Ümberkaudse tuhmuv pale ehk virtuaalreaalsusest pimestatud nutizombid

*“Me elame digiriigis, meil selge on digimaailm; **meid pimestab nutiseade ja kahjustust kannatab silm.

*Me võrkkestal põletushaavad, mis saadud on digiarmeest; me oleme diginomaadid, kel koht virtuaalsuses!”

Nagu hommikuti ikka, tatsasin ka täna mõmisedes bussi peale, unine ajusagar tuuleiilis karskumas. Küll aga tatsasin ehk pisut mõtlikumalt kui tavaliselt, kuna olin mõned päevad tagasi elektronposti kanalite kaudu teele saatnud utopistide poolt oma sumeda kirjasule sahinas ettemanatud futuristliku maailmapildi tumedate poolte ilmsikssaamise hirmust kantud tiraadi. Põhjus tiraadi kirjapanemiseks oli seotud uute tuultega, mis puhusid niigi käänulisel haridustöötaja töömaastikul.

Olen alati suhtunud rõõmu ja õhinaga tehnoloogiasektori innovatsiooni, mis toonud kaasa novaatorlikke võimalusi teadmiste omandamisel ja nende edasiandmisel. On ju ainult tervitatav, kui tehnoloogia arenguga kaasnevad hüved ka vaimsete vajaduste rahuldamiseks pakutavates valdkondades, lisaks lihalikele vajadustele suunatud saavutustele. Omalgi oleks esimene lõputöö kirjutamata jäänud, kui Rahvusraamatukogu infosaali konsultant poleks mulle puust ette ja punaseks teinud, kuidas elektroonilisi andmebaase õigesti kasutada ja nende poolt pakutavate otsingumootorite produktiivsust õigete tunnussõnade ja sümbolite kombineerimisega tõsta. Tänaseks päevaks olen tänu neile oskustele ühele poole saanud nelja lõputööga ning viies on liiga kiire stardi järeltõuke vaibumisel nagu öeldakse poolel teel.

Oma argipäevastes toimetustes olen minagi seotud digitaalse meediumi ja selle hüvede nautlemisega (kohati kordades rohkem, kui see hea või vajalik oleks). Loen ja trükin sõnasäutse. Rullin rõõmsalt lõustaraamatu seina, kohati peatudes ning oma kõrgendatud tähelepanu kas püstise- või mahasuunava pöidlaga väljendades. Kohati suisa kommentaariumiaknasse tähti pildudes, mis siis hiljem teatud reeglite süsteemi najal sõnadeks ja lauseteks vormistuvad. Õhtusöögi kõrvale ja tihti ka selle jätkuks (vahel ka õhtuooteks) tarbin audiovisuaalset meediat, mis mu meeli kord ülistab, kord morjendab. (Hetkel olen jõudmas lõpusirgele lemmikfilmide esitamise “eklektilist laadi võistlusmomenti sisaldava ekshibitsionismiga”. Mangusin ennast osalema ja nüüd tunnen, et olen ikka täielik sotsiaalhälvik, kuna minupoolsele väljakutsele antud “vaata vaata vaata mind” üritusega kaasa tulla on senini reageerinud täpselt null väljakutse saanud indiviidi. Hea viis indikeerida, et oleks äge, kui väljakutsuja keeraks ennast kuskile pimedasse paika kerra ja hääbuks lõplikult eluterve ühiskonna arengu hüvanguks).

Tööalaselt seisan silmitsi väljakutsega teha võimalikult adekvaatne valik hingematvas informatsioonitulvas, et tagada minupoolse panusese “efektiivsusele” lootvate lõpptarbijate poolse kriitikatulva minimaalne väljendumine, sest vastasel juhul seisab mul ees aeganõudev selgituste andmine ning omapoolse valimi koostamise metodoloogia allikakriitiline selgitav ning kohati vabanduseks üle minev analüüs. Sest asjaolu, et adekvaatse ülesandetäitmise eelduseks olevad kriteeriumid on ebaselged või puudulikud ei saa olla vabanduseks olukorras, kus tarbija ootab lõpp-produktilt kvaliteeti, mida talle on lubanud keegi kolmas isik, kes pole sinu kui valiku tegijaga kunagi suhelnud ega kavatsegi seda teha, kuna delegeerimises peitub võlu ja üldsegi tuleb e-riigis valitseva digiajastu sunnil leppida asjaoluga, et individuaalne lähenemine on surnud ja seda veel koos füüsilise näost näkku suhtlemisega. Inimkehadest on saanud maatriksi triloogias ette nähtud avatarid, kes igapäevaste tegevuste teostamise kiuste ei ole midagi enamat, kui Evemaa juhtkonna poolt laialt ja kõlavalt kuulutatud “elus inimeste” haledad imitatsioonid, mis oma saamatuses ei suuda isegi neile ettenähtud materjaalseid kompensatsioone välja nõuda ning uitavad seeläbi järjepidevalt hallis üksluisuses, lootes jõuda oma eluga punkti, kus edasine eksistents on pigem pealesunnitud vajadus, kui teadvustatud valik.

Teadmiste omandamisel on digitaalne tugisüsteem muutumas teadvustatud paratamatuseks. Informatsiooni järjepidev ja takistamatu kättesaadavus on reaalia. See on samapalju teadvustatud ning intelektipõhise eksisteerimise võimaldamise aluseks kui seda on füsioloogiline võime oma kehaosadega opereerida ning seda lähtuvalt ajutegevuse tulemusel saadud signaalide tõlgendamisest. Kuid vastandiks ajutegevuse arengule ning sellest tingitud individuaalsuse mõtestatud väljendamise forsseerimisele on ohtliku kõrvalnähuna tekkinud taustsüsteem, millest tingituna võib see digimaailma liialt jõuline pealesurumine muutuda indiviidi kriitilise mõtlemise arengu vaatevinklist enesehävituslikuks.

Sama kindlalt kui mürki võtta võin ma väita, et tänaseks päevaks ei oleks ma saavutanud tuhkagi, kui lisaks virtuaalsele maailmale ei oleks olemas “mateeria” reaalsust, millese meie vanemad meid sünnijärgselt füüsilise- ja vaimse arengu eesmärgil paiskavad. Elu on läinud edasi. Tehnoloogia on oma arenguga mõjutanud nii keha kui ka vaimu. Aga tehnoloogia mugavusi nautlema jäädes ei maksaks siiski unustada ka meiega sama aeg-ruumi jagavat ümbritsevat keskkonda. Sest asjaolu, et meie teda ei taju, ei mineta karmi reaalsust tema olemasolu tõelisusest ning sellega kaasnevast vajadusest omandada enese alalhoiuinstinkti käepikendusena süstematiseeritud kriitilise mõtlemise oskus, mis oleks võimeline opereerima ka väljaspool “virtuaalset” reaalsust ning teha seda vajadusel ka olukordades, kus elu on võtnud Emil Rutiku sõnu kuulda ja juhtme seinast välja tõmmanud.

Indiviid peab olema võimeline iseseisvalt opereerima ka olukordades, kus näiliselt oleks piisav loota teda ümbritseva keskkonna elementide sekkumisele ohu ning kaasaaitamisele arengu seisukohast vaadatuna. Eelnevalt mainitud filtreerimiskohustuse täitmisel pean ma aga muutuma omalaadseks “mittenägemise” süsteemset arengut soosivaks avatariks, kui võtta kasutusele China Miéville’i poolt oma crime noir žanris loodud romaani “Linn ja Linn” miljöö kui analoogiaobjekt. Minu õlgadele (või noh täpsem oleks vast väita, et silmadele, näppudele ja ajusagaratele) langeb metodoloogiliselt põhjendatud kriitilise selektsiooni tegemise murede taak. Ma pean korraga suutma nii ette näha, milline oleks grupi enamuse vaatevinklist enim huvi pakkuv tulemusliku toimega teadmisteallikas, kui ka olema võimeline pelgalt kiirlugemise abiga eristama “terad sõkaldest”, et vältida väärinformatsiooni ja korduvate samasisuliste infokildude sattumist “teadmistehimuliste tibude” infosoolde. Ma ei tohi neid pesast välja visata ja loota nende võimele ümbritsevas aeg-ruumis ellu jääda. Ooo ei! Ma pean oma pesa järjekindlalt vooderdama ja tugevdama, et tibud saaksid sirguda suurteks ja tugevateks ning võimaldama neile piisava aja valiku tegemiseks, kas lennata laia ilma rändama või soojale sulepadjale pikutama jääda.

Paraku aga näitab igapäevaselt kulgeva argielu karm reaalsus, et liigne keskendumine digimaailma avarustele võib muutuda füüsiliselt ebamugavaks või suisa eluohtlikuks. Vaatamata sellele, et eksisteerib mitmeid teenusepakkujaid, kes on oma uudsusi  ja virtuaalset “kõikehõlmavust” ihkavatele klientidele kättesaadavad nii maailmavõrgu avarustes kui ka nende nutiseadmete töölauale lisatud äppide kaudu, peab teenuse tarbija arvestama “argireaalsuse” poolt tekitatud tõrgetega. Kaaslasega teki all mõnuledes (ilmselt ka siis kui jalad teki alt väljas on?) ja tühja kõhu diskomfortsust tundes saad sa küll edukalt avada mõne toitaineid kohale toimetava teenusepakkuja rakenduse, kuid pead olema valmis asjaoluks, et erinevalt rakenduse leviala piiritusest on piiratud teenusepakkuja esindajate tööala. (Näiteks Kloogal elades ei ole sul Wolt’i rakendusest suurt abi ja pead kas ise toitu valmistama hakkama või kaaslase tanki panema). Veel suurem on aga “tõrge” siis, kui nutiseadme võludele ihu ja hingega andunud inimeseloom sarnaselt Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi romaanis “Kuldvasikas” põrandaaluse miljonäri Koreikini käevangus pimedat teesklevale Panikovskile, kes oma ümbrust mitteaduva põrandaaluse miljonäri süül napilt bussi alla oleks jäänud, liiklusvoogu astub ja seal peaaegu, et viga saab. (Panikovski õnneks oli tema kelmiajul veel säilinud alalhoiumehhanism, ning kiljudes “bussi ei näe või loll!” kargas ta kärmelt ja nägijale omase võimega kõnniteele tagasi, mille tulemusel sattus omakohtuhimulise rahvahulga küüsi). Säärast vaatepilti oleksin ma ühel hommikul kodulähedases bussipeatuses seistes napilt isegi pealt näinud. (Vaegnägemise teesklemine ja omakohtuhimuline rahvamass välja jätta). Instagrami voogudele andunud kehkadivei päästis kindlast hukust (või siis minimum rasketest kehavigastustest) tema kannul kõndinud vanaproua lihast ja luust läbilõikav kriiskamine, mille slaavikeelse väljendusviisi alusideeks oli noore generatsiooni liigne kitsarinnalisus ning nutiseadmetest tingitud pimestatuse tulemusel tekkiv “bezobrazije“.

Eks ole me kõik pea igapäevaselt kokku puutunud meie liikumistrajektoorile kalduvate “nutizombidega”. Oleme ka ise kindlasti vähemalt korra ise nendeks muutunud ning vältimatu kokkupõrke tulemusel argiellu naasnutena kohmetult vabandades kiirel sammul minema tõtates mõelnud, et kuidas küll niimoodi läks. Peab ikka tähelepanelikum olema. Hea, et midagi tõsist ei juhtunud. Muidu oleks silmad häbi täis ja kogu küla naeraks.

Kohati on isegi tunne, et nutiseadmetest paelutud “elavate surnute” vältimine enese füüsilise kehastuse liigutamisel punktist A punkti B tõmmatud trajektooril, on muutumas omalaadseks spodiks, kus staatilised tõkked on asendatud liikuvate takistustega ning võidab see, kes kõige vähem põtkub. Kui “postitants” sai olümpiale, siis kaugel see “zombitõkete” jaoks ongi.

Aga eelnevalt kirjutatust hoolimata olen ma veendumusel, et reaalse ja virtuaalse maailma kooseksisteerimine on võimalik ka ilma ühe poole kasuks kalduva järjepideva ülepingutamiseta. Oluline on leida tasakaal. Digitaalselt on info omandamine mugavam ja kiirem. Aga vahetevahel on jalutuskäik raamatupoodi või raamatukogusse, eesmärgiga leida meelepärast vaimukosutust, korraga nii füüsiliselt stimuleeriv kui ka hubast õhtupoolikut meeldivalt sissejuhatav. Püüdkem säilitada tasakaalu Carlos Ruis Zafon’i poolt loodud “Unustatud Raamatute Surnuaia” avastaja Daniel Sempere ja Brett Leonard’i poolt loodud virtuaalset reaalsust kasutavate psühholoogiliste eksperimentide ohvriks langenud aedniku Jobe Smith’i vahel.