Hümnita!

Oh elu elukest! Aastavahetuse avaminutitel leidis aset ränk roim; patune ponnistus kandis vilja – kurjamid jätsidki sajanda sünniaasta tulekul hümni mängimata! Valitsus vaikib; kohtuveskid ei jahvata ja mis kõige hullem, presidendi nõunik omab jultumust arvata, et hümni ärajäämises ei ole midagi hullu!

Kus on barrikaadid ja põlevad mõisahooned? Miks küll ei tõtta õilsad muusikariigid nagu Saksamaa, Austria, Ungari või Venemaa meid päästma – mis riik see on siis ilma hümnita! Uuede aastass pauguga, aga mitte lauluga! Ei see lähe kohe mitte – lodevaks oleme me seal eurokabinettides istudes ja liitu juhtides muutunud. Oleme nagu rebased – teame palju erinevaid asju ja tahame teisi suunata ning õpetada; aga peaksime olema nagu siilid – teadma ühte suurt asja, meie hümni va hümnikest …

Ma võiks sellisel paatoslikul maneeril siin ad infinitum vaimuvaeset vatramist kirja panna. Aga seda ei soovi ma mitte teha – milleks väärtuslikku sotsiaalmeediaruumi risustada. Hümn jäi ära – pentsik lugu tõesti. Aga kas kogu selle rahvasumma peale, kes vabakal kukke saatsid ja koera ootasid ei olnud ühtegi inimest, kes hümni sõnu peast teaks? Hakanud too vahva veli või õnnelik õeke laulma – küll oleks teisedki järgi laulnud. Pidime ju laulurahvas olema. Aga ei – seda ei tehtud; hoopis lihtsam onju nüüd sireenid undama panna ja hädaldada, et riik on täielikult manalasse jõudnud ja demokraatiat ning vabadust on meil siin sama palju, kui tolle koduperenaise majas, kes suure innuga sushi ahjus ära kõrvetas ja siis internetifoorumitest abi otsis, et kaua seda kuradi suhit ahjus siis hoidma peaks, et too ära ei kõrbeks (sest milline embrüonaalhälbeline vaimuvaene siis toorest kala sööb?!)

Oh jah! Kätte on jõudnud Mefistu tulemine ma kardan – minek on varsti meil I Land Sound’i festari taha metsa kirjanduslikke katseid tegema, kui mitte sootuks Kuressaarde stripikaid pidama. Aga ehk on veel lootust – kaitseväes ei mängitud meil ka ükski õhtu hümni; ja kui seda laulma sunniti, siis tegid paljud vene poisid selle sõnadega umbes sama koledaid asju, kui mina kõhugripiga Mustamäe keskuse Apollo kino peldikuga. Aga lppresultaat oli ikkagi õilis – kõlas hümn! (Või noh “väidetavalt hümn”, sest ma olen pidanud seda õudust ühekorra ise kõrvalt kuulma ja oi blin, kui rets see oli. Selle kõrval tundus toona isegi Lõuna-Eesti kantrilauljate looming neist ja hobustest sümfooniana.)

Seega kallid kaaskannatajad – uchite slova gimna kuskinu mat! Siis ei pea järgmist aastat vastu võttes enam piinlema …

PS! Antud roima valguses süvenes soov olla Angelina Jolie kasulaps veelgi – tema kodus sellist ebaõiglust kohe kindlasti ei juhtuks.