Ühistranspordi “rugby’st”, Jaanipäeva “süldist” ja liköörilembestest siilidest

On suveaeg! On suveag! On suveaeg! – nii teadsid omalajal DJ Kayot’i meloodiliste helivibratsioonide saatel meile kuulutada Chalice ja Tommyboy. Ja nii ka sel aastal, kus kuulutan seda endale mina – oma väärastunud ajukurdude tumedaimate soppideni välja. Jah, suvi is back!

Ja seoses sellega on eriti aktiivseks muutunud ühistranspordisportlased. (Kuna küsimust sellest, kas ühistranspordis saab sporti teha või mitte pole Euroopa Liidu Kohus veel arutanud – bridžil läks švansu sellega, aga mis teha – siis loodan, et kiireimas korras võetakse küsimus arutlusele kodumaistes spordivaldkonna esinduskeskustes. No või siis kohe peale seda, kui suudetakse välja mõelda mingi adekvaatsem põhjus euroopa meistritiitli võitja naiskonnast välja jätmise kohta, kui seda on ostetud lennupiletid ja naisega kaasas olevad ema ja pisipoeg.) Nendele konkreetsetele indiviididele mõjub kuumus vastupidiselt nö “traditsionaalsete spordialade” harrastajatega. Mitte, et ühistranspordisportlased ei võiks peagi “traditsiooniliseks nähtuseks” saada, aga loodan, et igaüks jääb ikka oma liistude juurde ja jõutakse adumusele, et on asju, mida ühiskondlikus ruumis ei ole vaja teha, kui selleks just otseselt “ruumi kui sellist” eraldatud pole.

Ahh, et mida ma mõtlen – no ma kohe ütlen! Näiteks järgmise jalgpalli MM’iga on Kataril potensiaalne kantseleero (laenan siinkohal ühe suurepärase termini Ari-Matti “Savage” Mustoneni sõnavarast – eks hiljem klatib kui aabitsa koostamiseks läheb) kuna kardetakse, et nende hoodis on nii kuradi kuum (ja kõik ei ole Pearu Paulused eksole), et futbolistidel tõmbab radari sassi ja muskli kuivaks. Aga teatavasti isegi John Terry’l on vedelikku vaja, et meeskonnakaaslaste naisi põrutada. Seega on spordi ja vedeliku vaheline seos sama vana, kui adumus sellest, et igasugune homo sapiens vajab vett, et funktsioneerida. Teadus on lahe asi raisk! Isegi see teadus, mis väidab, et happe joomine on igati adekvaatne ajaviide või siis need patsaanid kes leiavad, et maakonna/valla piirjoon on piisav põhjus, et teise naisega magamist ei saa “petmiseks” nimetada (seda viimast harrastasid eriti palju “Ameerika Piruka” kutid, aga kuna üks peaosatäitjatest – Mena Suvari – on eestimaiste juurtega läbi mitme erineva vahelehüppe Eesti ja USA vahel, siis leian, et analoogia rakendub ka kodumaise haldusreformi kontekstis.)

Alternatiivina jalkale – sest hetkel käib ikkagi ajalooline sündmus Venemaal – on näiteks Daqari ralli üheks suurimaks väljakutseks kuumus. Kuidas sa tassid piisavas koguses vedelikku kaasas, et vedrut välja ei viska ja samas oleksid veel võimeline mingilgi “võistluslikul” tasemel sõitma ka. Ka kodumaises suves juhtub neid hetki, kus tunned, et oleks pidanud veepudeli kaasa võtma (minu puhul on muidugi oluline ka rätikut kogu aeg kaasas vedada, sest sajakolmekümne kilone lilleõis, kes on sama karvane, kui wookie Donald Trumpi kosmosearmees, märgub kiiremini kui beebi mähkud peale suuremat sorti limpsipidu.) Ja ma pole veel kordagi kuulnud, et keegi rallil osalejatest finišijoonel “kuumusele” tänu avaldaks.

Aga kes siis on see müstiline “ühistranspordisportlane” (edaspidi trükkimise lihtsuse ja vanemate poolt kinni makstud kõrghariduse huvides viidatud kui ÜTS) ja nahh see kuumus siia puutub? ÜTS on isik, kes kohtleb ühistranspordi liiklusvahendeid ja neis juba viibivaid või sinna sisenevaid reisijaid, kui potentsiaalset spordiinventaari. Ja kuumus puutub siia seeläbi, et mida kuumemaks ÜTSi peakene läheb, seda opakamaid manöövreid ta ette võtta üritab.

Kuna ise olen ma “vaene rohekaardi linlane,” siis olen selle probleemivaldkonnaga juba pikemalt kokku puutunud. Aga elu ei väsi üllatamst. Ja Edgarstani ühistransport veel vähem. Alljärgnevalt presenteerin mõned sõlmrutiinid ÜTSide repertuaarist:

1. Sõitjaid täis transpordivahend on jõudmas peatusesse. Inimesed valmistuvad sellest väljuma ja ootavad uste avanemist. Aga enne veel, kui uksed on jõudnud avaneda, sööstab ustevahelise pilu poole ei keegi muu kui ÜTS! Silmis sama suur pühendumus, kui onu Heinol kaks minutit enne viinaleti sulgemist. ÜTS rihib transpordivahendi sisemusse. Teda ei heiduta takistused. Vastuliikuvad kaasreisijad (koos lastekärude, kottide või siis halvemal juhul vihmavarjudega) on väljakutse – nad on tema jaoks sama ahvatlevad, kui kurikad keeglikuulile. ÜTsi erutab vaid üks mõte – jõuda esimesena istekohale, mis loodetavasti selleks hetkeks, kui tema sinna kohale tormab, vähemasti osaliselt eelmise istuja poolt vabastatud on. (Sellised olukorrad meenutavad mulle alati omal ajal bioloogia tunnis nähtud seksuaalõpetuse multikat, kus seletati, et miljonid seemnerakud alustavad sööstu, kui pauk lahti läheb, aga vaid mõned üksikud neist jõuavad kohale. ÜTS ja seemnerakk on oma missioonilt sarnased – nad tahavad kohale jõuda. ÜTSi puhul aga võib selgelt näha, et kohale jõudis paraku siiski loll aga agar seemnerakk.)
2. Peatunud sõiduki uksed avanevad. Pilu vahelt sissepressijaid ei ole. Küll aga seisab täpselt ukseläve eest ÜTS. Ta on kohale naelutatud nagu Spartacus orjade armee esiliinil. Tema idee on üks – siseneda niipea, kui teised on väljunud. Teda ei heiduta see, et ta teepeal ees on. Filosoofiline arutelu sellest, kuidas täpselt need “teised” peaksid väljuma, kui ta risti keset s*ttumist teepeal ees on paelub teda sama palju, kui hüppenöör orbikut. Ta ei murdu. Ta ei tagane. Tema ongi ÜTSide esiliin! (Need ÜTSid on vaimses sugulussuhtes individualistidega, kelle eeskujuks on “Brasiilia Jeesus”.)
3. Peatunud sõiduvahendist väljuvad inimesed. Mõlemal pool ukseava ootavad vaguralt oma sisenemisvõimalust kõik need, keda ÜTSideks ei võetud (mitte, et nad kunagi oleks soovi avaldanud aga siiski oleks võinud ju üleskutse teha et a la “maailma ÜTSid ühinege!”) Ja siis tuleb ÜTS! Ta nõelub rahva vahelt nagu oleks ta slaalomsuusatamise MM’il bobikelguga. (Ikka juhtub, et alad sassi lähevad – ÜTSi ei heiduta miski!) Ta on otsustanud oma väljakutse duubeldada – võtta ette korraga nii väljaminejate kui ka sisenejate vood. Ta on kahevõistleja! Kodumaise spordi tulevik ja “kenijaalse” mõtlemise olevik. (Iga kord, kui ma selliseid ÜTSe näen meenub mulle mu nooruspõlv ja ilusad ajad välisma ülikooli rugbyklubis. Pisar tuleb kohe silma. Sooviks söösta ta poole ja proovida teda tacklida. Äkki saan palli endale – või siis vähemalt jooksen vastase maha ja siis ootan meeskonnakaaslasi tal palli ära võtma. Aga siis meenub mulle KarSi loengutes raske füüsilise vägivalla ja raskete kehavigastuste kohta õpitu ja otsustan, et hren s nej s molodostju …)

Ülal väljatoodu on vaid piisk ÜTSide repertuaarikannus. Küll aga võin julgelt väita, et kuumusega lähevad need krutskid veelgi riukkalikumaks ja riukad veelgi rohkem krutskeid täis. Aga mis parata kallid kaasmaalased. Tuleb eluga edasi minna ja ära kannatada. Varsti on võidupüha. Siis saab ka iga-aastaseid võite ÜTSide üle (või siis ÜTSide võite meie üle) Läti viina kõrvale ülelugeda ja eestlaslikult “naabrist parem” karjuda.

Kui juba võidupüha jutuks tuli, siis on oluline ära märkida ka kasvav mure jaanipäevakute “süldistumise” üle. Kui osale meie kaasmaalastest (eriti neile, kes teispool lahte jaanipäeva peavad) on vägagi meelt mööda, kui alernatiivkultuuriansamblid neile oma versioone idanaabri poplugudest esitavad, siis kalli kodumaa kivisel pinnal leidub ka neid vapraid hingi, kes asotsiaalmeedias muret tunnevad, et kus saaks jaanipäevaku õdakut ilma “süldibändideta” tähistada. Eks ta ole juba aegade algusest alates nii seatud, et maitse üle ei vaielda vaid see juuakse lihtsalt odava viinaga rakursisse. Nagu öeldakse ööelus “ei ole olemas halba muusikat on lihtsalt liialt alkoholitu olek.” (Siinkohal jätkuvalt suur tänu lõunanaabritele kestva toetuse eest!)

Eks ole endalgi nüüd huvitav, et mis tingimustel näiteks Elina Nechayeva oma “sama kalli kui armastus” eurokleidi selga ajaks ja kuskil Kükametsa kandis jaanitulel ühe korraliku kontserdi annaks. Samas, kus häda näed laita seal piitsaga aita! Tõmmake traati pisikesele Oliverile. Tal terve turnee ju kaasas – mis neil siis ära ei ole üks väike “lisaots” ära teha. Vot olekski korraga “rahvalik” ja “süldita”, sest padaritann ja võrksärgierich on ju sel tuuril nagu ying ja yang – üldine harmoonia on tagatud nii maitsemeeltele kui ka erinevatele vanusegruppidele. (Mõlemad ju siiski tunnustatud hurmurid ja vastassugupoole maitsemeelte erutajad – ühesõnaga “altPalderjan”.)

Olekski juba aeg nö kodumaise “pärismuusika” talendid rahvale lähemale tuua ja lõpetada see vaeste “Parvepoiste”, “Hellade Vellede” ja Jüri Homenja orjastav ekspluateerimine. Las ka neil olla mõni aasta vaba jaaniõdak. Tahaks ju nemadki külasimmanil jalga keerutada ja äädikarohkes marinaadis ülehoitud šašlikut “Ossinovski” viina kõrvale haugata. Aga kus sa sellega – muudkui laula ja lahuta meelt! Kui see asi niimoodi jätkub on varsti kõik lembelaulikud spordilembesed karskluse eest võitlejad, kes hingelise puhastuse eesmärgil palverännakuid läbi tallavad ja kalli raha eest pimedasse koopasse ronivad, et siis kodumaa rahvale õpetada, kuidas hommikul ennast “õigesti” mudida, et “valgusesammas” terve päev hästi seisaks.

Ja lõpetuseks uudiseid ka loomakaitsemaastikult. Meediakanalites “kulutulena” (kujutan juba ette, kuidas nii mõnelgi päästjal tõmbas otsaesise külmaks kuid samas ka märjaks) levinud üleskutse jätta siilidele joogipoolist leidis hiljuti kurioosse väljundi. Nimelt oli keegi hea inimene üleskutset vääralt mõistnud (ju siis polnud tal praktilise lugemse kogemust) ning õuealale ühe munalikööri pudeli katki visanud. Ma ei ole muidugi mingi ekspert, aga kaldun arvama, et siilide jaoks on klaasikillud sama ebameeldivad kui inimeste jaoks. Ja suvekuumas olid selle lahke kingituse üles leidnud ka siilid, kes siis neile tol hetkel veel tundmatul vedelikul hea maitsta lasid. Ikkagi palav ju! Kui seest ei jahuta on okas märg. Aga oh seda õnnetust – siilipoisid tõmbasid ennast amatöörlikkust oskamatusest ja esmase proovimise ajal veel taluvuspiiri puudumisest tulenevalt jumala kinni. Ikka selline korralik “lädramälu okka style.” Siilipoiste pidunni sattusid pealt nägema aga ümbritseva linnarahva silmad. Ja et üles näidata hoolitsust okkaliste linnaruumi asustajate vastu kutsus keegi tubli kodanik neile politseipatrulli, kes siis alaealised korrarikkujad nagu kord ja kohus jaoskonda toimetas. Nahh sa koputad! No kurat võtaks! Kas siis nii koheldakse kodumaise kaitsetahte ja üldise kaitsevõime vapiloomi või? Trademaa ja uessa! Kas siis iga “rämmari” pärast peab kohe paketikut järgi kutsuma ja patsaanid obezjannikusse platele saatma. Päise päeva ajal, kurat võtaks! ÖÖrahuni veel küll ja veel aega. Ikka on keegi naabri Valve, kes silmad paremini lahti hoiab, kui stopper klubiukse. Nad oleks jõudnud nagu kord ja kohus ninatäie välja magada ja koju siiliplikade juurde minna – nagu õige eestlane kunagi. Aga ei – nüüd on jälle kanitel. Korrarikkumine on registris kirjas. Naised kodus endast väljas – enne jaaniõdakut enam õnnelikuks küll ei saa. Ja mis kõige hullem – peavalu missugune, sest milline idikas suvekuumuses vaevlevale abitule siilile siis munalikööri jätab! Kuhu me oleme jõudnud ma küsin? Mis järgmiseks ahh? Hakkame talvel teetassi külma viina valama, et kummelitee kummisem tuleks. Või siis varakevadel XXL mojito’dega välibaare nõudma. Siililegi selge, joo oma munakat ise mitte riik!

Otsapidi jõudnud oleme me suveringesse. Kus saab napid riided panna oma kehale. Et oleks kutseid tantsule ja lakka ehale. Et tekiks vähem okkaid sinu hingesse.