Muusik, kes mõeldi kasti sisse!

Ei jõudnud melomaanide ja kultuurikangelaste sumesegane seltskond veel õieti aastalõpu peomeeleolu peale mõtlemagi hakata, kui viljamaigulise nimega linnas avati kodumaise lembemuusika ühe alustala auks ausammas. Võin noh, mis sammas ta ikka on. Pigem on ta selline eneseväljendusliku loomemajandustöö tulemusel valminud kompleks-komplekt-teos, mille kunstlikud juured ulatuvada sama sügavale Lõuna-Eesti mulda kui noobli kunstišedöövri vilkuva tuledemere äratoitmiseks vajalik toitekaabel.

Aga see pole hetkel üldse teemaks. Teemaks on see, et kuju avanemisele järgnenud poleemika viis esmalt pika ja pingsa arvamussõjani selle kohta, mis see va “kunzt” siis ikkagi on. Arvamusi tuli igast ilmakaarest. Oli nii oma ala eksperte kui ka amatöör-profaane, kes kõik muudkui midagi arvasid, kuniks lõppude lõpuks sai ohjad enda kätte asotsiaalmeedia ja üpris kiiresti ilmnes kurb fakt, et potentsirikkaid kultuuriakadeemia kandidaate on seal umbes sama palju, kui arusaama Igor Mangi koeras, et mida kuradit see vanataat puu sisse ronis.

Agraar- ja ekspertiisipõhiste arvamuste taustal, kus enamasti väljendati nii ülevaid tundeid julgete kunstilahenduste kohta kui ka tõsist tülgastust, mis paljudel ainiti kujuri “kujutlusvõime” rahva ette manamise fotojäädvustustest tekkinud oli, leidis oma koha ka kadunud lembelauliku proua juristi kiri kohalike linnaisade aadressil. Kirjas oli selgelt ja konkreetselt edasi antud kadunukese lese soov, et see “vaimne pornograafia” tema mehe mälestuse arvelt kiiremas korras lõpu saaks. Muidu on varsti kohtukull kraes ja paragrahv padrikus.

Nii ei jäänudki linnaissidel muud üle, kui leida lahendusi tekkinud fiaskole. Võin noh, mis lahendusi seal ikka väga otsida on. Tuleb asi maha võtta ja kuskile silma alt ära saada. Ainus kamm on sellega, et kesse kena kukerpallitaja on, kes kunstnikuhärrale seletama läheb, et muidu oli ju täitsa nitševo post, aga näed siin baaba tuleb kohtuvõimuga ähvardama, seega pole miskit teha, tuleb see sinu monumendihakatis kuskile nafikusse lasta. Iseenesest oli asi ju sellevõrra kergem, et kunstnikuhärra isegi leidis, et tal on kogu sellest “kunstikriitilisest semiootikasillerdusest” juba endalgi selline zajoob ees, et parema meelega teeks elu lõpuni lapitekke ja kurnaks kikerherneid, kui et sigade ette enam kasvõi poolt pärliterakesti poetaks.

Aidanud oleks kindlasti ka ettepanek, et kuju ei lähe niisama kuskile rõskesse laohoonesse tühja seisma. Ega ta mingi Tarmo ei ole, kes arvas, et on suured pallid, aga selgus, et on valed väljavaatemallid. Ei, ei! Selle modernse “kitši” suursuguse seemnepurske viib raehärra isiklikult omale koduõuele. Päris nähtavale kohale vast kohe ei pane, ootab kuniks tolm settib. Aga magamistoa aknataha küll. Siis hea moori õigesse tujusse viia – muusika, valgus ja muud jutud kohe käepärast võtta.

Aga enne veel, kui raehärra omale uhke aiapäkapikulaadse toote sai, oli platsis rahvast lähedalt ja kaugelt, kes kõik tahtsid ikka oma silmaga ära näha, kui “kole” see jõletu monument tegelikult on. Möll oli vaat et sama suur, kui Tommy Cashi kontserdi järjekorras. Ainus erisus oli see, et sedakorda oli tiba odavam kunst ja ei mingeid välismaiseid naisi. Agaramad kapitalismikarika edasikandjad panid suisa biznjäkidki püsti – müüdi kõike, mida müüa andis. Sündsuse piires muidugi!

Kaval raehärra ootas kogu seda prikulli taamalt silmitsedes tormituulte käes lootes, et äkki tuleb Taukar ka punti. Paraku nii hästi ei läinud ja seega pidi linna juhtimise eest vastutav “tarkade klubi” mõnda aega ikkagi kannatam teatava ebamugavuse käes – õnneks pole krooniline, seega hakkab kõht vast varsti tasapisi jälle läbi käima. Peaasi oli lõpptulemus filigraanselt välja mängida, et pärast ei saaks keegi öelda, et Viljandi kultuuripealinn ei ole.

Ja filigraanselt ta välja mängitigi! Ei ole midagi öelda. Kohe näha, et lõunapoolsed mehed olid mestis. Võta välja Märt oma pintslid ja linnahallimört! Siin olid mängus selgelt euroopalikel väärtustel põhinevad lahendused ning aastatepikkue know how ärakasutamise vaim. Mõistatasid need asotsiaalmeedikud, mis nad mõistatasid. Karjusid kriitikud, mis nad karjusid. Aga vot seda poleks keegi ette näinud, et ühel kargel varahommikul tulevad mingid patsaanid ja panevad jaaguonu toorelt kasti!

Kasti neh! Ja veel kuidas pandi – kiirelt ja korralikult! Pisar tuleb silma sellise mulgilikuse peale. No ei oleks arvanud, et nii graatsiliselt asi lahendatakse. Ma juba kartsin, et tuleb uus Lihula. Koerad, ketid, piruetid. Aga ei! Tasa ja targu. Puitplaat ees, kruvi järel. Zuts ja valmis raisk!

Ei olegi siin lõpetuseks muud öelda, kui et karmid mehed need Mulgimaa mehed. Mine veel keksima, et sitta kunsti teete. Ei tule mingit pikka juttu. Ei heietata härdaid lugusid, oodates seejuures südamlikke vabandusi. Kohe kasti ja valmis!