Ja nii ma seisin seal tühja klassi ees!

Arnold Toynbee teadis kunagi ütleda, et tsivilisatsioonid elavad läbi kolm faasi – tõusu, languse ja hävingu. Sama on tõsi ka õpetaja enesehinnangu suhtes. Eeldusel, et see tal üldse olemas on. (Kahjuks oli mul Toynbee “Uurimus ajaloost” kodusesse raamaturiiulisse ununenud ja ei saanud seda inimtühjas klassiruumis lehitseda, et oleks vähemalt midagigi teha peale pelgliku enesevihkamise …)

Mõned aastad on möödas sellest fataalsustunde tekitanud esmakogemusest (siinkohal pean silmas tudengite mitteilmumist; kuigi reaalsust arvestades saab seda väidet laiendada ka lihalike ihade ja vajaduste maailma …) Täna oli siis aeg küps fatalismi ringliikluse lõppresultaadiks – jõudsin omadega samasse kohta tagasi. Ja sedakorda oli see löök sellevõrra valusam, et kohale ei ilmunud mitte kedagi! Eelmisel korral soostusid kaks kanget ikkagi nägu näitama, aga leidsid, et mõjuva põhjuse puudumisel ei hakka nad mind kinni hoidma ja lasevad mul minna. Neid loengumaterjal ei huvitanud ja aine läbimine oli pigem pinnuks silmas, kui kullaks kukrus.

Sedakorda oli aga asi sedapsi, et koridorides ulus tuul ja ringlesid tolmurullid. Silme ette tuli Stephen Kingi romaanist “Gunslinger” tuttav apokalüptilise võssa kasvanud Tivoli kirjeldus – roostetavad Ameerika Mäed, tühjalt seisvad kõledad karusellid, magav laskur Roland ja koju igatsev väike Jake. Mnjah – parem oleks ma sattunud “laskurite” maailma, kui nr 23 bussiga ajaloolise Tondi Sõjakooli kasarmutesse. (Äge on muidugi see, et sain taaskord armsast emakodust “rohelise kaardi” abiga mööda sõita. Big up Edik! Berigi nogu!)

Ärge mõsitke mind valesti – kapitalistlikust vaatevinklist võetuna oli tänane kogemus sama erutav, kui Troonide Mängus kääbusest sohilapse sulasele osaks saanud kirgederohke öö hooramajas, mis päädis sireenidepoolse kõrge hinnanguga mehepoja potentsi suhtes – noorukile maksti raha tagasi ja paluti, et ta uuesti tuleks. Mind eristab tollest noorsandist vaid see fakt, et jäin “kuivale” – aga papi chulo tiksub palgapäeval arvele nagu naksti! Siis saab filigraansete näpuliigutuste saatel sinatuubikust välja otsida glanduaarse vokaalinstrumentaalteose “Antonio” eroteetilise muusikalise kollektiivi “Tundmatu Sõdur” esituses ja laululugu kaasa jörisedes seada sammud õllebaari, et tõsta oma kaloraaži! (Ja ehk ka tähtede kokkulangemise abil tekkiva võimaluse läbi teha silma mõnele nägusale daamele, kes sinna juhtub ära eksima, lootuses kohata minusugust šarmantset vanderselli oma elukevade täies õitses.)

Enesehinnangu vaatevinklist aga on tegu tõsise löögiga minu niigi olematu enesearmastuse pihta. Esimene asi mille peale ma mõtlesin, oli see tore beebi, kes mõned nädalad tagasi tema mamma poolt loengusse kaasa tassiti. Esimest korda selle jobana kahe kuu jooksul tundsin ma ennast väärtusliku ühiskonna liikmena. Täiskasvanuid (kes on endale valinud akadeemilise kõrghariduse omandamise teekonna) kottis minu jutt rahvusvahelise keskkonnaõiguse ponnistustest kaitsta ohustatud loomaliike umbes sama palju, kui eesti keele grammatika ja õigekiri lähevad korda eluülikooli sangaritele, kes asotsiaalmeedia küberuumis järjepanu oma arvamust avaldama kipuvad. (Täpsem info leitav lõustaraamatu kommuunist “Märgatud pööblit”). Aga seda väikest poisipõnni huvitas minu juures kõik. Kahtlen, et ta oma üheksandal elukuul üldse aru said, mida see kiilakas ahvilaadsete välitunnustega habemik seal soigus – aga tema siiras ja aval nägu, millega ta mind ainiti terve loengu vaatas, külvas minusse motivatsioonipisiku, mis aitas seal ruumis poolteist tundi vastu pidada. Täna aga sellist õnne ei olnud ja mõistsin taaskord väga selgelt seda, et minu isiklik soov olla teistele kasulik ja jagada oma mõtteid, mis ehk tulevikus neile kasu toovad, on problemos personalus. Seinaga rääkimine evib endas ka rohkem kasutegureid, kui seal ruumis olemine.

Aga aitab halamisest! Kak govoritsa, blize k telu (ili delu, eto ush komu kak …) Mis ma siis tänasest kogemusest enda jaoks tallele panin. (Kui kellelgi tuli silmade ette pilt minust ja pisikesest lambast, siis all ya mutherfu”kers need Jesus!) Esimese asjana jõudsin ma taaskord järeldusele, et just sellised päevad on algpõhjuseks, miks iga kord, kui keegi küsib mult, et millega ma tegelen, vastan ma lakooniliselt “I’m just a bouncer …” Teise olulise mõtteterana adusin ma taaskord, et reaalsuses ei koti sinu eksistents siin maamuna peal mitte kedagi. (Kui hästi läheb, siis ehk sind ennast veits nagu kotib, aga olge mureta kodanikud, minuga seda muret ei ole.) Ja kolmandaks – tsiteerides kirjandusklassikat “… ja vas ljubil, a h’li tolku …” (Originaaltekst on mooramamehe järeltulijal muidugi tiba teine, aga nagu slaavi hingele kohane on ka kirjandusmaastikul oluline eristada Puškini “Jevgeni Oneginit” tema interpretatsioonist, mis on laialt levinud u russkoj armii.) Sa võid anda seni, kuni hakkab valus! Ja siis selle valuga edasi elada ning samal ajal tassikest teed rüübates halle varjundeid lugeda ja mõelda, kui äge oleks proovida kõiki neid vahvaid krutskeid püksirihma asemel traksidega.

Niisis! (Igipõlise Hardi Volmeri poolt hääletajana ei saanud kiusatusele vastu panna ja toetusin vokaalinstrumentaalansambli “Singer Vinger” surematule loomingule.) Tee oma töö ise mitte riik! Ja nagu kilulinna öölokaalide parimad pojad ja tütred teavad öelda – hirm on see, mis araks teeb!

Omaltpoolt soovin lõpetuseks veel lisada, et eelmises “itkukirjas” välja toodud fakt minu suurest angelinajoliealasest unenägude nägemise lembusest on siiani säilinud 100% Kuigi pean täies aususes mainima ka seda, et viimasel ajal on sagenenud Taylor Swiftile pühendatud unenägude arv. Elab armastuse vägi, las ta siis olgu või mägi! (Mad props Liblele!) Ja põhimõtteliselt ei ole mul väga midagi soiguda – denga mihot jookseb peale, uued kärakaaktsiisid jäävad ära ja seega on suhteliselt suur tõenäosus, et saab sellel suvel veintsi libistada ja selle kõrvale ehk ka oma doktoritöö mustandi valmis kribada. (Sest igipõlise elukunstnikuna ei kujuta ma väga ette, et saaks siin ilma pääl miskit tehtud, kui punast veini poleks olemas …)

Aga lõpteuseks ütlen veel, et “sõitsid saanid, sõitsid reed, turvamees sa nahka teed!”

Over and out!