Hommik täis kummivenitust
Sotsiaalne isolatsioon ja karantiinihõng on viinud mu elu uute ekstreemsuste lävele. Mitte, et ma teab mis võimas spordimees või jõmmijunn oleksin, aga peale esimest nädalat niisama tühja passimist ja voodis tagumendi laiaks lamamist otsustasin astuda samme selleks, et mitte lamatistesse surra. Sest olgem ausad – see oleks ikka nõme ja mannetu surm küll. Eriti veel ajal, kus selline äge viirusepoiss maailma laastab. Ja siis mina lähen oma paksu kanniga hauda lihtsalt sellest, et ei raatsinud püsti tõusta. Nii ikka ei lähe!
Olles mõtisklenud asja üle igast mõeldavast poosist, asendist ja nurgast, siirdusin ma oma kapi juurde. Mõistan! Ei tundu just väga lakooniline mõttelõnga jätk, aga paremat hetkel ei ole. Igatahes! Mis ma sinna kapi juurde siis läksin. Eks ikka sellepärast, et selles tuhnida! Mida üks endast lugupidav keskealine poissmees selle kapiga ikka muud tarka ette oskab võtta. Kui kõik, mis tundub kappi kuuluvat, on sinna kuhilasse loobitud ei ole ju muud paremat metodoloogilist lähenemist, kui “tuhnimine”.
Nii ma seal siis sahmerdasin nagu kult rukkis. Kuni lõpuks, oh ime ja õudu, leidsin ma selle ihaldatud “eesmärgi”. Ma leidsin kapist karbi kummilintidega, mille olin eneseteadvustamise valgustaval teekonnal omal ajal Kanadas Toronto linnas soetanud. Enne selle aasta pandeemiat olin ma neid kapist välja võtnud täpselt ühe korra. Parem kui mitte kordagi, eksole!
Kuna mul puudub igasugune ettevalmistus iseseisvaks treenigute läbiviimiseks, otsustasin ma teha seda, mida enamus tänapäevaseid “manajamehi” ja “nõianaisi” ka teeb – Googeldada! Oh seda imet, kus hakkas informatsiooni sisse viskama. Paari minutiga oli silme eest nii kirju, et ma ehmatusega mõtlesin, et äkki oleks paslikum nendst lintidest üks korralik sõlm siduda ja kogu see krempel ära lõpetada. Siis aga meenus mulle, et kumm raisk venib. Ja minu massiga oleks see üks igati totter enekavahendivalik. Eksklusiivselt vänta läheks kogus see asi veel siis, kui ma jääksin sinna kummisõlme ripakile nagu algaja seksifetišist peale esimese autoerootilise lämbumismängu läbikukkumist. Keegi ei peaks seda pealt nägema, mis värvitoonides mu nägu on, kui ma seal mõnumõngel karvikust piilumas ripun ja oma tumedat tulevikku ootan.
Aga las see mõttelõng praegu jääb. Muidu olen varsti nagu Kaur poiss kohtu all. Ainult, et ilma lastepilastamisakti detailse kirjelduse ja ühiskondliku ülevoolava poolehoiuta. Sedakorda jäi enekakatse ära. Mine tea, ehk mõni teine kord jõuab see mõttelõng ka lõpuni. Ja kuna niivõrd kuivõrd adekvaatne mõistus minu juurde tagasi tuli, otsustasin ma lõpuks ühe toreda pildiseeria kasuks, mis andis juhiseid algeliste treeningharjutuste kohta, mida nende võluvidinatega teha saab. Tunnistan ausalt üles, et kõikidest illustratsioonidest ma väga täpselt aru ei saanud. Aga nagu iga tatt teab – kui ei mõista, tee nii nagu oskad. Läheb vänta, siis läheb vänta. Aga vähemalt ei saa keegi öelda, et sa pole proovinud.
Nii ma siis neid kummivoolikuid hommikuti venitan. Päris äge võimlemisvõte on see tegelikult. Leidsin esimest korda elus oma radikale ka mingi väljudi. Ma seon nad sinna külge ja teen igasugu trikke, mis minu ajus viivad mind päev päevalt lähemale unistustekeha saavutamisele. Tegelikuses näen ma enamuse ajast välja nagu albiinostunud popikuningas peale sajandat iluopppi, kuna ma väänlen ja pöörlen seal radika ees hullemini, kui epilepsiahaige küülik jooksuajal.
Küll aga pean ma tõdema, et kaks nädalat sellist väänlemist on mind viinud niikaugele, et olen nüüd saavutanud mõnusa hommikuse rutiini, mis soodustab nii paremat und kui ka vähendab söögiisu. Tatar sai küll otsa raisk, aga õnneks on durum pastat ja “Turistieineid”. Seega peaks veel mõnda aega vasu pidama. Seeeest unekvaliteedi tõus on suisa nii hämmastv, et enam ei pea ma palju vaeva nägema, et Angelina Jolie’st und näha. Ja Brad Pitti ka enam neist unenägudes ei ole. Kummile tänu ma ütlen!
Seega kallid kaasmaalased ja isoleeritud karantiinikud. Ärgem laskem kanni lõdvaks. Paljas Porgand seda meile ei andestaks. Ja kui soovite minna sammukese veelgi kaugemale oma mandumisredelil, siis võtke ette ja hakake Jesper Parve mehisusetriloogiat lugema. Oi blin! See on üks nii sügavamõtteline teos, et mul viskas esimese peatüki peale nii suure tüki sisse, et kartsin juba uroloogi järjekorda. Aga õnneks oli kodus külmikus üks poolik pomel, mis lollusest tingitud hädale leevendust tõi.
Pidage siis vastu kallid kaasteelised! Kui viirus läbi, siis kroonimine loorberipärgadega Arkadi pea ja astume sammu uude ja helgemasse tulevikku. Seniks aga venitage kummi!