Rasestumisvastased vahendid kui “uus must katk”

Suvepäikse viimased kiired on sügistuuli ennetades toonud Taaralinna arvamusavarustest päevavalgele põhjapaneva teadusliku avastuse – kui seksid kondoomiga, siis oled sa “homo”. Isegi siis, kui peaksid olema vahekorras mittesamastsoost isikuga. Kui ikka füüsilisele nühkimisele (ja loodetavasti ka kasvõi hetkelisele vaimse mõnutunde tärgatusele) mingit reaalset resultaati, peale post coitum sigareti ja prügikasti vistaud valgutäidisega kummi, ei järgne,  siis oled sa ikka homo mis homo.

Kui ma eilsel sumedal sügisõhtul eelnevalt refereeritud seisukohti kajastavat kirjatükki lugema sattusin, siis valdas mind üleüldine sisemine valgustus ning mõistsin, et Tartu tõesti ongi “heade mõtete linn”. Kus mujal, kui ülikoolilinnas, saab ilmavalgust näha niivõrd revolutsiooniline ja ühiskonna alustalasid vappuma panev “teadusplahvatus”.

Aga ärge nüüd rutake kohe kõiki tartlasi ühte potti pistma. Lisaks “teadusplahvatuslikule” tüvirakukesele leidub selles ilusas ülikoolilinnas ka suures koguses adekvaatseid inimesi, kes ühel või teisel moel selle linna “akadeemilisse sisusse” igapäevaselt panustavad. Kuna sõna on vaba, ja seda ta tõesti ka on, peavad nad aga arvestama ka nendega samas aegruumis eksisteerivate “eriarvamusele jääda soovijatega”. Ja selles ei ole midagi halba. Erimeelsused viivad vahel ka diskussioonini, millest võib sündida – aga ilmtingimata ei pruugi see nii minna – adekvaatne tulem.

Lisaks tõdemusele, et rasestumisvastaste vahendite kasutajad on oma olemuselt võrdväärsed samasooiharatega, kes soovivad seksusaalvahekorrast vaid rahuldust, mitte füüsilist tulemit, avastasin ma ka tõdemuse, et just kontratseptiivid on need rahvaarvu vähenemise “tüvipõhjuse” varjundid. Ja mis seal imestada. Kui rahvas paugutab rohkem kummivahele kui naise ihusse, ei ole siinkandis enam pikka pidu jäänud ja varsti saame vabanenud kohad täita “muudega”. Sest selge on ju see, et kui juba “vanainimesteasjaks” läheb, siis tuld tuleb anda ikka võiduka lõpuni!

Arusaamatuks jäi mulle aga see, miks ei olnud “teadusplahvatuse” autor oma postkummilises diskussioonis kajastanud ikka ja jälle ühiskonnas pead tõstvat küsimust sellest, miks kiusatakse kummivastast sõda pidavaid sugumürske, kes oma seemet auga külvanud, kuid seejärel uutele jahimaadele suundudes oma “purske” tulemused koos nende emadega kogukonna ja riigi hoole alla jätnud. Püha müristus! Riik julgeb nad veel häbiposti panna ja väita, et kui sa oled kellelegi elu andnud, siis pead sa tema eest ka hoolt kandma. Arulage ja solvav! Kus on “lastetuse maks” kui seda vaja on?! Maksku need, kes oma seemet vääriti kasutanud on, kinni kõigi nende “õilsate” tõutäkkude töö ja vaev, kes Maarjamaa järelkasvu nimel rasket tööd on teinud. Ei taha teha – vastuta!

Siinjuures kutsun ma pädevaid organeid kiiremas korras regulatsioone muutma, ning astuma vajalikke samme “tühja nühkimise” kiireks ja operatiivseks elimineerimiseks. Esialgu ei pea vast väga radikaalseks minema – kaotame kontratseptiivid poe- ja apteegilettidelt ning piirame ligipääsu elektroonsidevahenditekaudsele digikaubandusele, mis suunatud iibe hääbumisele kaasaaitamisele. (Vajadusel võib ennetavalt välja saata “nõelasalgad”, kuhu kuuluvad eriväljaõppe saanud kummiläbitorkeeksperdid, kelle ülesandeks oleks kohustuse ootuses ennetavate “torgete” andmine vabalevis olevale kummivarule, mis julgustaks inimesi selle kasutamisest loobuma).

Kui heaga enam ei saa, siis on järgmiseks sammuks järelvalveta suguaktide kriminaliseerimine ning karmid karistused kõigile, kes isegi mõtlevad kontratseptiivsele vahekorrale või hoidku pühad vaimud ja peopesad neid, kes kalduvad eneserahulduse tumedasse maailma. Selle teisega saab alati vajadusel kasutusele võtta arhailisi meetodeid – pole käsi, pole rahuldust.

Aega võib küll võtta kvalifitseeritud “vahekorrainspekteerijate” koolitamine ning vastava riikliku institutsiooni ülesseadmine – “Kepikontrolli” üleöö ei loo – aga eks iga innovatsioon tuleb valu ja vaevaga. Seeeest võib ennast lohutada teadmisega, et kui me selle julge ja tulevikku vaatava sammu ükskord astunud oleme, saab “digitiigri” surma ning “e-riigi” kõdunemisele järgneval ajastul Maarjamaa sümboliks “kummivabaduse” kui eluviisi jõuline ja metodoloogiline juurutamine koostövalmis partnerite poolt välja pakutud territooriumitel.

Ja milline see tulevik veel olema saab. Rahvarohke, tihe ja vahekorralembene – aga seeeest iibevohav! Edasi kummivabadusele seltsimehed! Ei karvastele pihkudele – jah resultatiivsetele kihudele!