Amet meest ei riku kui ta just ise pervoks ei tiku

Hiljuti oma lõpu leidnud “Rimi raamatunädala” käigus sattusin ka mina eelmainitud keti ühes lülis omalegi ootamatult vägagi asise valikute kogumi otsa. Mitte, et ma sooviksin väita nagu oleks see iseenesest mõistetav, et jaekaebanduskettide raamatuvalik on kõike muud kui asine. Pigem on tegu ahta arvamusega, et siinkirjutaja personaalne kogemus on toonud kaasa ajukurdude kaardumise spetsialiseeritud kaubandusasutuste poole, kui raamatu kui valgustusallika soetamine kõneks peaks tulema või üleüldse meeltes mõlkuma.

Igatahes! Jättes kõrvale hetkel sobimatu (ja osaliselt ka ängi tekitav) paatos, leppigem faktiga, et antud sissekande otstarbest lähtuvalt osutus ühel viinakuu päeval ühes kodumaa “montenegros” asuva jaeketi poes olema igati paslik kogus lugemisvara, mis siinse sodija pilku koheselt ka köitis. Kuigi olin sisenenud eelmainitud kaubandusasutusse palju lihalikemate vajaduste rahuldamise eesmärgil, ei saanud ma jätta kasutamata võimalust (minu jaoks on raamatud nagu droog ilma milleta keha ei suuda funktsioneerida) lihalike tungide kõrval rahuldada ka vaimutungi. Ja nii ma siis ühe teose korvi ka pistsin. (Hiljem mahtus sinna kõrvale väga edukalt ka pakk kalapulki ja “musta nunna” kolmainsus).

Kuna mul on kombeks soetada kirjandust rohkem, kui ma korraga tarbida jõuan, siis olen ma edukalt täitnud nii “arendava raamaturiiuli miinimumi” kui ka pensionipõlve tegevuste normatiivi (kuigi arvestades maarjamaa mehe keskmist eluiga on tõenäosus suur, et nende raamatute virna otsas minu tulematused ka peetakse …) Aga see selleks. Eile saabus see oodatud päev kus sain mahti “rimiraamatu” kotisügavustesse peitmiseks ning pooleliolnud teose lõpetamise järgselt asusin ma õhinal oma “hea hinnaga saadud” kunstitoodet ka aplalt manustama. Ja endalgi üllatuseks ei pidanud ma suuresti pettuma (kuigi pean tõdema, et teose autori mõningased ajakirjanduslikud katsetused olid minus eelnevalt tekitanud suuremat õõvastust kui selleks otstarbeks kirjutatud kirjandusteos).

Minu jaoks erilisele kohale asetus loetava teose kolmas peatükk, kus linnast maale tulnud kooliõpetaja ja tema abikaasa vahel tekib tõrelus, kuna õpetaja käitumine võib olla aluseks tema perverdiks tembeldamisele. (Omamoodi kõrvalseosena leidsin ma kohatult naljaka seose tegelasega, sest tema nime jagab ka üks minu parimaid sõpru. Aga tema õnneks ei ole ta õpetaja, seega ei ole tal vaja väga põdeda).

Aga üritaks siis selgitada, millest selline rõhuasetus “perversusel”. Nimelt on eelkirjeldatud fiktiivse tüli põhjuseks asjaolu, et tegu on meesõpetajaga. Veelgi detailsemaks minnes on tema abikaasa mures sellepärast, et ta oma naissoost õpilastega väljaspool kooli suhtleb ja isegi enda juurde koju kutsub. (Pervodiskussiooni kõrvalsüžeena on esitatud meeskarakteri mõttelõng sellest, kuidas ta oma abikaasa ja lapse emaga tutvus – koolis teda õpetades). Abikaasa muretseb, et mehe selline käitumine toob kaasa ebameeldivaid kuulujutte ja süüdistusi, mis mõjutavad mitte ainult teda vaid ka nende tütart, kes käib samas koolis, kus isa õpetaja on. (Ja üsna varsti selgub ka tõik, et suurlinna tuled ja paneelmaja korter tuli meesõpetajal vaikse maaelu ja metsaserval asetseva majakese vastu vahetada, kuna eelmises koolis sai üks tüdruk “valesti aru” ja tekkis ebamugav olukord, mis oleks võinud paisuda ebaproportsionaalselt suureks skandaaliks). Tulenevalt isiklikest kogemustest ja eelnevas töökohas tekkinud “arusaamatusest” on naine resoluutne, et mees peab igasuguse oma ainesse mitte puutuva suhtlemise õpilastega koheselt lõpetama. Ei ole tema asi neid oma deemonite käest päästa. Saagu ise hakkama või uppugu. (Omalaadse klišeena mõjub peatükki lõpetav kirjeldus meespedagoogist kui “unistajast”. Ajalugu õppinud mehena on ta siiski alati ihaldanud kirjanikuks saada, aga ei saa seda endale lubada kuna naisel pole head töökohta ja see oleks tema naise suhtes liialt koormav. Unistab ju naine siiani, et nagu paljud teised ajalugu õppinud mehed teeks ka tema abikaasa midagi kõrgesti tasustatavat, mitte ei vireleks naistele mõeldud ametikohal).

Kuna mul endal maaelu kogemus puudub, siis ei oska ma vast tõesti adekvaatselt ette kujutada, kui suurt rolli vox populi maaelus mängib. Küll aga jagan romaanikangelase abikaasa muret, et ühiskonna kõverpeeglis jätab meesõpetaja (kui ta just kehalist kasvatust või riigikaitset ei õpeta) omalaadse “salaperverdi” mulje. (Seda ka siis, kui ei ole tegu nii drastilise juhtumiga nagu töökohustuste käigus arenenud ühiskondlikust vaatevinklist ebasobiva suhte päädimine naissuhtepoole rasestumisega). Sest mis kuramuse muu pärast, kui lihalike ihade sunnil, peaks üks “õige mees” kooliõpetajaks minema. See peab ikka üks imelik isend olema, kes hea palga ja karjäärivõimalused koolitundide vastu vahetab. Ei saa olla kõik korras ju. Raudpolt peab olema mingi värd, kes noortele plikadele külge tahab ajada ja seeläbi oma salajased sadismiilmingud valla päästa loodab. Või siis on tegu teise ringi mehega, kes seeläbi õpilaste mammasid jahtima tahab hakata. Igatepidi kiimlevalt kahtlane, mis muud!

Antud süžeearendus meenutas mulle ühte varajasemat seika, kus käisin Kinoteatris vaatamas Priit Kruusi monoetendust “Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine”, mille käigus näidati publikule ka ühe riigiasutuse poolt diskrimineerimise vastase kampaania käigus tehtud videoklippi, mille eesmärk oli küll väärtustada õpetajaametit, ja seda ka meesõpetaja rollist lähtuvalt, kuid klipi teostus tegi kogu ideele korraliku karuteene. Mainitud video süžee keerleb gümnaasiumi lõpuaktuse järgse pidustuse ümber, kus peomeeleolu alguses varjutavad ja siis lämmatavad sünged murepilved, kuna perepoegadest üks on otsustanud kandideerida ajaloo ja kirjanduse õpetaja erialale (ja varuplaanina on ta mõtteisse võtnud pontentsiaalse medõeks hakkamise plaani) ja erinevalt oma majandust õppima minevast vennast määrab oma elu hukatusele madalapalgalise ja näruse töö lahingtandril. Täpselt nagu etenduse autoril tekkis ka minul peale video nägemist kõik muud kui selge arusaam sellest, milleks sellist jama (ja veel maksumaksja rahaga) toota oli vaja? Andnud selle raha parem koolidele, oleks kõvasti rohkem tolku olnud nii õpetajatele kui ka meesõpetajatele. Või siis kehtestanud range kategoriseerimise duaalsus – meeste erialad/naiste erialad. Siis oleks asi selge olnud. Mehed ei nuta. Mehed ei õpeta.

Priit Kruusi etendus aga sisendas minusse usku, et on lootust muuta stereotüüpe. Selleks tuleb teha kõik endast sõltuv, et nende hirmus mitte elada. Mida rohkem üks õpetaja teekonna valinud meessost isiksus mõtleb sellele, mida kõike küll temast arvatakse, seda suurem on tõenäosus, et ta kas mõtleb ennast depressiivsuitsiidseks või hakkab masendusest jooma. (Või kui paremini läheb, siis otsib endale tõeliselt mehise töö, mis masendab teda umbes samapalju kui eeleneva tööga kaasnenud mõtted). Koerad hauguvad, karavan läheb edasi! Selles on muidugi romaanikangelase abikaasal õigus, et piire tuleb seada ja neid ka selgelt tunnetada. Aga piiride seadmine ei tähenda kohe kindlasti mitte seda, et õpetaja peaks oma õpilaste (eriti naissoost õpilaste) eest klassiruumist väljaspool kabuhirmus ära jooksma. Või ei tohiks nendega suhelda vabamas vormis, kui seda on akadeemilise klassitunni rafineeritud piirded. Piiride tunnetamine on osa inimeseks kasvamisest. Ja kindlasti peaks teatud elualadel aduma ka seda, et ühiskondlik tunnetus sotsiaalse rolli täitja suhtes on lähtuvalt tema soolistest tunnustest varieeruv. See aga ei tähenda kindlasti seda, et peaks elama väärastunud ühiskonnapildi rõhuvas ikkes. Pigem on oluline keskenduda oma koha leidmisele selles ametis, mille valinud olen. Ja seejuures olema ettevaatlik kirjanduslike unelmate realiseerumise ees. (Nõustun siinkohal ühe Twitter’i avarustes säutusjaga, kes esitas üllatunud meeleolu väljendava küsimuse, et kus on küll kõik need houellebecqilikud meesõppejõud, kes veedavad kogu oma töövälise aja neist endist vaimustunud naistudengitega alko- ja seksuaalihasid rahuldades. Kuidas küll ei ole nad veel kodumaise avalikkuse ees materialiseerunud).

Olen rohkem kui kindel, et Oskar Lutsu poolt kirjandusannaalidesse kirjutatud õpetaja Laur elas tema ajastu vaatevinklist lihtsamat elu, kuna ühiskonna suhtumine meeste ja naiste rollidesse oli teistsugune. Tänapäevases kontekstis on kindlasti ka neid, kes lugedes õpetaja Laurist mõtlevad isekeskis, et valus perv ikka, kohe näha et maakas. Aga loodan, et palju rohkem on neid, kes õpetaja Lauri tegelaskujule mõeldes manavad silme ette varalahkunud Robin Williamsi poolt kuulsaks mängitud John Keatingu “Surnud Poeetide Ühingust” kui on neid, kellel esmajärjekorras asotsieerub meesõpetaja imidžiga autoluksepp Elukas mainstream meedia kaanepiltidelt.

Ütles ju juba Raja Teelegi oskarlutsulikult riukalikult, et nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline. Kurb on aga tõdeda, et ühiskondlike muutuste tuules peab selle lihtsa elutarkuse sisu ikka ja jälle selgitama. Ja seda mitte oskuste vaid (eel)arvamuste vaatevinklist. Ja tegema seda ikka ja jälle seni kuniks kõlab kurjakuulutav “õpetaja vana muld!” (Või siis Cool D ja Anaconda koolivaheaja hümn).