Juhtmevabadest kõrvaklappidest, bussigängsteritest ja rebel vanaemadest …
O tempora, o mores!
Just nii huilgas omal ajal trubaduur, kui mõistis, et on kaotamas oma publikut. Ajad muutuvad, kombed ka – aga sootsium jääb. Ei ole kerge ellu jääda selles “betoondžunglis”.
Minu hiljutiste asotsiaalavastuste hulka kuulub kaks eraldiseisvat seika, mis oma olemuselt väärivad teineteist. Nad mitte ainult ei rista generatsioone ja ei sulanda sootsiume, vaid toovad elavalt esile, miks maarjamaa on kreemide kreem ja ajatu valgus indiviidi arengus. 100 ja seeme – see on me moto!
Ajast, mil mängufilm “Tulnukas” võitis kaasmaalaste südamed on meie ühiskonnas eksisteerinud omalaadne subkultuur – ossid. Igapäevaselt soovime, et neid oleks vähem, aga tõde on selles, et neid on rohkem, kui tahame sed endale tunnistada. Nad on meie hulgas sama tihedalt, kui klaasvill “Endover” kinnisvara objekti kaubalao paberimajanduses.
Oss on leidlik! Ta areneb sama kiirelt, kui HIV AIDSik – ja tema vastu ei ole ravimeidki. Ossile ei ole sotsiaalne edasiminek takistuseks – ta pidurdab seda nii füüsiliselt, kui ka vaimselt. Tänapäeva oss on trendikas. Tal on juhtmevabad kõrvaklapid, mis võimaldavad tal olla nii asotsiaalselt muusikalembeline, kui ka suhelda altÜhiskonnaga mobiilselt. Ja ta kastuab seda võimalust aktiivselt!
Kujutlege olukorda – sõidate bussis, sõrmed silitamas meeldivaid raamatulehekülgi. Ja siis see juhtub. Teie seljataga kahel istmel korraga istub tema – altLoogika sangar ja muidu panomees. Nokats, pusa ja kiledressid. Küprokitriip voodril, nuga vööl. Ta on valmis! Ta sai just telefonikõne. Tema sooned on paisumas. Tema vererõhk on laes. Ta on endast väljas, sest teisel pool toru otsas on tema “vastane”. Tema vestluse kandvad ideed on “mida vi**u sa plõksid” ning “mis sul viga on!”
Ja seal sa istud! Kõigi bussipensionäride pilgud suunatud sulle! Ole mees, ole kaitsja, ole Tallinna batman! Aga sina tahad vaid lugeda. Ja nii sa ootad, seal ühistranspordis – ootad bussipeatust … Oeh, oleks vaid klapid, akut ja Taukar … Aga on oss …
Parim nali on muidugi selles, et koheselt kui kõne lõpeb, helistab ta oma kamraadile, et priisata kui filigraanselt ta mingi omataolise sangari genitaalidesse saatis ning milles väljendub temapoolne panus kodumaa IQ protsentuaalsesse tõusu. Ja mis kõige ägedam – tema suurimaks rõõmuks on fakt, et õhtul saab kakelda!
Ja milles väljendub sinu rõõm? Eks ikka selles, et oled saanud järjekordse asotsiaaleksperimendi võrra rikkamaks ja sinu tulevik on sama helge, kui Hannes Võrnu jutusaade Tallinna TVs.
Oh ema, saada mulle padruneid! Aga siis on neljapäev. Sa jalutad Balti Jaama tunnelis. Allmaatunneli trepiastmetest üles sammudes märkad sa el classico vanamemme. Tal on pearätt, vammus, ratastega kottkäru … Ja mis kõige ägedam – ta laseb suupealt pindist Alexanderit!
Ta on muusa! Ta on ingel! Ta on kevadekuulutaja!
Taaskord hüüan Sind Angelina ma,
võta mind kaasa siit rusuvalt maarjamaalt Sa,
sinu kodu on igati Jolie,
seda tean ma,
ära jätta mind siia,
aita mul valgustuda!