Paugub õu ja loomad kiunuvad!
Lapsena olin ma suur ilutulestiku fänn! No ikka korralik “beebipüromaan”. Kõik, mida sai õhata või kuidagigi “pauguks” ära teha, sai oma saatuse osaliseks veel enne, kui keegi jõudis mõelda “kasutage kummi!”
Eriti vihaseks ajas mind see, et täiskasvanud tõid pideva pürotehnika puuduse vabanduseks miski “rahalise seisu”! Mida mõnglit nagu. Paukuvate raketisähvatuste valguses on aega lapsi teha küll ja veel (mis ei ole küll minuga kuidagi seotud, sest minu vanemad said selle asja aetud veel enne, kui detsember õuele jõudis), aga siis kui on aeg oma perekonnaõiguslikku toetamiskohustust täita, hakkab mingi nutt ja hala pihta. Ja siis tullakse veel ütlema, et “egas pauk taeva jää!” No ilmselgelt ei jää – kes see teie arvates kogu selle pauguparadiisi taga on. Eks ikka kogu see “pauk”, mis nii mõnegi inimese lootustes oleks võinud, ja suisa pidanukski, taeva jääma.
Ja noh eks ma nüüd tagantjärele mõistan, et olin isekas ja matslik väike kraade, kes oma egoismitasemelt ei jäänud põrmugi alla modernse “indivdualistliku ja valgustatud” õigustepõhise inimkonna parimatele paladele. Kohe, kui väideti, et kogu aeg pauku teha ei tohi, röökis minu paugulembene hing, et “mul on õigus, kõik muu on pohh!”
Praeguseks olen ma palju vanema ja kogenuma elupõletajana mõistnud, et see paugutamine on üks rist ja viletsus küll. Ja enne veel, kui kõik “antilumehelbekeste liikumise” ründeüksuslased minu nimega köit seebitama hakavad, tahan ma siiski välja tuua, et mul ei ole otseselt midagi ühe kordineeritud, paraja intensiivsue ja mõõduka ajaraamistikuga “kogupaugu” laskmise vastu. Zuts ja valmis! Taevas särab, tuju hea, panomehel huugab pea!
Aga see mitmekuine veniv “on ja ei ole kah” poolkõva fekaalifantaasia on vanusega ikka korralikult ajudele käima hakanud. Ja kuidagi ei leevenda seda ka fakt, et iga kord, kui mõni ebaõnnestunud vahekorra resultaadil ilmale tulnud rüblik oma paugulembust prügikonteineri või niisama tänavaasfaldi (kuradi amatöörid raisk!) peal valla laseb, hakkavad naabrite koduloomad suuremat tramburaid lööma, kui triibud tissidel valmis seadnud ja Emajõe pikkuse ning laiuse pähe tuupinud mimmud “5 miinust” live‘il lava ees olles. Koerad teevad hääli, mis ka kõige kalgima südame veritsema panevad ning kassid ja linnud annavad taustavokaali nii, et kogu “Eesti Laulu” helitehnikute punt oleks šokiteraapias ja arvaks, et “Leto Svet” on jälle tagasi aga sedakorda oma võimenditega.
Ja ma tean, et teatud sootsiumisfäärides on ilutulestik staatuse ja progressi sümbol – umbes nagu rasestumisvastaste vahendite ostmine enne regionaalrämmaritele minekut. Aga äkki saaks kuidagi v predelah razumnovo selle asja ära klattida? No et kõigil oleks zashebis ja kõik need muud värgid. Eto pauk, eto karma – privet gorod Narva!
Seega on mul omalt poolt üleskutse pürotehnika hangeldajatele – tehke piiratud müük korra aastas (välja arvatud eritellimustööd ja kesk- ning suuremahuliste mõõtmetega üritused, mis vajavad lisapauku) ning lähtuge hinnapoliitikas vanast heast “sul on üks šanss, üks võimalus” poliitikast. Küll neid rahabosse ja paugupomosid leidub, kes terve aasta kõrvale pandud “limontšikud” letile laovad ja oma pauguvajaduse rahuldamise nimel ka viimased viinad koos oma hingeriismetega teile ära annavad. Mõelge tonnaažist, mitte piskust pihus!
Ja kui te mind ei usu, küsige loomakaitsjatelt. Nad on rohkem kui valmis teie biznjakit promoma – loomad ju saavad kaitset, kui vaid kord aastas saab pürošuffeldada, mitte vaat et igapäevaselt nagu mingi labane tänavadiiler. Oleks minu teha, ma tahaks olla “pürotehnika Escobar” mitte “argipäeva hangeldaja”. Iga bobik saab nurgalt mõned jevreid – õige diiler liigutab euroaluseid!