“Tulnukad” on linnaruumis tagasi ehk valesti veedetud voorusaastad
Aastaring hakkab vaikselt ümber saama. Aga ennd veel, kui saab kokkuvõtteid tegema hakata, on paslik korraks mõelda selle peale, mis sellel aastal comeback‘i on teinud. Kui kaksteist aastat tagasi esilinastus lugu “Tulnukas ehk Valdise päästmine”, siis köitis see tähelepanu selle tõttu, et muidu igapäevane nähtus “ossid”, oli jõuliselt esile toodud ja omamoodi isegi heroiseeritud. Selge oli aga ka see, et tegu on kunstilise liialduse, mitte dokumentaalfilmiga. Viimase paari kuu uudiseid jälgides aga tekib minul üha rohkem tunne, et kunst on lõpuks elu mõjutamisega järjele jõudnud.
Esimese näitena saab kenasti välja tuua palju kõmu ja tunnustust leidnud noortekampade vägivallatsemise, mis on leidnud nii heakskiitu kui ka hukkamõistu. Nagu ikka saab pro forma üle käija tavalised kahtlusalused: puudulikud vaba aja veetmise võimalused, noorte ühiskondlik tõrjutus ja sunnitud generatsioonidevaheline asotsiaalsus, kultuuri ja meedia mõju noortele, avaliku elu tegelaste halb eeskuju ja otse loomalikult põhisüüdlane – vanemate saamatus ja nõrk distsiplineerimine. Positiivse poole pealt said poliitikud, vähemalt Tallinas Kanuti gängi jällitades, korralikult profiiti lõigata ja näidata inimestele, et käised on nüüd üles kääritud ja läheb kibedaks töötegemiseks. Olles aga ka ise, seda küll väga ammu aga siiski, noor olnud leian, et põhiline probleem on hoopis mõtestatud suhtlemise puuduses. Kui noore jaoks on ainus koht, kus teda kuulatakse ja omaks võetakse gäng, siis on mure tõsisem, kui arvata oskame. Mureks on puudulik soov (ja kohati ka oskus) kuulata, mitte lihtsalt kaasa noogutada ja midagi vastu mõmiseda.
Minul ei lubanud ema gängster olla (isa ka mitte), aga salamisi tõmbas ka mind mingi aeg kriminaalromantika poole. Gängi ma ei kuulunud ja peksmistes ei osalenud. (Ühekorra sain küll ise peksa, sest et keeldusin mingile kaagile kodust vanemate tagant raha varastamast. Seda seksapiilset kogemust meenutan siiani iga kord, kui peeglist oma kõverat nina larhvi keskkohas näen). Kõige “kriminaalsem” saavutus oli kodus kasettmaki abiga Wu Tang Clan’i, Nas’i, Cypres Hill’i ja kogu muu kättesattuva räpikraami “bootleg‘imine”. (A Tribe Called Questi kraami ma lõpuks kätte ei saanudki …) Siiani mäletan “rõõmutunde” ilmeid vanemate nägudel, kui Sassu joonestamise kodutöö saateks kassettmagnetofoni huugama pani ja ontlik Tondi korter mähkus lakoonilisse Killa Army või Insane Clown Posse vokaali. Imestan siiani, et isa mulle kordagi üle tahi ei sõitnud vaid lihtsalt palus oma “müra” vaiksemaks keerata. (J.M.K.E. ja Velikije Luki kuulamine oli seevastu aga privaatne rännak).
Omamoodi naljakas oli kogu selle asja juures see, et MTV’st vaadatud videote ahvimise tulemusel linnaruumis liikudes ja sound‘le kaasa õõtsudes ei saanud ma toona inglise keelest veel nii hästi aru, et tekstide sõnumit reaalselt “mõista” aga hei – kui keeruline see “Wu Tang Clan ain’t nothing to fuck with!” karjumine ikka on! Ja no Hip Hop Cafe’st ei ole üldse mõtet halba sõnagi öelda – see oli teekond, mis viis alati nirvanasse. (Sest Pärnusse oli toona raske sõita, kuna finantsid laulsid romansse, ja nii jäigi Eesti hiphopimeka külastamine tol ajal pigem arhailiseks kogemuseks kui planeeritud emotsionaalseks trip‘iks).
Teine “tore” näide on asotsiaalsed reaktsioonid negatiivsetele sisenditele. Kes hakkab jäätisest ampsu küsimise peale paukus peaga tulistama, kes tambib pubiesise ära kui suitsu ei pakuta. Ilus oled, ilus oled, Eestimaa! Ja siis me imestame, et me oma kärakalembuse, narkosurmade ja perevägivallaga juhime edetabeleid, kuhu tegelikult kuuludagi ei tahaks. Aga samal ajal on meie majandus ühe jalaga üle kuristiku ääre, ravijäjekorras ootajad on samal ajal ka kalmistukoha järjekorra (lootes, et esimene number tuleb kiiremini kui teine) ja lõviosa “seemnedoonoreid”, kes kondoomi kasutamise asemel “ennetava väljatõmbe” taktikas läbikukkudes alimendikohuslasteks said, põgenevad kohustuse vältimiseks riigist, sest muidu hakatakse õigusi piirama. (Sest emal on ju suurem side lapsega kui isal – viis sekundit haledat mõnu vs üheksa kuud inkubatsiooni – seega na-na-na mama!)
Need “täiega turppi” anaalambaalid on mind inspireerivate inimeste nimekirjas juba ammu. (Sir Isaac Newton on nende kohta isegi seaduse koostanud – mõju ja vastasmõju seaduse). Kui ei tööta pea (muuks kui löömiseks ma mõtlen), siis töötavad käed ja jalad, eriti karjakesi koos. Enim häribki see, kui ollakse nii tussud, et mees mehe vastu minemise asemel lennatakse karjakesi peale, nagu sipelgad elevandile. Või kui tullakse issitsema ja saadakse oma profülaktiline tou ära, siis on pisarad silmas ja nõutakse “põhiõiguste” kaitse tagamiseks politseid ja Keskerakonda. Kui tahad olla õige jõmm, siis ära unusta legendaarse vokaalinstrumentaalkollektiivi Müstika oodi “Jõmmi lugu” kuldseid sõnu:
“ta kohustusest saadab mehi munni
ja norib teiste jõmmidega tüli
sest panna teineteisele pasunni
on jõmmi suhtlemises tähtis lüli”
Aga, et täita nö “kolm on kohtuseadus” reegli nõuded, tuleb kindlasti ära mainida ka mineva esmaspäeval kalli kodumaa päälinna parlamentaarparkimisplatsil aset leidnud sündmused. (Ma ei viitsi siin pikalt jaurata sellest, kes keda tõukas ja kes kellele mida ütles). Võttes asja kokku lakooniliselt – riigikogu liikmete sütitavate kõnede kuumus viis europarlamendi liikme anaalpiirkonna “õige eestlase” saapatalle huviorbiiti (ja seda ei rohkem ega vähem kui viiel korral). Õnneks ei toimunud ei penetreerivaid õudusi ega ka materjaalseid kahjustusi rõivastusele (kui määrdumine ja märgumine kõrvale jätta). Füüsiline valu oli pigem varjunditele kohaselt malbe kui terav. Ja üle pika aja sai Eesti rahvas teada, miks head inimest peab olema palju. Ütlen otse – Ivari Padar on minu uus iidol. Kui ma oleks naine ma rebiks riided seljast ja jooksek ta peale tormi! (Ei maksa muretseda, suudan ennast oma praeguses füüsilissoolises dimensioonis taltsutada). Samal ajal, kui turvamehed tegid kõike muud kui oma tööd, astus Ivari, kes on mõtte “mees kui härg” inkarnatsioon, otsustavalt verejanulise rahvamassi ja baby Indreku vahele ning teatades resoluutselt “RAHU!” Selle žestiga saautas ta olukorra deeskaleerumise kiiremini, kui spiraal seemnepurske sisseimbumise. (Meemid on täielikult ära teenitud tunnustus!)
Esmaspäevaste sündmuste valguses soovin ma esitada kolm teesi:
- Igaüks, kes lööb lamajat, on urood. Vahet ei ole, millest tüli algas või kuidas ta progresseerus. Kui sa lööd maas lamajat, siis sa väärid piinavalt pikka surmaeelset töötlemist.
- Kui sõnade asemel füüsilise vägivalla kasuks otsustamine on sinu jaoks konstant mitte erand, siis sa vajad erialaspetsialisti abi rohkem, kui “valget Eestit”.
- Kui sa elad välismaal, aga käid Eestis protestimas, et “Eesti ühiskonda ja elu paremaks muuta”, siis tee kõigile teene ja otsusta ära – kas oled Eestis koos Eestiga või on Eesti sulle hobiprojekt, mis aitab veiniõhtuks jutumaterjali saada. Kui valik on b, mitte a, siis lisateenena ole kena ja hüppa katuselt kaussi.
Ma ei tea, kuidas parlamendivalimised lõppevad, aga ühte tean ma kindlalt. Tulgu, mis tuleb, mulle siin meeldib ja halvimal juhul pean ma hakkama aklimatiseeruma uute “reaalsustega”. Õnneks saan ma ikkagi jätkuvalt unistada Angelina Jolie’st ja Alexanderit libistades Halbumisse saasta toota. Sest nagu ütles mulle kunagi Pets (lõõtsa vutlarisse pannes ja pilguga Korstent otsides): “Ribbentrop ja piparkoogid, Molotov ja maitsvad joogid!”
PS! Andres Anvelt mainis “Radaris”, et saab nädalas mitu kirja, kus inimesed soovivad tema lastele halba. Minu üleskutse kehtib siiani – kõik, kes soovivad lastele halba (olgu siis enda omadele või võõrastele) on lahkelt oodatud oma vaimuvilju minu peal katsetama. Sest kui sa tahad lapsele halba, ja karu ei näe, siis kõrvik lööb ikka!