Otsides oma otstarvet
Vahepeal on läinud paremaks. Ei, ei ole läinud üle! Ma ei ole ennast korda mõelnud. See jutt, et “mõtle positiivselt, siis läheb paremaks” või “meie põlvkonnal seda moehaigust ei ole!” on nii loll, et … Ikka veel on tumedad pilved silmapiiril. Nende laiali ajamisega läheb aega ja vaevalt, et nad niipea – kui üldse – kaovad.
Ma olen aru saanud, et mul pole kunagi olnud eesmärki siin ilmas. Ma olen hälve maatriksis, viga süsteemis. Ma ei ole suutnud endale eesmärki leida ja sellest ka adumine, et karju mis ma karjun, see jääb hüüdja hääleks kõrbes. Ma olen augu täide … Ahvilaadne olend, mis lihtsalt on …
Ma üritan teha asju, mis näitaksid teistele, et ma suudan ka midagi. Aga seda on mingist hetkest väga keeruline teha, kui sa ei usu iseenda vajalikusesse. Sulle jäävad õlekõrred, millest sa üritad kinni haarata. Kohati see õnnestub, kohati mitte …
Pikka aega on minu õpilased olnud see põhjus, see päästev õlekõrs. Kogu maailm mu ümber võib olla leekides, ja enamasti ka on, aga nende nägemine teeb päeva paremaks. See on see üks koht, kus ma tunnen, et minust on korraks kasu. Mitte meeletult, mitte palju, mitte igaveseks. Selleks ajaks, mis ma nendega olen. Aga on kasu, minust!
Kunagi noore poisina ma mõtlesin, et huvitav, kas kõigil nendel inimestel, kes mõnitasid mind mu välimuse, segaverelisuse, riietuse ja mille kuradi kõige muu pärast oleks raskem, kui mind ei oleks – nad peaks ju midagi muud oma ajaga peale hakkama siis. Toona tundus see mõte tobe, sest lapsele tunduvadki rasked mõtted tobedana. Kahjuks küll mitte alati, aga siiski rohkem kui täiskasvanule. Nüüd olen ma mõistnud, et elu on üks jada põhjuseid, kus sa üritad iseendale õigustada oma eksistentsi ja kui see sul enam välja ei tule, siis tundub ajule igati loogiline, et see tegevus, mis on muutunud teistele tülikaks ja kahjulikuks tuleks ära lõpetada. Nii sa siis otsidki muudkui põhjuseid, et olla … Nii ma neid siis edasi otsingi!