Välimusepõhistest eelarvamustest, paukuvast kodumaast ja sotsiaalmeedia ekspertidest

Hiljuti sattusin olukorda, kus kogesin enda suunas läkitatud arvamusavaldusest, et minu olemusele anti hinnang minu välimuse põhjal. Sellega seoses meenus mulle kooliajal kirjanduse õpetajalt kuuldud ütlemine “ära hinda raamatut tema kaanekujunduse järgi”. Olen enamuse oma teadlikkust elust olnud nö patiseisus – mind on arvustatud ja/või hinnatud kas minu välimuse või siis päritolu järgi. Elu on olnud omalaadne “videviku tsoon” – ikka on neid, kes leiavad põhjuseid välja tuua mõni hinnang, mis ei ole seotud faktilise olukorraga kuid mõjutab faktide hindamist.

Minu eksisteerimise põhirajooniks on Mustamäe (tuntud teatud sotsiaalsfäärides ka kui Montenegro). Ajaga on toimunud palju toredaid arenguid – kaubanduskeskuste vohamine, staarkaklus Statoilis ja Kannu Kõrtsi evolutsioon trahterist ööklubiks. Nagu venelased ütlevad – žizn bjet klutšom! (Ja harvad pole ka hetked, kus see võti sulle täie rauaga pähe kinni plärtsatab). Mustamäel, nagu vanas heas lasnagorski oblastiski, on slaavlased ja eestlased omalaadse sümbioosi läbi koos eksisteerinud juba aastakümneid. Üheks toredaks sümbiootiliseks kõrvalnähtuseks on saanud vana hea “välikäraka” kultuur – igas nö “hoovis” on oma grupp alkanne, kes igaõhtuselt tänu nüüd enam mitte nii odavale lahja ja kange alkoholi segude degusteerimisele ennast koduplaneedi straosfääri piiridesse (ja vahel ka neist väljapoole) joovad. Enamasti on tegu “ausate tööinimestega”, kes välja teenitud palgapisku ausalt kaaslastega koos maha joovad. (Ja siis saavad kodus oma niivõrd kuivõrd arvestatavalt teiselt poolelt pikki päid ja jalgu, et arvete maksmise aeg on käes, aga kuldsete kätega teenitud varanatuke on juba ammu kuldsest kõrist alla lastud). Sest olgem ausad – üksi joomine on haigus. Seega, kui sa ei ole kulutulena leviva “elus inimeste” koolkonna pooldaja, kus ausalt kärkunni panemiseks piisab ID kaart letti lajatada ja ruumis ongi äkitselt mitte üks vaid kaks tegelast, siis tuleb otsida alternatiive väljaspool asotsiaalset suhtlust ja taaselustada vana hea “hooviremontika”.

Igatahes – blize k telu. Kõndisin mina oma kiilaspea läikides ja koheva habeme lehvides, nagu aus tallinlane kunagi, reipal sammul linnaviletsuse transpordiosakonna poolt kindlaksmääratud ühistranspordi peatumispaiga suunas, kui minu teekond viis mööda pingist, millel olid varakult kohad sisse võtnud meie hoovi “staarkärakameistrid”. Karvaste ja mitte nii karvaste mordade seast paistis eriti silma prominentsete kehamõõtudega härra (kui keegi mäletab legendaarset joonissarja “Mootorratturhiired Marsilt” peapahalast Limburgerit, siis kujutage teda ette ilma korsetita ja valge nahavärviga). Tolle hetkeni olin eelmainitud indiviidi kohanud kaks korda – ühe korra mõni aasta tagasi ühistranspordis, kus ta oma poolpaljastatud kehavõlude demonstratsiooni saatel kaasreisijatele alkoholi kahjulikkuse teemadel jutlust pidas (olles ise miskit plätu ja amööbi vahelist) ja teist korda maja kõrval asuva Maxima parklas, kui ta mulle üheksakümnendatel ülipopulaarset “televiisor/videomakk” kombinatsiooniga audiovisuaalseadet maha parseldada üritas (väites, et ideaalselt sobib selline agregaat kööki, et naine saaks seebikaid vaadata). Aga egas ilmaasjata ei väideta, et “kolm on kohtuseadus”. Antud olukorras tekkis misjööl soov minu poole taaskord pöörduda ja ta tegi seda väga demonstratiivselt, tõstes käe neljakümne viie kraadise nurga alla ning deklameerides “sieg heil!” (Sest nagu me kõik juba lapsest saati teama, kus kiilakat märkad seal natsina tärkad!) Olles saavutanud minu hetkelise tähelepanu, pöördus pingikorüfee minu poole küsimusega:”Kuule viiking, ole mees tee viiekas laenu. Me ju sama kandi mehed!” Kuulates ära tema pöördumise, tegin talle viisakalt selgeks, et ma ei kanna endaga kaasas sularaha, kuna siililegi selge, maksa kaardiga! Ning samuti ei ole mul kombeks laenu anda. Kaaspinklaste teravate pilkude rahes leidis maug, et on mind solvanud ja vabandas. (Tänaseni ei ole ma lõplikku selgust saanud mille pärast, aga see selleks). Kui jätkasin oma teekonda, kuulsin selja tagant mühatust. Ümber pöörates soovis sama vandersell mulle head teed ja lõppu lisas “allahu akbar!”

Terve tee trollipeatusesse mõtlesin ma selle peale, et huvitav, kui mitmetahuline saab üks inimhing ikka olla. Sa paned sujuvalt ühte patta natsionaal-sotsialismi, skandinaavia hõimud ja araabia usundid. Hakka või vandersellide laulu vilistama ja heietama, et “oh sa pime pime pime, maailm on imeline!” Aga ei olnud mul tol hetkel mahti (ja laulda ma nii ehk naa ei oska) oma vokaalandeid arendada. Selle asemel hakkasin ma mõtlema selle peale, et huvitav kui tihti ümbritsevas maailmas minuga koos eksisteerivad inimsoo esindajad minu kohta selliseid “välkhinnanguid” annavad? Senini on minu kaks lemmikintsidenti mõlemad seotud väikeste laste ja nende siira aususega. Esimene intsident leidis aset Tallinn-Väike trammipeatuses üheksa aastat tagasi, kui väike plikatirts mind nähes isa selja taha peitu puges ning vanemate järelepärimise peale, et mis siis juhtus, näpuga minu poole näidates teatas “kuri onu!” (Lapsesuu ei valeta!) Teine juhtum leidis aset kaks aastat tagasi number neli trollis, kus minu vastas istuv poisipõnn sikutas oma ema varrukast ja samuti minu peale näidates inkvisitoorselt uuris, et “emme, mis asi see on!” (Mina olengi Eesti Frankenstein!)

Kiilaspäisuse seos natsionaal-sotsialismiga on evidentne “skin head’ide” liikumise kaudu. Aga oletada, et iga kiilaspäine isik on automaatselt “skin head” on sama loogiline kui oletada (nagu Vin Diesel seda omal ajal “hiired ja tihased” esikfilmis tegi), et iga õlu on Corona. Aga juu ma siis pean leppima faktiga, et kui loodus on andnud sulle kirvemõrvari näojooned, inimahvi kehakumerused ja kukutanud su juuksepahvaka läbi koljutühimike lõuaotsa, on ainus õige vastus ükskõikmillisele küsimusele “oota nats, nats!”

Võrdlus skandinaavia vallutajahõimude esindajatega oli neist vast kõige meeldivam. Mitte ainult sellepärast, et peale hiljutist Neil Gaiman’i “Norse Mythology” läbilugemist tärkas minus sügavam huvi skandinaavia mütoloogia vastu vaid ka sellepärast, et olen alati olnud arvamusel, et meeldivam on mõelda, et me pärineme otsapidi viikingitest. (Väidetavalt on peajumal Odin’i haud Saaremaal. Aga ma loodan, et “Odin’i Sõdalased”, kes hiljuti varjusurma vajusid, kõik sinna ei kolinud). Ja noh, peale Travis Fimmeli poolt kuulsaks mängitud viikingite kuninga kehastust, on iga kiilaka habemiku unenägude kohustuslikeks koostisosadeks kirves, rüüstamised ja vesised paadisõidud. (Tulevikule mõeldes plaanin endale vasarat osta. Siis saab mööda koduhood’i ringi bajaanitada ja ragnarok’i tulekut kuulutada).

Viimasena välja toodud seos islami ja potensiaalselt ka vana hea “terrorismiga” on vast kõige “ägedam”. Sellega seoses meenus mulle esimese asjana aastatetagune seik Londonis Luton’i lennujaamas, kus tulenevalt minu “moslemiilmest” veetsin ma tund aega kinnises ruumis kahe kutiga, kes olid ilmselgelt liiga palju “Men in Black” filme vaadanud ja tundsid sügavat huvi minu habemekasvatuse ajaloo vastu. Aga nagu tänapäeva globaliseeruvas maailmas kombeks – kui ta näeb välja nagu terrorist, pane ta luku taha, kui ei ole just põhjust tema mahalaskmiseks. Mul õnneks vedas. Kuuli kerre ei kärutatud, aga üks omalaadne vestlus on mälusoppides juures. Küll aga ei oleks oodanud sellist seostejada suvaliselt tänavajoodikult. Aga ega ilmaasjata ei ole meie haridussüsteem saavutanud kiidusõnu ka väljaspool kalli kodumaa piire. Kus mujal maailmariigis saaksid sa kohtuda alkaššiga, kes oma olemuselt nii “multikultuurne”.

Eelnevate eklektiliste mõttekildude najal on minu sooviks olnud välja tuua üks ilus ja lihtne seik – kui häda näed laita, siis ilukirurgiaga aita. Elik kiidetud olgu meditsiiniteaduste areng inimkeha muutmise valdkonnas. Mitte, et ma ise plaaniks ilulõikust. (Minu puhul on juba hilja). Aga arvestades inimkondliku arengut ilusa ja esteetilise suunas (kadunud Umberto Eco on seda teemat suurepäraselt lahanud oma kaheosalises teoses ilu ja koleduse ajaloost) on paslik juba enne lapse eostamist mõelda ka sellele, et väike ei ole ka tõenäosus, et laps saab vaimult ilus aga välimuselt vähemilus. Ja kui keegi veel usub, et “ilu on vaataja silmades”, siis olen siiralt tänulik, kui need uskujad oma uskumust ka levitaksid. Sest mitte, et mind kottiks mida kohalikud alkannid minust arvavad, aga tumedates mõttesoppides pesitseb ikka see kuri kahtlusekurat, mis alatasa meenutab, et koledad asjad tuleks luku taga hoida, mitte maailma loivama lasta. Või siis hordidena öölokaalide ustele seisma panna.

Lähtuvalt eelnevalt adresseeritud hinnangute andmise standardiseerimise küsimusest oleks paslik peatuda ka ühel konkreetsel hinnangute andmise ja arvamusavalduste väljendamisega kaasneval kõrvalnähul – tulistamistel. Viimastel nädalatel on meedias korduvalt käsitlust leidnud olukorrad, kus ühel või teisel põhjusel on kodumaa avarustes rääkinud mitte inimesed vaid relvad. Iseenesest on ju tore, et me suure ja arenenud ameerikamaa standarditega sammu soovime pidada, aga kas see tõesti on see standard millele keskenduda? Omal ajal laulis J.M.K.E. oma hittloos “Gringode kultuur”, et “… ja ,ma tean, Ameerikas on hea, ja Eestist Ameerika kujundama peaks.” Aga millegipärast arvan ma, et see ei olnud teps mitte see idee, mis Villu Tammel mõtteis mõlkus, kui ta tolle loo sõnumit kirjutas.

Kui öise lasnagorski tänavail kõlasid püstolipaugud, oli järgmisel päeval keegi naljahammas Twitteris kirjutanud, et nii juhtub, kui sa ei lase Lasnamäel magada. Äge värk või mis! Mina vaevlen juba mitmendat kuud öösiti maja kõrval jauravate noortega. Sant lugu on see, et mul pole püssi. Parim, mis ma kasutada saan on Arop’i “Kiki Miki” laulust teada tuntud “oksapüss”, mis väidetavalt “piu piu” pidavat tegema, kui toda issandaandi sihtotstarbeliselt kasutada. Aga oksa pole mul ka, seega pean leppima faktiga, et öösiti otsitakse minu akna all aktiivselt Serjozat, või siis paremal juhul miskit imelooma, kelle üldnimetajaks on “urodina”. (Mustamäel on elu nagu multivilmis! Aga korter on “aus ja hea”).

Aga mis siin imestada – ka gängster on inimene. Ega siis asjata pole inimesele relvaluba antud. Kui ikka “pistolero” soetatud on, siis peab seda ju ka pruukima. Mis ta muidu vedeleb niisama. (Teatrirahvas teab hästi, et kui laval on relv, siis peab ta hiljemalt viimases vaatuses ka pauku tegema). Meil on asi jõudnud ringiga tagasi oma ajaloolise hälli kaitsvate seinte vahele. “Vabamehe õigus” on kaitsta ennast ja oma vara. Nii ka meil siin Eestimaal. Jalutad öösel üle silla. Näed, et tänavatööline teeb nahka. Ära mine torkima, sest Glock see hakkab köhima! Ja ei ole siin mingit üks arvamus, üks pauk. Alla salve ei lase ja laibata ei lõpeta. Või jalutad sina värskes õhus. Naudid ilma ilusid, ja siis mingi tegelinski otsustab oma aknast väikestviisi tuld anda. (Õnneks küll õhupüssiga, aga noh – see ju alles algus!) Kolm tabamust hiljem on patsaanil normatiiv täidetud ja pinnapidu saab jätkuda! Kui ikka hing ihaldab, siis ei saa ka ihu kaugele maha jääda.

Omal ajal kõlasid kodumaise hiphop skene avarsutes riimid “ma pärit Kopli uulitsalt, kui liiga palju uurid seal, siis lendavad ka kuulid seal!” Tänaseks päevaks on aga Kopli muutunud tina- ja pliivabaks ökokeskkonnaks, kus saab helge tuleviku lootuses varsti ökoloogiliselt diferentseeritud hipsterielu arendada ja viimased gängstariismed LA City’sse kupatada. (Õige Kopli bratan teab, et Tallinnas on Bottom Kopli suurim rivaal Lasnamägi). Seega jään mina isiklikult huviga ootama tulevasi “metsiku tallinna” arveteklaarimisi, mis toovad au ja kuulsust väiksele aga sitkele eestlaste hõimule.

Paukuva kodumaa arvelt on saanud oma tiivakesi ripsutada ka igiteadvad “asotsiaalmeedia eksperdid”. (Minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas meie riigis “know how” puudus on, kui sotsiaalmeedia on täis asjatundjaid, kellel on varrukast võtta lademes lahendusi igale elulisele küsimusele). Iga kord, kui kõlavad lasud, lekivad eetrist ekspertkasud. Tõtatakse selgitama, kuidas ohutus oleks suurem, kui riik tagaks 24/7 järelvalve iga relva ja laskemoonaühiku üle. Sest pappi meil ju on igale relvaomanikule oma järelevalvetöötaja määrata. Eriti äge oleks siis, kui relva omanik on kooselus või omab perekonda. Automaatselt oleks riigi poolt tagatud pluss üks leibkonna liige, kes relvaomanikuga igal pool kaasas käib (tualett ja hügieeniprotseduurid kaasa arvatud). Või siis soovitatakse kehtestada laiapõhjalisem sotsiaal-psühholoogiline ettevalmistus potensiaalsetele revaloa taotlejatele. Sest just see oleks öisel tänaval peatanud relvaRiho salve tühjakslaadimisest põlgusobjekti suunas – keskendumine tunnetele, ajuehitusele ja inimese kohale sootsiumis.

Õnneks on mõned aastad juba toimunud nii arvamus- kui ka eelarvamusfestivalid, kus saavad oma mõtteid mõlgutada ja arvamusi jagada kõik, kes vähegi soovivad midagi öelda. Aga see ei asenda sotsiaalmeedia väärtust “sõna” levitamisel. Sest kui omal ajal elati teadmisega, et “paber kannatab kõike”, siis nüüd on välja kujunemas hea tava öelda, et “internett ei unusta iial!” Omalt poolt loodan siiratl, et kõik “asotsiaalmeedia eksperdid” jätkavad oma võitlust võrdsema ja õiglasema maailma poolt ja teevad seda mitte ainult oma “rüpperaali klaveri” abil vaid ka reaalsete tegude kudu. Sest olgem ausad – igasugu saasta eetrisse pritsimine on kõvasti kergem, kui millegi reaalselt ära tegemine. (Eelnevat väidet tõendab väga näitlikult ka antud sodikanal :D).

Aga enne veel, kui te Sodi FM’i lainelt lahkute ja adekvaatse elu juurde naasete, palun ma teil langetada pea “süldiminutiks” ja mälestada varalagunenud ansamblit “Patune Pool”, ilma milleta ei ole kodumaa süldiskene enam endine. Äitahh, et olite meiega! Veel suurem tänu, et lahkusite!