Päev mis muutus solvavaks: “naistepäeva” üleelanu märkmed.
Peale mõningast vaagimist otsustasin siia ritta seada mõned mõtted, mis mul tekkisid seoses hiljuti aset leidnud “töörahva pühaga”. Just nimelt – (naissoost) töörahva püha päev. Ponnistuste tunnustamise ja tunnustuse nimel ponnistamise aeg. Sugude võrdsuse poole püüdlemise protsessi erand millel reeglit kinnitavad tunnused.
Päev, mis ei ole nagu iga teine. Päev, kus maailm ei seisa paigal vaid liigub kiirusel, mis võtab arvesse kord kuus esinevat soospetsiifilist erandit. Mitte lihtsalt päev, kus tuleb kindlasti naisi meeles pidada. Vaid päev, kus mittemeelespidamine on surmapatuga võrdsustatavat tunnet tekitav sest vastasel juhul on tõenäosus suur, et peegli kildudeks kukkumine on isegi pidupäev, kuna sellele väidetavasti järgnev sunnitud pseudotsölibaat kestab vähemasti kindla aja – 7 aastat. (Märgakem ka numeroloogilis-semiootilist kokkulangevust – 7 aastat halba seksi vs 7 surmapattu).
Üllas püha sai alguse ikkagi töölisnaistest, kes tehaseid ja tsehhe hüljates marssisid tänavatele, et nõuda suuri sotsiaalriiklike muutusi – proletariaadi revolutsiooni! (Mitte segamini ajada “pööbli paanikaga”, mis tekib olukordades, kus inteligentsi ilminguid eeldavaid ülesandeid antakse “eluülikooli” vapratele võitlejatele). Ei osanud vaesekesed toona ettegi näha, et saabub aeg, kus nende ohtlik ohverdus satub põlu alla. Ja seda mitte “saatana sigitistest” meeste poolt, vaid nendega bioloogilisi sarnasusi jagavate olendite – altNaiste poolt.
Ja jaa! Suur oli üllatus ka minu õuel, kui südame prõmmides kuulsin ja lugesin lugusid sellest, kuidas mittemidagiaimavad mehepojad kaheksandal märtsil tõtsid nõtkeid graatsiaid õnnitlema, lootes saada vastutasuks ehk mõne hurmava ripsmepilgutuse või magusa naeratuse … (Kui mitte reaalses elus, siis ehk hiljem sotsiaalmeedia avarustes levivatelt audiovisuaalsalvestistelt). Oh häda ja viletsust! Vastu vaatamas olid aga Medusad – peas kiharate asemel sisisevad ussid. Hurmavat ripsmepilgutust asendas hüpnotiseerivalt tarduma sundiv pilk ning meela naeratuse asemel olid paljastunud libahundi kihvad.
Lumehlebekesed olid ka sellel tandril oma laastava hävitustöö teinud. Solvumine, meelehärm ja sapine kriitika – see oli tasu, mis ootas neid vapraid ja/või ilusaid, kes siiras ja heauskses meeleolus otsustasid väljendada neitsitele oma kiindumust, õrnust ja armastust. Ja seda kõike ilma igasuguse iharalt kiimleva tagamõtteta, ilma kurja plaani või kavala riukata. Lihtsalt altruistlikust südamesoovist olla nende vaprate ridades, kes tunnustavad oma graatsilisi kaaslasi sellel rusutud ja rüvetatud planeedil.
Ega asjata ei öelda, et ükski heategu ei jää karistuseta. Nii ka selles olukorras olid kannatajaks need, kes sisimas soovisid vaid head. (Tõele au andes olgu välja toodud ka reaalsuse teine tahk – oli selles mehepoegade massiivis lõviosa ka neil, kes enda hundihinge maskeerida üritasid ning läksid massiga kaasa omakasuhimuliselt). Olgu see altruismi ja omakasu vaheline skaala nagu ta on – oluline on välja tuua mädanev tuum. altNaised on hakanud solvuma selle peale, et neid kord aastas erilise tähelepanu alla võetakse samaväärselt faktiga, et ülejäänud osa aastast on suur osa üldisest naispopulatsioonist mures asjaoluga, et nende eksistents siin ilmas ei koti mitte kedagi! (Abi- ja/või kooselud sekslelude ja robotitega on vaid üks näide paljudest …)
Tekkimas on järjekordne topeltstandard – soov saada tähelepanu ilma, et tähelepanu pööramine oleks üldsusele nähtav. See on uue aja tõlgendus Rapuntsli dilemmale – tahaks meest aga ei viitsi juukseid lahti põimida, et vaeseke torni ainsast aknast sisse saaks. Hakaku teine superkangelaseks, rüütellikuks teivashüppajaks. (Ja veel milline teivas see oleks!) Armastagu kogu ihu ja hingega, aga tehku seda raibe nii, et keegi teine aimu ei saaks, mis tegelikult toimub. (Lihtsam on saada “luba tappa” ja kaks nulli oma nimele ette).
Iseenesest ei oleks ju asi nii hull, kui ei oleks ühte tehnilist probleemi. Mehe aju enamasti töötab kahes faasis – adun/ei adu. Mees tahab konkreetsust – kui on päev, mis eeldab naistele lillede, kingituste ja muu pudi padi toomist siis mees seda ka teeb; seejuures vaeseke isegi adumata, et ta iseenda hukku lähemale toob. Kui otsustatakse, et enam ei pea oma pead sellise triviaalsusega vaevama, siis korgib mees õllepudeli lahti ja haukab sõõmu väärt mõtte teostamise terviseks!
Kujutan elavalt ette, et kerge šokiga pääsesid need mehed, kes lihtsalt õnnitlesid (suuline pingutus on ju pool võitu). Hullem oli kindlasti nendel, kes tõid lilli/puuvilju (ideaalsed torke- ja viskerelvad), komme (kleepuvpimestava toimega biorelvad), kosmeetikat ja parfüüme (pihustuv-halvava toimega keemiarelvad) või mis veel hullem ehteid (kõrge rahalise väärtusega varalised esemed, mis võimaldavad naisel tõsta oma sõjalaeka väärtust eesmärgiga planeerida ja kaudselt täide viia ebasobiva meessubjekti osaline füüsiline või vaimne halvamine/totaalne likvideerimine eesmärgiga karistada toime pandud rikkumise eest).
Seega kallid kaasvõitlejad – olgem valvsad! Töölisnaised ei ole enam ammu moes – kätte on jõudnud altNaiste ajastu. Alternatiivid eksisteerivad nüüd ka alternatiivide kontekstis ja kaugel ei ole otsustav sugudevaheline võitlus. Olgem valvsad! Hoidkem kokku! Ja kõige olulisem – ärgem olgem pinges! (Tänapäeva elektrituru hinnapoliitikat arvestades on lõtv uus jäik!)