Kiirustades pausile
Uudistevood on rahvani toonud uued tuuled liiklushuligaanide taltsutamise metodoloogias. Liikluspolitsei on otsustanud siseneda ka teadusmaastikule, ning alustab omapoolsete “grupipõhiste testidega”. Mulle isiklikult väga meeldib, et meediavoos on läbi kainud ka termin “inimkatsed” – pisku inismsuevastast hõngu on igal hommikul hää! Loodan ainult, et “testijaid” ei hakata võrdlema teadlastega, kes ajaloo tumedatel hetkedel kasutasid inimkonda katsejänesena eesmärgiga välja arendada uusi ja tugevamaid isendeid. Liiklushuligaanist allilmajuhiks – Eesti teede tuhmunud varjundid!
Aga mida mustikat siis plaanis on? Ei miskit erilist, kõigest kerge stressimaandamise puhkus, mis keskendub ühtlasi ka asotsiaalse pinge taluvusvõimele. Nimelt on plaanis hakata inimesele (isesõitva sõiduki, pakiroboti või drooniga saab keerulisem olema), kes kannatab noh näiteks “liiklusest raske jala sündroomi” või “kiirusepiirangumärgistusenägemisevaeguse” käes, andma võimalust valida. Sedakorda küll ei ole minu teada plaanis valikut presenteerima saata stiilses nahkmantlis ja sangadeta päikeseprillides kiilaspäist keskealist mustanahalist meest, kes pakuks oma maskuliinsest machopihust meelalt mõnuainehõngulisi medikamente (selle start-up‘i laitis meie IT-minister valjuhäälselt maha, kuna ei suutnud arvutiekraanil olevate sõnade “kankel” ja “eskaape” sisust aru saada ning leidis, et tegu on narkodiilerite “musta katku” levikuga Maarjamaa põlisaladele), vaid löögi võtavad enda peale Liikluspolitsei töötajad ise – Eesti liikluse eest lõpuni, kui vahepeal pausi ei tule!
Oma olemuselt on projekti tüviidee lihtne – kui jääd vahele kiiruse ületamisega, mis oleks oma olemuselt karistusväärne tegu, saad sa kaks valikut (väga õige lähenemine! Paarisarvud panevad pea piirdesse) – kas maksad trahvi või teed “sõidupausi”, mille pikkus on vastavuses rikkumise astmega (see pikkuse osa jäi mulle pisut arusaamatuks, aga eks seal ole kindlasti sama “põhjapanev” valem peidus, kui seda on meie suurriigi presidendivalimiste süsteemi puhul).
Väga lahe mõte! Rahadega on praegu niigi peenike peos, seega kerged “kihutamispausid” toovad ainult head. Mõelge vaid, kui palju kasu nendest tõusta võib. Samal ajal, kui sa maanteekõrval oma sõidukis mahedalt maanteestressi maandad, on sul võimalus näiteks lugeda – mina soovitaks “Liiklusseadust” ja liikluseeskirju, siis ei ole tulevikus vaja liikumispiirangut karta, kui ise kiiruspiirangutest kinni pead – kirjandus on kiirgus, mis kiiritab kapiignorantsi. Samuti on nutiseadmedealtidel liiklejatel võimalus meie “mittesurmavas 5G maailmas” olla aktiivselt digimaailmas, sealjuures kartmata, et nad roolis nutitelefoni näppides liiklusõnnetusse võiksid sattuda, või midagi vähem olulist korda saata – näiteks kellegi lapsele või koduloomale otsa sõita.
Audiovisuaalkunstide aktivistid saavad pühenduda “Sinatorule” – auvised, mis selles globaalses “salvestistesahvris” peidus on peaksid rahuldama suurema osa tarbijate vajadused nii füüsilisel- kui ka vaimsel tasandil. Nõudlikumad saavad alati abi ka sellistest gigantidest nagu “Sinaporr”, “Punatoru” ja “Pokemon Go”. (“Tinder” ja “Grinder” oleks selles olukorras liiga kitš!) Auvisetarbijate koorekiht võib ennast aga andunult “Uute Uudiste”, “Eestlaste Kolmnurga” ja “EKRE sõprade klubi” maailmavaatelisele eneserahulduslaviinile pühendada. Maitse üle ei vaielda, selle nimel lüüakse risti ja pannakse rästi!
Vähemedukad pausilolijad saavad end päriseluga kontaktis hoida läbi maantepervel läbiviidava asotsiaalse vaatluse – nemad vaatavad mööduvaid sõidukeid ja nende reisijaid, samal ajal kui mööduvate sõidukite sisemuses leiab aset aktiivne arutelu selle üle, et mida küll see “maanteemetseen” korda saatis, et “kitsed” ta kinni pidasid. Vaatlusfaaside vahele saab pikkida ka keha ja vaimu turugtavaid harjutusi. Näiteks oleks paslik ette võtta kerge venituste, painutuste ja peeretuste ring – terves kehas, terve kiiruseületus. Ja kus mujal, kui mitte auto salongis, võiks peituda tüviidee “vähem haisu, puhtam õhk” idanemispinnas. Ekstreemspordihuvilised saavad endale väljakutseid luua läbi alternatiivsete alade – liiklusessesööst, õhulennud ja ohtlike olukordade tekitamine on vaid tilk trikiliikleja tegevusteämbris. Alati saab seda harrastada ka tandemspordina ning teisi pausitajaid endaga kaasa kiskuda.
Hetkeseisuga on “katsetulemused” veel puudu, seega põhjapaneva metodoloogilis-representatiivse uuringu tegemisega läheb veel aega. Küll aga on põhjust eeldada, et kui midagi muud kasulikku, peale liiklejate vererõhutaseme uutele rekordkõrgustele viimise sellest pilootprojektist ei tule, siis vähemalt ei saa keegi öelda, et riik ei ole nende kaitseks midagi teinud. Ja üldsegi, miks ta peaks? Kui inimesel on soov liigelda endale sobival moel, siis miks peaks teda piirama – andku aga minna. Palju lihtsam oleks riigil koguda kõigilt elanikelt “omavastutuse nõusolek” – no midagi stiilis “kui sinuga liikluses midagi juhtub (sina jääd auto alla, auto sõidab sinu kõrval olevale isikule otsa, driftib üle ülekäigurada ületavatest lastest või otsustab sõita näiteks kõnniteel), siis oled sa nõus, et riik ei kanna õnnetuse põhjustanud seinapõrkest ilmale tulnud ajugigandi tegevuse eest mingit vastutust ning soovib sulle kõike paremat ning edastab kindlasti asotsiaalmeedia kaudu kõigis riigile kättesaadavates platvormides oma palved ja head soovid”. Siis saaks alles tõeline “Liiklusreeglite ülelask: Olen roolis mul on pohh! Igaviku eri” pihta alata. Sest olgem ausad – maailmas on niigi vähe ruumi, iga lahendus on teretulnud!
Omalt poolt soovin ma Liikluspolitseile jõudu, püsivust ja kindlat meelt ettevõetud teekonnal ning loodan, et nad salvestavad mahlakamad kommentaarid liiklusorgia maastikelt ka tulevaste põlvede tarbeks. Eriti äge oleks, kui nad jagaksid meiega just “positiivset” tagasisidet, sest antud asotsiaalmeedia ajastul jõuab negatiivne tagasiside meieni kindlasti ka ilma Liikluspolitsei abita. Ei soovi pausi – püsi piirides!