“BMW ja NBA mulle meeldib kakelda!” ehk enne koer ja siis mina ka!
Kalli kodumaa päälinnas on lõkkele löönud kired. Suvine kuumus on noortes äratanud “looma”. Muidu vagurad ja paid haridusmaastiku kündjad on justkui kurjast vaimust vaevatud. Nende lõputu energia ei kulu enam koolitükkide tegemisele ja omavahelisele sotsiaalsele suhtlemisele eesmärgiga saavutada arenguid emotsionaalse intelligentsuse vallas, lootuses nii tagada helgem tulevik nii noortele endile kui ka kogu Eestile. Nende vaimu ja hinge on vaevamas äng. Nad on kuulnud Cthulhu kutset!
Niipea, kui tänavaid katab hall sudu ja loojunud on päikese hellitav lõõsk, hakkab metroopolist endasse mässima pimedus. Justkui Mordori kurjakuulutav silm, nii särab ka KUMU latern üle presidendilossi päälinna südamesse, äratades muidu nii loidunud ja suvekuumusest kurnatud noortemassis salakavala väikese saatana, kes ärganu õlal istudes nooruki ümberkeerates ennast ka teistele näitab ja nad reipa käevibutusega endale järgnema kutsub, samal ajal rõõmsalt vilistades:
*“Sest sa ei tulnud siia rääkima täna *
Ja kui tulidki, siis ainult kehakeeles, mina ka!”
Paraku peab tõdema, et päälinna kitsastel tänavatel leidub noori, kes Nublu ja Reketi sõnumist vääralt aru on saanud, ning nii mõnigi neist on (seda ehk endale isegi teadvustamata) tegudes lähemal ansambli Koer vokaalinstrumentaalpala “BMW ja NBA” metafoorilisele hingestatusele kui kodumaa iibearengu tärkamisele. Siinkohal soovin ma aga ära märkida, et eelnevevalt mainitud esitajad ei ole kuidagi seotud hetkel päälinna valdava füüsilise eneseväljenduse lainega. Lihtsalt tundus sobilik kodumaa sajanda sünnipäevaaasta sekundaarsete pidustuste järgselt lisada muidu nii kuivale mõttekäigule poeetilis-hingelisi luuleridu, mis omamoodi “ajastu peegeldajatena” seostaks füüsilise lihalikuse metafüüsilise vaimupuudulikkusega.
Aga kuhu ma siis ikkagi triivin? Eks ikka sinna, et vaatamata laialt levinud arusaamale, et vägivald on negatiivne kontsept, leidub ikka veel neid, kelle jaoks toores jõud on mitte lihtsalt eneseväljendusviis vaid arengutaseme hetkeseis. Ühelt poolt võiks ju rõõmu tunda, et noored omavahel lävivad ning ühiseid tegevusi leiavad. Küll aga peab paraku tõdema, et selle asemel, et üheskoos mahedalt aega veeta ning huvipakkuvatel teemadel arutleda, leidub alati keegi, kes otsustab ohjad enda kätte võtta ning Newtoni kolmandat seadust ka päriselus rakendada. Nii “akadeemiline” kui see ka ei tundu on tegu siiski ühiskondlikust vaatevinklist füüsika aluspõhimõtte väära rakendusega.
Samas, ehk on Newtoni idee kahe keha vastasmõjust aluseks tekkinud probleemi lahendusele? Uudistest saime alles hiljaaegu lugeda, et seoses Kanuti pargis aset leidnud intsidendiga aktiviseerus nii riik kui ka kohalik omavalitsus märgatavalt. Appi võeti mitte ainult korrakaitsjate teadmised ja oskused vaid rakendust leidis ka erasektor – parki palgati avaliku korda tagama turvatöötajad. Viimase sammu taga on vast lootusesäde, et ehk taltsutab turvatöötaja karm pilk ja vali noomitus noortekampade indu ja hoiatab tegemast kõike mis väär. Ning kui sellest ei peaks veel piisama, siis saab turvatöötaja operatiivselt edastada info korrakaitsjatele, kes riigi “jõumonopoli” esindajatena saadud info alusel operatiivselt reageerides korrarikkujate antisotsiaalsele tegevusele kiirelt lõpu teevad.
Seoses noorte füüsilise aktiviseerumisega on eeskätt asotsiaalmeedias lõkkele löönud arutelud, mis üsna aktiivselt pooldavad iidsetel aegadel Babüloonia kuningas Hammurapi poolt kivisse raiutud seadustest tuleneva “taliooni” põhimõtte “silm silma, hammas hamba vastu” taaselustamist. Eks ole ka see, oma vanuselt küll eelkäija rollis, jõudude vahekorra taastamisele suunatud idee. Aga väär oleks arvata, et lihtlabane “näopeks” aitaks produktiivselt kaasa noortekampade vägivalla probleemile lahenduse leidmisele. Efektiivse vahemeetmena oleks ta ehk ajutise abinõuna osaliselt efektiivne – nii mõnigi noortekamba liige mõtleks vast vähemalt kaks korda enne, kui läheks kaasa ideega linnavahele “burksi ja turpi” otsima minna teades, et suur on võimalus kohata linnavahel liikuvaidd ja “noort verd” ihkavaid karistussalkasid. (Kuhu küll on kadunud Odini Sõdalased? Pidid nad ju taastama korra ja rahu Maarjamaal). Seega mina isiklikult arvan, et “Laksu ja Molli Ameti” asutamisega ei tasu vast liialt kiirustada. Prooviks enne malbemalt hakkama saada. Ja kui see ei aita, küll siis jõuab ka võllapuud üles seada ja lõkkeplatsid valmis panna.
Jõudude tasakaalu aitaks palju efektiivsemalt taastada teadaolevate korrarikkujate suhtes karmide karistusmeetmete rakendamine. Meie riigis on seadused, mis aitavad kindlaks määrata kuidas ja milliste meetmetega karistada isikute poolset vägivallatsemist. Kindlasti ei tohiks asi piirduda üksnes direktori kabinetti saatmise või vanematepoolse “karmi” vestlusega. Noored “gangster’id” peaksid aduma, et mänguväljakul kaaslase liivalossi segitrampimisele või eespingis istuva klassiõe patsi laua külge naelutamisele järgnevate karistuste aeg on läbi. Kui on vanust piisavalt, siis saad karistada kogu raha eest. Kui vanus lubab kinnipidamisasutusse saatmist, siis peab see olema reaalset kasutust leidev võimalus mitte hüpoteetiline stsenaarium. “Ata, ata” ajad on möödas! Tahtsid olla “gangster” ole siis valmis ka karistust kandma. Ja nagu vana vanglaanekdoot teab rääkida – “imdeepõllu” võitja läheb peltvaatajate vahel jagamisele.
Aga eeskätt on lahenduse leidmise alguspunktiks üleüldine tähelepanelikkus ja hoolivus. Kui näed, et kedagi kambakesi piiratakse, siis astu juurde ja küsi, mis mureks. Kui ei söanda juurde astuda, siis tee eemalt valjemat häält ja anna märku, et kamba negatiivset tegumoodi on märgatud. Kui seda ka ei julge teha, siis postita asotsiaalmeedias ja palu, et jagatakse. Sest kui ümbritsev keskkond soodustab vägivallatsemist, siis ei ole vaja pärast tagantjärgitarkusena itkuda, et kus on korrakaitsjate silmad ja kuidas küll selline karjuv ebaõiglus aset sai leida. Seni kuni meie korrakaitsjate seas ei ole selgeltnägijaid, maage ja sensitiive, ei ole neil muud lootust korrarikkumisi ennetada kui kas ise neid silmates või nende toimumise kohta infot saades. Ära pane vägivaldurile “meeldib” – tee nii, et tal oleks ebameeldiv.
Vägivald ei ole põhjus, see on ennetamata jäänud agressiivsuse tulem. Kõik ei ole tiigrikutsud, aga infoajastu e-riigis on igaühel meist taskus võluvidin, mis aitab mitte ainult Tinderis tipse sebida või lõustaraamatus pöidlaid püsti ajada. See aitab ka aidata. Seega ärgem jäägem ootama, kuni Rendel üle Soome lahe meieni jõuab. Elustagem Suure Tõllu ja Kalevipoja vaim ning istutagem üheskoos üks tugev ja igihaljas tammepuu, mille oktstest tehtud vitsad vägivaldurite õlgadel olevad kuradid tagasi põrgusse peletavad.