Soovimatud soovilood

Habe ei olnud endas kunagi suuremat sorti melomaani avastanud. Tema muusikamaitse oli sama eklektiline kui Balti jaama kohviku tšebureki “sisu”. Samas jäi talle ikka ja alati omamoodi müsteeriumiks, mis ajendas inimesi, kes on eeldatavasti (no vähemalt enamus neist ikka) oma enda sisemisest vabast tahtest maksnud piletiraha (või siis leidnud viisi mitte maksta, aga ikka peole saada), et tulla peole, kus eeldatavasti mängitakse muusikat, mis neile meelpärane tundub, kuid vaatamata selle ei suuda leida asu ja veedavad suure osa oma õhtust DJ puldi juures “soovilugusid” lunides.

Talle tundus kogu see ettevõtmine kuidagi pentsik, set vaatamata sellele, et DJ’de palett on sama lai kui “rate.ee” profiilipiltide kvaliteet, on nad kõik (või noh peaaegu kõik) ikkagi näinud omajagu vaeva, et enda ülesastumine ettevalmistada. Sellepärast tunduski talle, et säärane lunimine muutis nad ümbritsevate inimeste silmis omamoodi “auguummistusega” jukebox‘ideks – jubedalt tahaks münti sisse toppida, aga mündiava on umbes.

Eriti humoorikad olid Habeme arvates need “tantsupõranda tõutäkud”, kes enne DJ poole pöördumist esmalt temalt uurima tulid, et ega ta ei tea, millal üks või teine lugu kõlama hakkab. Habeme arvates oli see väga hurmav, et inimesed arvasid, et ta mälumaht ulatub kogu Eesti DJkommuuni chakrakanali põhja. Alatasa oli ta sunnitud vastama, et suurema täpsusega oskab ta ennustada “muriku” ilmutust rahvale kui plaate keerutava DJ muusikavaliku komponentide järjestust.

Sellised tööõhtuid saatvad seigad olid alati omamoodi “päikesekilluks” muidu alatasa tumedas taevas. DJ’dest oli tal loomulikult kahju – näed vaeva, koostad palylist‘i, ja ikka tuleb mingi comafighter oma klassikalise “ou! Pane seda, no seda kuradi … Tra mis ta oligi … No see “na, na, na naa” lugu. No tead küll ju!” Perioodiliselt läks mõni neist saamatajäädes nii endat välja, et andis põhjuse enda “sittuva fasaani” asendisse kruttimiseks ning uksetaha uhamiseks. Aga see oli aaria juba hoopis teisest ooperist.