Plagieeritud poliitika

Ei jõudnud karistusregistri kanded kaduda,

ei jõudnud valeütluskahtlus vaibuda,

arhiivitolm see hakkas kaikuma,

ajakirjandus see oli laibata,

kui tärkas uus skandaal,

mis tahab saada taibata.

Nii on mu koolijutsid ja thot‘id teadmistotsid. Me arvasime, et paber kannatab kõike. Me uskusime, et digiajastul ei mäleta trükimusta keegi. Me lootsime, et maailmavõrk alistas trükipressi. Aga ei läinud looja veel issandapäike. Ei ole veel kadunud ilmast need vähesed vaprad, kellel puudub tolmuallergia, mis laseb neil segamatult arhiiviriiulite vahel turnida ja leheküljeveergudel veerida. Ühtäkki nagu ammu unustatud eks, ärkas riigimeedias armutu vakrapeks.

Ja saateks pisuke Anastassiat, et meeltes meil ei ununeks ka emake rossija. Ei hooli rahvas juhmist kohtukullist. Kes istub kõrgel ülal silmad krõllis. Neid hoopis rohkem vaevab liidri haridus. Ei ole oluline mehe haritus.

Ja üritaks ja jätkas seda valmi, kuid pole põhjust pikendada vaimuvaesusrallit.

Niipalju siis “sodipoeesisast”. Asugem nüüd asja juurde. Või nagu ütlevad patsaanid Mustamäe uulitsail – *poblize k telu! *

Mis siis meedia endalegi üllatusena avastas. Aga eks ikka selle, et ajal mil kodumaa kapitalism oli uut hingamist omandamas, kirjutas üks noorsand akadeemilist traktaati. Ja selleks, et see tuleks igati tutske ja tummine, kasutas ta juhendajalt saadud materjale, mis toona olid veel vaat, et salajased. Avaldamata raportid nooblist teadusasutusest, mille koostamine tolle teaadusasutuse teadlaste, või nagu mõningates moodsates infokanalites öeldakse “skolaaride”, leivapalukese teenimise viis oli. Ja mida siis too noorsand õieti tegi. Eks ikka seda, mida ka tänapäeval nii paljud aktiivsed stuudiumistažööridki harrastavd – võttis aga ühest ja tõstis teise. Muudkui lõikas ja kleepis. Kuniks lõpuks maht täis tuli.

Kui see maht meil korda läeb, siis saadab dokumendi edasi. Siis saab sinna (vähemasti teoorias) külge ehk ka juhendaja käe (tore oleks muidugi, kui ta ka silmad ja lugemisoskuse kaasaks, aga iga teekond, nagu jaapanlased öelda oskavad, algab esimesest sammust). Ja nii läkski asi liuglema, kuniks juhendaja andis dobro ja retsensent refereeris retsensiooni, mis mitte lihtsalt kindlustas vaid tsementeeris töö akadeemilise positsiooni. Ja nii ta lõppeks oma liu lõpu kaitsmiskomisjoni laual leidiski.

Komisjonis istusid targad ja kogenud arbujad ja manatargad. Neile oli selline töö lausa lust lugeda. Tummine tuum, reebus retsensioon. Muudkui tiri aga tõmba ja kaugele saarele vii! Ja niid nad tirisidki. Sutsu ikka tõmasid ka, et ei jääks magedat muljet soorituse kvaliteedist. Sest mis siin ikka palju tõmmata. Kala tuleb ise kätte! Ja leidiski lõpu üks igati väärtuslik akadeemiline ponnistus, mis küll päris cum face ei tulnud, aga igati ontlik oli teine siiski.

Ja nii meie noorsand oma elu elama asuski. Tegi tööd, nägi vaeva. Otsustas teine isegi riigi jaoks miskit ära teha ja asus poliitmaastiku virtsaselt sogast teed rühkima. Ei virtsa maksa karta. Alati saab ennast virtsast puhtaks pesta ja vajadusel väikse surtsu odekolonni peale piserdada, et oleks ikka šarmantset lilleodööri ja kõik need muud jutud sekka ikka kah.

Ja nüüd, võiks öelda, et poliitlise karjääri kliimaksi äärel, otsustavad vaprad suleässad, et läheks ja tuhniks arhiivis. Kuradi arheoloogid mat ih! Ei ole siis tõesti miskit paremat teha või? Mingu võtku EKRE valimisbussid Helsingis luubi alla! Viimati, kui siinkandis inimesi riigi kulu ja kirjadega, tõsi küll vagunites mitte bussides, sihtotstarbelisele reisile saadeti, siis unustati mitte ainult ette hoiatada, et lõpppunktis on käredalt külm, vaid ei lastud ka väga pakkida ega ettevalmistusi teha. Mingid vändavärtnad sadasid nagu sõnnik söömata sõnnist sulle keset ööd kaela ja hakkasid karjuma, et liigutatagu aga oma käbaraid, et ei tuleks tagajärgi täbaraid!

Ja nüüd jahvatab vakrapeksumasin täsituuridel, nagu ei oleks muud meelelahutust, kui tants aurukatla ümber, vahepeal välja mõeldud. No t*rademaa ja USA! Kust peaks võtma aja, et üles otsida see maja, kus see jobana lõputöö hoiul on, et kontrollida, mida kõike sa sinna teovõimejagu aega tagasi kokku kirjutasid!

Ja siis veel imestatakse, et vaene mees pika intervjuu vältel miskit tarka öelda ei suutnud ja pidi kogu aeg oma seisukohti kohandama, et küsitleja kanonaadile vastu panna. Andke aega atra seada! Küll mees jõuab, kui ettevalmistuseks piisavalt varu antakse. Eks see küsitlustele vastamine ole nagu viljakas vahekord – kui seeme on nigel, siis munarakk ikka idanema ka ei lähe.

Ja üldsegi. Vox populi võiks nüüd oma süükoorma kõigi osapoolte vahel ära jagada. Kus on meemid juhendajast/retsensendist/kaitsmiskomisjonist? Ega see vaene študendirainer üksi seda pasarahet tekitanud. Akadeemias on selleks tarbeks juba iidamast aadamast eksisteerinud (vähemalt teoorias) ohutustehnikareeglid, mis sellise agraarporno ära pidanuks hoidma. Aga nagu käimasolevast vakrapeksust nähtub, siis sobib üldsusele peksupoiss rohkem, kui saamatu skolaaritamp. Aga eks see ole juba kultuuriliselt seatud, et kui fekaal puhurisse paiskub, siis peab keegi lõppude lõpuks ka Pipi olema.

Ja üldse. Kui nüüd juba algusest alustada, siis peaks rattale tõmbama ka kõik need pedagoogid ja lasteaiakasvatajad, kes sünnijärgsest arengust tingitud skaalal äramärkimist on leidnud. Sest isiklikust kogemust tean, et überkeeruline on ühel hetkel lihtsalt sadakaheksakümend kraadi pööre teha ja täiesti teistmoodi tegema hakata. Ja siis saad sa peksa rohkem, kui lädra bemmikrisjtanilt, sest oled vana rasva pealt sujuvalt libisedes pauguga akadeemilistesse kõrgustesse lõpetanud.

Mina isiklikult olen siiani veendunud, et minu elu suurim saavutus on seitsmendas klassis bioloogia kodutööna koostatud referaat teemal “Jänes”. Just täpselt nii põhjapanev see uurimus oligi. Julgen öelda, et teatud kontekstis, eeskätt sodiloogia vaatevinklist vaadatuna, on tegu tüvitekstiga. Aga ainus asi, mis seal oma peaga välja mõeldud on, on valmimise kuupäev. Sisu on kokku kirjutatud erinevate toona paberkandjal saada olevate “teatmeteoste” põhjal. Ja kui ma ütlen “kokku kirjutatud”, siis ma mõtlen seda, et ma istusin Mustamäe raamatukogus ja higimull otsa ees andsin randmele valu, et kogu maailmatarkus, mis seal jäneste kohta leidus, õigesti ümber kirjutada ja oma nime alt õpetajale viia. Ma isegi läksin nii kaugele, et kopeerpaberit kasutades kopeerisin ma ilukirjandusteose kaanelt jänese pildi, mis hiljem “tüviteksti” esikaanel oma auväärse koha leidis. *Nu jebat, artist! *

Õpetaja kiitis mind taevani. Kõik klassi tüdrukud tahtsid teada, kuidas ma nii tugevad randmed olen saanud. Kõik klassi poisid tahtsid peldikus ära taguda, kuna ma nende šansud tibidega täiesti švanssu olin keeranud. Kui ei päästa kiire tald, saabub koolivägivald!

Mina, tõsi ta ju on, ei siirdunud poliitikasse. Pealegi, siirdutakse istmikusse, poliitikasse väidetavalt minnakse. Aga see selleks. Seega ei ole minul nüüd vist midagi karta. Sest, nagu teadis juba Raskolnikov – puhtsüdamlik ülestunnistus kergendab karistust! Aga mida ta ei kergenda, on rahvasumma lõualuud sinu kõri ümber, kui too saab raipelehast kantuna põhjuse oma aplad lõuad avada.