Kätes rool ta liiklusesse sööstab ehk ühistranspordi kasutaja argipäev

Hommik algas nagu ikka. Äratuskella närvesööv idioodi järjekindlus. Õnnetu mõmina saatel sängist tõusmine. Ajateenistuses sissetaotud hügieen ja (vahelduva eduga) päeva algust tähistav toiteainete manustamise protseduur. Seejärel kestad üll ja bussipeatuse poole marss!

Hommik oli sügiseselt sombune. Tuul tundus kõledam kui muidu. Õrn vihmasabin ärritas tavalisest rohkem. Poleks pidanud ikka suitsetamisest loobuma. Oleks vähemalt mingigi tegevus millega oma mõtteid mujale viia. Samas, imemine ei ole alati lahendus, isegi siis, kui see meeldiv on. Aga õnneks sealt ta juba paistab. Ihaldatud ja kauaoodatud ekspressbuss. Täis kui kilukarp, aga vähemalt ei pea kaua kannatama. Järgmine peatus on ühtlasi ka minu reisi lõpp-peatus. Ei muud kui kõht sisse, kopsud õhku täis ja kehasid tunnetama.

Sõidu algus on tavapärane nagu ikka. Kaasreisijate etteheited ja rõõmutu kobisemine seoses ruumipuudusega. Järjekordne “Brasiilia Jeesus” risti keset teed ees. Roni või kannivahest sisse, et ära mahtuda. Kuradi bussisõidu varjundid ma ütlen. Tagatipuks lösutab validaatori otsas järjekordne “moeröögatuse” järelmõjudest vaevatud (oletatavasti) poeglaps, aga raske on öelda, sest teksad on liibuvalt kitsad ja tunduvad olema naistelõikega, peapiirkonnas on rohkem ehteid kui korktahvlil knopkasid ja huuled on kaetud musta huulepumati tummise kihiga. “Milleniumi” lapsed mat ih! Aga sissejuurdunud seaduskuulekusest (mis tagatud paari aasta taguse viljatu vaidlusega MUPO terminaatoritega, mis mind viieteist euriku võrra vaesemaks tegi) pressin end lõpuks jeesuslapse kannikaid katsudes validaatorit hoidva postini ning žestikuleerin kadunud Brandon Lee varesetegelase andunud fanboy’le, et sooviksin tema ahtate abaluude vahele jäävat nutiseadet sihtotstarbeliselt kasutada. Valugrimass näos loivab ta millimeetri jagu vasakule, et võimaldada mulle kehaväänamiskogemust, mille lõppresultaat peaks väljenduma minu randme ebaloomulikus väändumises, mis viib rohelise kaardi põtkumiseni validaatori ekraaniga. Ranne lahti, keha töös, ootan bussisõitu öös!

Kui algusrituaal on üle elatud ja võimalikult “mugav” poos rahvamassi tihedas ühtekuuluvuses sisse võetud, saab pühenduda ülejäänud sõidule. Ja taaskord ei pea ma pettuma. Juba ta paistabki. Kristiine ristmik oma ilus ja võlus. Murphy seaduse kohaselt jõuab buss ristmiku lähedusse vahetult enne fooritule vahetumist ning järjekordselt tuleb hoo mahavõtmise normatiivne kohustuslikkus ja aegruumiliste asjaolude kokkulangemisest tingitud eluline vajadus bussijuhile “üllatusena”. Järsu pidurduse tagajärjed on füüsika põhireeglitest tuletatavad. Buss võpatab ja seiskub järsult. Inimkehadevaheline liikumine aga on inertsist tingituna pigem “kaootiline” kui “konstantne”. Erinevalt paljude lootusest ei toimu loodetud sujuvat kõikumist koos inertsilainega. Omavahel põrkuvad süütud kõrvutiseisjad, kes hoiavad kinni bussi laealust läbiva metalltala külge kinnitatud plastikkäepidemetest. Kokkupõrge on toores ja tundub et ka valuline. Risti ette lüües tänab hapra kehaehitusega vanaproua kõigevägevat taevaisa, kes inimmassi tema teele ette juhatas, sest ilma teepeal olnud inimkehadetta oleks ta lõpetanud peatpidi bussi esiklaasis, vanad ja kidurad proteesid armatuurlaual klõbisemas. On ka neid, kes tasakaalu kaotust vältida üritades kaasreisijates kinni kahmavad ja oma inertsi nendega jagades külakuhja moodustavad. Suurim rõõm on jagatud rõõm! Õnneks aga ei ole ühtegi tõsisemat vigastust. Küll aga on ehmatust, valu ja üllatustunnet. Ja tegu ei ole teps mitte meeldiva üllatusega. Pigem ebameeldiva tõdemusega, et bussijuht võtab reisijaid kui tema ja tööandja vahelise õigussuhte objekte selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Tema jaoks on bussis viibivad inimesed sama, mis Pinoccio oli papa Carlole – puud. Kogu selle “segasummasuvila” taustaks üürgab raadiost “Meie Mees” ja kostub bussijuhi äritunud pominat, mis süüdistab kõiki ja kõike, alates Vabariigi Valitsusest ja pagulastest kuni “paugupõrkest” sündinud projekteerija ja “riistaimejast” bussidepoo dispetšerini välja. Ainus, kes ei ole kuidagi juhtunuga seotud on vapper roolikeeraja ise.

Rohelise fooritule süttimine paiskab reisijad täis bussi uuesti liikluskaosesse. Vaevu toibununa leiavad nad end taaskord agara roolijüngri ja teda endasse neelava liikluskeerise meelevallas. Küll aga on sedakorda olukord hullem. Ärritunud juht surub rooliratast nii agaralt, et tema nukid on vereringluse häiritusest valgeks tõmbunud. Ninasõõrmed on paisunud jutskui kiimaihas tõupullil. Sõidustiil aga imiteerib pigem hulljulgeid tuk-tuk’e kui Ida-Euroopa metroopolise tasakaalukat liiklusosalist. Endine ärritumistunne asendub kiirelt murelikkuse ja suisa hirmuga.

Bussijuhi viha leiab väljaelamist agressiivses juhtimisstiilis ja arrogantses suhtumises kaasliiklejatesse. Küll aga ei arvesta ta oma bussi sisemuses viibivate reisijatega. Tema mõtted on raevupilvede poolt varjatud. Tema eesmärk on lineaarne. Ta soovib kättemaksu. Kättemaksust enam ihkab ta aga leevendust. Leevendust leiab ta aga kiires sõidu lõpus, mis loodetavasti toob peatselt kaasa ka tööpäeva lõpu.

Ta on marus, sest tema idülliline pilt karmist maantesõdalasest sai häiritud. Tema vaimusilmas on nüüd üksnes verejanuline “surmasõidu” rada, mille läbimine toob kaasa tööülesannete vangistavaist kütkeist vabanemise. Tema on Frankenstein. Buss on tema terassuksu. Ja linnatranspordi aktsiaseltsi juhataja on tema vanglaülem. Karm ja armutu türann, kes vabamehe priiust köidikuis hoiab. Aga küll tuleb ka see päev, kus terassuksu oma peremehe kütked purustab ja ta punetavasse õhtukumasse viib, saatjaks tulevikus realiseeruva ehakuma valguskiirtest mõtlemisest tärkav lootuserõõm.

Hingelt on raudsuksu taltsutaja ikkagi Transporter. Tal on laitmatult istuv töörietus. Tema käsi katavad sihtotstarbelist rakendust leidvad “sõidukindad”. Tema buss on puhas ja töökorras. Ta on oma klassi parim ja klass omaette. Ta ei keeldu vedudest. Ta teostab neid sõiduplaani ja reisijateveo eeskirja kohaselt ning kooskõlas Transporterite elustiili püha kolmainsusega – Ära muuda lõpp-peatust! Ära küsi reisijate nimesid! Ära iial luba kellelgi siseneda või väljuda väljaspool selleks ettenähtud ja eeskirjade kohaselt märgistatud peatusmiskohta!

Ta on ju tegija. Tegija! Miks küll seda liikluses ei märgata?! Miks teda ei hinnata!

Ja üldsegi. Mille kirevase päralt peaks teda kottima, kuidas reisijad sõidu ajal hakkama saavad. Tema on omas rollis. Tema teeb oma asja. Tal ei ole aega kõrvalisteks tegevusteks. Ta peab oma ülesandeid täitma stoilise rahu ja Šveitsi kellavärgi täpsusega. (Juba Aadu teadis, et Šveits on väärt koht. Head pangad, hea šokolaad ja piisavalt neutraalsust, et rahuldada ka kõige tulihingelisema võrdsuse poole püüdleja kirekuumus).

On see siis tema süü, et mingid vandersellid otsustasid üksteisele nii lähedal seista, et kergeimgi tuuleiil nad peadpidi kokku viib. Vanamutt oleks pidanud jõulisemalt võitlema oma õiguse eest istuda. On siis temal aega igale kasvatamatule koolijutsile selgeks teha, et viisakusreeglid eeldavad endast vanemate austamist, mitte nende tuima ignoreerimist ja nutiseadme ekraani kala pilguga vahtimist. Ongi talle paras. Nüüd teab, et igaühele oma. Boonusena on ta nüüd raudpolt veendunud, et taevaisa on vist ikkagi olemas ja nii hakkab ta sellest teadmisest kannustatuna veelgi agaramalt palvetama, mis ühtlasi toob kaasa üleüldise mailmakarma paranemise ja loodetavasti vähendab liiklusele nii ohtliku ajude äravoolu. No ja need jobskid, kes teistest kinni haarasid on ikka erilised “keenjused”. Oli siis raske miskit tahket pihku haarata. Tõesõna. Õpeta nagu oma lapsi aiateiba otsa kakama.

Olgu õnnelikud, et neile üldse bussisõidu võimalus anti. Niigi vähe võimalusi oma tööd nautida. Lihtsalt roolist kinni krahmata ja liiklusesse söösta. Avada aken ja nautida karastavat tuuleiili. Süüdata pabeross ja keerata valjemaks transistorraadio. Tunda et elad. Tunda et ihaldad. Tunda et oled ihaldatud.

Aga ei. Nemad ju tahavad sõita. Neil on tegemist. Elu, mis vajab elamist. A mõ ne ljudi? Millal hakaktakse meie peale mõtlema. Ja üldsegi võiks uus dierktorihärra, nagu hääle peremehele kombeks, rohkem aega kodanikkonna informeerimisele ja koolitamisele pühendada. Las inimesed ikka võtavad ise vastutuse, kui on nii lollid ja ignorantsed, et “talupoja mõistust” kasutada ei oska. Egas juht köster pole. Tema asi on terassuksut juhtida mitte päevavargaid nahutada. Kui kellelegi midagi ei meeldi, siis saab ta oma kaebused vastavalt administratiivettekirjutustele ka esitada sinna kuhu vaja. Ja küll siis seal kus vaja mentletakse. Juhil pole seda kõike kohe üldse vaja. Tema juurde pole mõtet oma muredega tulla. Sest tema saadab sinna kuhu vaja. Ongi kõik. Ja kui midagi ei meeldi, siis saadab ka sinna kuhu ei ole vaja. Ja mitte läbi lillede vaid otse ja omadega.

Aga juba ta õnneks paistabki, tabasin ma end ühtäkki mõttelt, valgus tunneli lõpus! Minu peatus. Kohe on see läbi. Kohe pääsen sellest pandemooniumist. Räsitud kuid siiski elus. On ka hullemaid hetki olnud. Don’t põe, pulmadeks paraneb ära. Mehed ei nuta. Ega sa mingi eit ei ole.

Väljun bussist ja ahmin endasse kargeid õhusõõme. Kahe jalaga kindlalt maapeal. Ribbentrop ja piparkoogid, Molotov ja maitsvad joogid! Jookidest rääkides. Ei tea kas tasub pärast säärast erutust enam kohvi osta? Vererõhk niigi kõrge. Pole hullu miskit. Võtsin hommikul oma ravimi sisse. Ostan ikka. Une-Mati tegi head tööd, liiderdaja selline. Õnneks tatti ei pidanud panema. Kuigi võiks. Ammu pole pannud. Ja see R-Kioski teevalik on ka kasin. Nii teengi. Kraban ühe kohvi ja sean sammud klassiruumi. Nüüd on vähemalt mida õpilastele rääkida. Jagan valu ja valmistan neile pettumust. Pole jälle nende päev. Õps jäi ellu!