ja lõputööd peavad valmis saama. Isegi siis, kui peaksid ennat selle nimel ohtu seadma. Kõrgharidus on igati surma väärt. Ja miks ka mitte – kes ei riski, see ainepunkte ei saa! Ja üldsegi – mida on nendel tudengitel mögiseda. Ise nad valisid selle kõrghariduse. Oleks ju saanud tööle minna või reisima. Aga ei – nemad ronisid ülikooli. Priimused raisk! Vot nüüd omad vitsad peksavadki. Ja peksavad nii, et turvasõna ka ei aita. Hähh! Kahju, et neid pärast lõputöö esitamist peahoone ette kitseks siduda ei saa. Siis oleks kaugelt ja kõigile näha, kes on enda arust teistest paremad ja kes ontlikud süsteemi järgijad.

Tegelikult saaks ju selle asja teoorias lahendada ilma niivõrd keeruliste ja ambivalentsete otsusteta, aga ega see, et meid mingiks “digiriigiks” peetakse tähenda, et me hälbega oleme. Digiallkirja ja e-valimised nad ju said. (Aga ehk võetakse needki varsti ära, kui kaabunaudid oma tahtmise saavad). Haridus on ajast ja arust olnud paberi ja pliaatsi pärusmaa. Miks peaks hakkama seda nüüd järsku muutma. Noortel juba niigi palju võimalusi oma digielu elada – kes otsib internetist suhkruissit, kes vibutab pöidlaga vasakule ja paremale, mõni suisa otsib fänne ainult endale. On ju küll! Kuskilt peab selge ja matsaka piiri ka tõmbama. Tahad kebo, tõmba äpp ja ongi lebo. Tahad haridust, roni klassiruumi ja näita käsikirjaoskust ja teadmistetuumi.