Modernsest suhtlemisest, segaduses teenindajatest ja “intiimsest” bussisõidukultuurist

Kuum Laine on jätkuvalt meiega ja ei taha kuidagi väeti põhjamaa rahvast oma vesisest embusest säästa. Aga olgem mureta, palju suurem vesi on ahjus neil sünoptikutel, kes juulikuisesse Eestisse vihma ja vihmavarjuvajadust ennustasid. Vähe sellest, et nad peavad nüüd rahvale aru andma, mis meetoditega nad oma ilmaennustusi läbi viisid, on taaskord selge see, et ilmaPeep (oli ta ilma või saamapeal) suutis ikka paremini asju serveerida. Kodumaises sünoptikasektoris on terendamas uued ja maskuliinsed lained. (Samas, tõele au andes olid eelmise “sünopsise” autorid ka mehed, aga tegijal juhtub nii mõndagi.)

Üle pika aja sattusin hiljuti hariduspõuast tingitud olmevajaduste sunnil suvepealinna Pärnusse, kus toimus üks meeliülendavalt valgustav suvekool. (Võttis kõigest seitse aastat, et minusugune inimahv kaugelt tulnud külaliste sekka pääses ja kodumaise “harituse” vilju demonstreeris. Kui nõukaajal lõi laineid legendaarne linateos “Koera süda”, kus oma arengut indiviidiskaalal demonstreeris seltsimees Šarikov, siis eelmisel nädalal oleks Pärnus saanud edukalt lindistada lühidokumentaali “Ahvist inimeseks ehk Kopli tänavatelt rahvusvülikooli auditooriumisse”.) Tõele au andes olin juba pikalt oodanud võimalust vabas vormis diskussioonide järele, mis keskenduvad millegile muule, kui ööelus toimuvatele mõõduvõtmistele või ühistranspordi higis-lõhnases aroomibuketis ellujäämisele. Seekord õnnestus mul suvepealinna tänavatel nautida kogu “vabamehe” eluspektrit. Igapäevasest eluroogade nimistust ei puudunud meeldivad akadeemilised diskussioonid, meelierutavad vaidlused lõunasöögikohtade valiku üle ning õhtused jalutuskäigud Pärnu tänavatel, kus hingerahu ja õnnistust tagas lakkamatu valik sotsiaal-antropoloogilise vaatlemise väärilisi sündmusi ja seiku, mis vääriksid omakorda eraldi jäädvustamist palju prominentsemal platvormil, kui seda on antud itkutara. Erilise tänu pälvib siinkohal minusugusele päälinnavurlele peavarju pakkunud Pärnu omapoiss, kes kiirel tööajal oli valmis enda ulualust tundmatu reisumehega jagama ja modernse maailma alustala – airbnb – vahendusel ka öömaja sisustuspoolt demonstreerma. (Lisaks peab ära mainima, et öömaja asukoht nn “vanas Pärnus” tagas hurmava võimaluse igaõhtuseks maailmadevaheliseks rändluseks, mis oma olemuselt keskendusid ühele sillale, mis antud neonoir’ses kontekstis muutus minu mõttemaailmas omalaadseks Charon’iks, kes mind igal õhtul üle Hadese ühes ilmast teise viis.)

Just sellel “maailmadevahelisel” sillal leidsid aset kaks seika, mis panid mind järele mõtlema mitte üksnes suhtlemisvormide arengu üle vaid ka selle üle, mis on juhtunud omaaegse ütlusega “viisakus viib sihile.” Olgu esmalt mainitud, et mõlemat intsidenti seob ühisnimetajana üks taasleitud transpordivahend – jalgratas. Miks taasleitud? Sest viimastel aastatel on jalgrataste invasioon meid ümbritsevas aeg-ruumis märgatavalt tõusnud. Ja seda mitte ainult trikirataste ja tõukerataste laiema leviku läbi vaid tingituna faktist, et aastakümneid varjul olnud komme “pedaale sõtkudes” edasi liikuda on varjusurmast rambivalgusesse naasnud. Ja sedakorda on ta siin, et jääda. Vähemasti Pärnus oli silla “uue Pärnu” poolses mahasõidus uhkelt erekteeritud moderne loendusaparaat, mis teavitas kõiki möödujaid temperatuurist, jalakäijate kogusest ning silda ületanud rataste kogusest ööpäeva lõikes.

Et ennetada minu vääritimõistmist jalgratastega seoses olgu ära märgitud, et minu isiklik arvamus jalgrataste kui transpordivahendi suhtes on positiivne. Küll aga leidis taaskord kinnitust fakt, et suurim probleem ei ole mitte liiklusvahendi liigis vaid selle liiklusvahendi kasutajas. Ma arvan, et ka ajal, mil levinuimaks liiklusvahendiks oli hobune, leidus neid ratsanikke, kes suutsid vaese loomaga korda saata manöövreid, mis ühele endast lugupidavale suksule poleks unenäoski viirastunud. (Suksudega seoses meenub siinkohal üks tore võrdlus vene poprockmuusikast, kus leiti, et “tööst tingutna hukkuvad hobused, aga mitte raudsed ponid”.)

Esimene kurioosum, kui seda nii tituleerida võib, oli seotud minu gabariitide ja “modernse pedaaligängsteri” kommunikeerumisprobleemiga. Pikk lugu lühidalt – mulle sõitis otsa üks keskmises alkoholijoobes potentsiaalne üksikema. (Ei julge väita, et ta juba seda ei ole, aga rattakorvis hoiul olnud mähkmepakk, suitsuplokk ja poolik peedipudel annavad alust spekulatsiooniks, et mingi plaan uus ilmakodanik maamunale juurde haududa on kuskil küpsemas …) Lugu ise oli kurioosne eeskätt seetõttu, et kõik temale eelnenud ratturid suutsid minust mööda mahtuda, aga see konkreetne ridariäss paraku mitte. Kommunikeerumine jäi aga seiga taha, et preilnal polnud lenksuküljes rattakella, seega ei saanud ta adekvaatselt oma lähenemisest märku anda ja otsustas lahendada probleemi vanakooli stiilis – sajaga turpi sõites. Olles ise üheksakümnendate tänavakasvatuse materjal ei saa ma üle ega ümber omalaadsest nostalgiapaugust (sedakorda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses), et tagasi on tulnud ajad, kus robustne füüsiline lähedus on taaskord teemaks. (Ja seda nii #minaka vormis kui ka niisama käe külge panemise läbi.) Aga olgem mureta kallis ilmarahavas – olen elus ja terve ning mingeid suuremaid tüsistusi mul sellest intsidendist ei tekkinud. Kui siis suur soov eelpool väljatoodud isend koos tema “kaherattalise suksuga” üle silla piirde veeavarustesse läkitada. Lubage siinkohal selgitda, millest oli tingitud minu lühiajaline angst’i hoog. Olles adekvaatselt hinnanud olukorda, kus paraku peab mainima, et silla jalakäijate osa ei ole modelleeritud viisil, mis võimaldaks nii jalakäijatel kui ka jalgratturitel uljalt üksteisest mööda kimada, on ilmne vajadus tagada mõlema liigi esindajate vaheline sotsiaalne kokkulepe, mis annaks mõistliku indikatsiooni, et sillale sisenedes tuleb modifitseerida valitud liikumismaneeri viisil, mis võimaldaks teistel sinust mööduda – olgu nad jalgsi või rattaga. Paraku on minu puhul üheks takistuseks ebastandardsete gabariitidega kehaehitus, mis ei soosi minupoolset nö “rajaperve” hoidmist olukordades, kus ma eeldan, et mulle seljatagant liginev jalgrattur saab vajadusel indikeerida oma möödasõidusoovi nt ratakella või valju häälega. Antud olukorras otsustas aga ülalmainitud inkubatoorne ihaobjekt, et lisaks tema ees liikuvale indiviidile otsa sõitmisele oleks paslik indikeerida ka oma hingepiinu kasutades selleks oma häälepaelte kõrgtonaalsust ja nn “kingsepa kõnepruuki”. Ei ole ma isegi patust puhas – olen siiani elatud elupäevade jooksul liiatigi tihti kasutanud nii ebatsensuurset leksikat kui ka kõrgeid helitoone (viimastest oli eriliselt palju kasu ajateenistuses, kus oma seisukohtade indikeerimine toimus nii valjult ja nii ropult kui vaid võimalik oli, sest muidu oli suur tõenäosus, et “sidur on pidur” ja ei saa sinust lihtsalt aru.) Antud olukorras aga leidis preilna, et paslik sõnapaar olukorra kirjeldamiseks oleks “rasvane litapoeg” (tema enda näol oli tegu muidugi keskmiselt rasvunud “unistuste Madonna” reinkarnatsiooniga.) Ei hakka varjama (olen sellest ka eelnevalt korduvalt kirjutanud), et minu näol on tegu nn “Karlssoni kehaehitusega” meesisendiga. Olen parajalt paks poiss oma parimates aastates. (Hiljuti mu kunagi treener mainis oma sotsiaalmeediakanalis, et talt on võetud võimalus avaldada isiklikku arvamust, kuna tema kehakaal on langenud alla saja kilo. Koheselt avaldasin valmisolekut vajadusel oma kehakaalust osa delegeerima, et arvamus avaldamata ei jääks. Mul nimelt on lisaks vajalikule sajale kilo veel kena 33,6 lisakilo mida hea meelega delegeeriksin, oleks kellele.) Igatahes päädis meievaheline “kokkupõrge” sellega, et ajal mil ma üritasin oma “äkkviha” vaos hoida ning mitte alluda oma sisemise Mefisto üleskutsele see “tünnivabriku manekeen” oma sihtotstarbelisse miljöösse ehk järve visata, andis daame peale omapoolse mahlakuste väljapritsimise ning tema sõbranna poolt kiljatatud “oihh mis sa nüüd tegid!” oma pedaalidele valu ja väntas aga sihiksseatud suunas edasi (sõbraanje veel kiljatas üle õla, et “sorry poiss!” aga see on naljakas, sest “poiss” olin mina siis, kui tema vanemad üksteist pohmakavalus silmitsesid ja mõtlesid, et kas ei oleks olnud kasumlikum kondoomi investeerida.) Äkkviha sai minu poolt aga talitsetud ning jätkuski üksiku keskealise poissmehe teekond mööda öist Pärnut oma ööbimiskohta. Saatjaiks tuuleiil ja mõtted seni veel leidmata ihaldatud armastusest …

Teine seik, mis hõlmas endas nii jalgrattaid, kui ka “modernset suhtlemist” leidis aset samal sillal kaks päeva peale esimese “ahv kohtab ratast” intsidendi asetleidmist. Siinkohal kasutan võimalust promoda oma asotsiaalaktiivsust ja toon teieni olukorra kirjelduse samal viisil nagu ma seda paljude riigimeeste, majanduskorüfeede ja alaealiste “influencerite” eeskujul Twitteri avarustes tegin (minu uhkuse aluspõhjuseks on asjaolu, et sellest sai loetud tundidega minu enimjagatud “säuts”. Asotsiaalmeedia ma olen su üle uhke!). Intsidendijärgselt andsin laiale maailmale teada, et välja on kujunenud uus generatsioon, kelle omavaheline suhtlemine on sama sügaval tasandil nagu kahe ainurakse paaritumine lootuses lisarakke saada. Nimelt olin tunnistajaks alljärgnevalt  koos omapoolse sissejuhatusega välja toodud kahekõnele:

“Pärnu on hommikutundidel üks hurmav koht. Jalutad üle silla. Naudid veevulinat ja tuuleiili. Vastu sõidavad kaks näitsikut jalgratastel. Üks hüüab teisele “sõtku kiiremini retakas!” Teine hüüab rõõmsalt vastu “ime türa lits!” Elagu igikestev naistevaheline konstruktiivne dialoog!”

Mis oli siis selles varahommikuses mõttevahetuses nii erilist, et köitis minu, kui juhusliku mööduja tähelepanu. Esimeseks faktoriks oli seik, et tegu oli keskkooliealiste noorte neiudega, kes arvatavasti plaanivad tulevikus “pätiplikadeks” hakata, kui nad seda juba ei ole. Õigemini oleks vast paslikum öelda, et olin pehmelt öeldes “veri šoked” sellest, et vaimse võimekuse puudulikkuse ja vastassugupoole genitaalidelembuse välja toomine on aluseks meeldiva diskussiooni arendamisele ja seda kõike muidugi valjuhäälselt ja selge diktsooniga, et kuuleksid ka need, kes ehk muidu jutuajamisest eriti huvitatud ei oleks. Teiseks oluliseks faktoriks oli asjaolu, et minu arusaamist mööda oli tegu “sõbrannadega”. Ei ole küll suurem asi ekspert naistevahelise sõprussideme tugevuse alal, aga eeldaksin enda sõpradelt lugupidavamat käitumist minu puuduste suhtes. Ja kohe kindlasti eeldaksin, et nad ei kuuluta neid puudujääke täiest kõrist avalikus ruumis. Kolmandaks faktoriks oli kuskil pimedas ajusopis idanema hakanud mõttetera, et huvitav kui kaua läheb aega, kui lisaks käekirja õpetamise lihtustamisele tuleb koolides hakata lihtsustama ka õpikute ja õpetajate sõnavara? (Genitaalidest rääkides meenus mulle kontekstuaalselt sobilik seik enda koolipõlvest, kus gümnaasiumi füüsika tunnis uuris õpetaja, et mis oleks paslik ühik helitugevuse mõõtmiseks – kas “valjudus” või “tugevus”? Esimesena andis vastuse üks minu kallitest kooliõdedest, kes juhtis tähelepanu faktile, et hääl laheb ikka “kõvemaks”. Vastukaaluks esitas kogenud pedagoog väite, et “kõvemaks” läheb loodetavasti neiu poiss-sõbral, aga hääl ja heli tervikuna lähevad ikka “valjemaks”.) Isiklikult mind ei häirinud ei sõnavahetuse vulgaarsus ega suhtlejate füüsiline (ja ka vaimne) noorus. Mind häiris enim seik, et tekkinud on uus “moderne suhtlusvorm” – vastastikune vulgaarsus. Nagu ei saaks soovi kaaslase poolse tegevusmalli muutmiseks edastada muud moodi, kui toorelt ja rõvedalt. (Olen kindel, et nüüd mõtlevad paljud, kes siiani lugeda viitsisid, et “poja, kas sa enda sõnapruuki oled vaadanud vä?!”) Ka ise olen osaline selles liikumises. Kes mu eelmisi sissekandeid lugenud on märkab kohe, et kasutan vulgarisme ja robustsusi, et edastada kohati ebavajalikku elulist brutaalsust ja toorest viha. Teen seda meelega, sest loodan, et ehk piisab interaktiivsest vulgarismist selleks, et talitseda minu reaalses maailmas eksisteerimisega kaasnevat robustse eneseväljenduse vajadust. Aga igal juhul olen tänulik neile neiudele nii hommikuse meelelahutuse kui ka lootuse eest mis nad minusse süvendasid. Lootus sureb viimasena, teatavasti hetk enne inimest. Ja minus vohab hetkel lootus, et suudan oma kamraadid palju filigraansemalt pikalt saata, kui nood “piffid” seda kunagi oskama saavad. Viva la revolution!

Lisaks suvepealinnas kogetud “suhtlusmallidele” oli mul võimalus külastada ka erinevaid meelelahutus- ning toitlustusasutusi, mis kõik esindasid omalaadset “summerstyle” vibe’i. Küll aga kogesin enamikel juhtudel, et teenindajate mõttemaailmades valitseb omalaadne “suvesegadus”. (Ärge saage valesti aru, ma ei väida, et tegu oli halva või sobimatu teenindusega. Lihtsalt pidevalt torkas silma asjaolu, et teenindajad olid järjepidevalt mõtteliselt valiku ees, kas olla või mitte olla.) Isikliku lemmikuna toon välja lahkumiseelse pitsakoha külastuse, kus reedene päev oli tinginud mitte lihsalt segaduse vaid korraliku “suvekaose”. (Naljatlesin veel kaaslaseks olnud Kanada kolleegiga, et auväärsel kohal ilutsev ettevõttesisene karikas, mis indikeeris, et tegu oli keti 2017 parima teenindustiimiga, jääb sel aastal küll kaitsmata, kui tol päeval tööl olnud näitsikud ennast kiiremas korras kokku ei võta.) Olles adekvaatselt informeeritud olukorrast, et suvisel ajal on lisatööjõu vajadus suurem ja seega ei saa alati komplekteerida vahetusi, mis esindaksid kogemust ja väljaõppet, oli kuidagi südamlik ja samas ka pisut heidutav kogeda olukorda, kus neljaliikmelise töötajate grupi peale puudus igasugune ettekujutus sellest, mida ja kuidas nad tegema peaksid. Isiklikult minul vedas sedavõrd, et ainus probleem oli kommunikeerida asjaolu, et minuga samas lauas istuv inimene ei räägi eesti keelt ja seetõttu ei ole vaja tema peale kurjaks saada, et ta soovib inglise keelset menüüd. (Ise plaanisin omalaadse kättemaksuna küsida venekeelset.) Küll aga oli nunnu jälgida, kuidas neli inimest omavahel jagelesid, kes peaks klientidega suhtlema teemal, et esitatud tellimused on süsteemi sisestatud valesti ja seega ei ole vaja imestada, et klient, kes soovis lihapitsat sai hoopis kanatiivad (meat is meat!) Kusjuures ringi jooksis kogu aeg üks ja sama neiu, kes oli silmnähtavalt informeerimata sellest, kes mida tegelikult tellis. Kogu selle kaose keskel oli minul õnne saada seda, mis tellisin ja koos mõttekaaslasega jälgida meie ümber toimuvat kaost. Küll aga olen sümpatiseerival seisukohal kõigi nende külastajate suhtes, kes olid pehmelt öeldes endast väljas seoses kogu selle komejandiga, mida tööl olevad preilnad “kergeks eksituseks” nimetasid. Aga nii see elu kord käib. Kiired ajad vajavad kiireid lahendusi. Ja ainus, millele sa koha omanikuna loota saad on see, et palgatud kaader ennast ükskord kokku võtab ja asja endale selgeks teeb. Aga üldplaanis ei olnud minul kui külastajal virisemiseks põhjust. Sain, mis tellisin. Ja ilma ühegi eksituseta. Seega oli plikade efektiisus korrelatsioonis kogu teenindust ootavate laudade arvuga üks kümnele. Elik kümme lauda olid kaoses. Vahest peab ka kõrvikul vedama!

Minupoolse suvepealinna külastamise tipphetkeks oli aga vaieldamatult bussireis sinna ja tagasi. Olen ka varem maininud, et oma kehaehituse tõttu ei ole ma väga “ühistranspordisõbralik” elik ma ei mahu väga tihti endale määratud istekohale ära. (Seda mitte alati füüsilises dimensioonis. Pahatihti on probleemiks kas see, et istun näiteks lennukis kahe inimese vahel, mis toob kaasa negtiivsuselaviini kahelt reisijalt, kelle vahel ma istun. Või siis satun bussis istuma väga nõudlike kodanike intiimlähedusse.) Antud reisu puhul oli murekohti kaks. Esimene neist hõlmas endas eesistuvate isikute matslikkust ja hoolimatust teiste suhtes. Teine aga keskendus teatud indiviidide vajadusele kasutada teiste inimeste kehaosi oma keskmisest suuremate tagumentide toetusplatvormina.

Nii teel Pärnusse kui ta sealt naastes leidis maailmaruumi karma (ilmselt oli Igor Mang hõivatud ja ei saanud konsulteerida parima võimaliku resultaadi saavutamist), et paslik oleks asetada mind istuma viisil, mis tagaks mulle maksimaalselt lähedase kokkupuute enda ees paiknevate humanoididega. Kilulinnast suvepealinna liikudes sattusin ma bussile, mille lõppsihtkohaks oli Riia. Seega oli enamus bussist täidetud turistodega, kes soovisid kiirelt ja mõnusalt odava kärkunni embusesse naasta. Ja nii läkski, et minu ette sattus istuma üks joviaalne paar, kes oli Tallinna mõnusid nautinud rohkem, kui kopika eest. Muud poleksk vigagi, ka ise olen suurem käraka austaja, aga ühel hetkel otsustas minu ees istuv joobeföljetoni meesosatäitja, et oleks igati äge oma istme seljatugi horisontaali lasta. Minupoolse viha pälvis eeskätt asjaolu, et mehepoeg ei suvatsenud seda ideed mulle, kui tema horisontaalsuse otsesele ohvrile, kuidagi kommunikeerida. Kuna olin samal ajal hõivatud oma rüperaali ekraanilt suvekooli tarbeks määratud kodulugemise tudeerimisega, tuli igasugune eesistujapoolne füüsikaline initsiatiiv mulle ebmeeldiva üllatusena. Õnneks suutsin reageerida piisavalt efektiivselt, et päästa oma rüperaal füüsilisest hävingust ning veetsin järgneva reisi planeerides oma kaitsestrateegiat, kui peaks juhtuma, et ma ei suuda endas tärganud tapainstinkti maha suruda ja Riiga jõub üks elutu reisija ka. Aga õnneks läks hästi ja mõrv jäi täide viimata. (Küll aga mõtlesin ma läbi üliägeda kaitsekõne.) Tagasiteel oli sarnane olukord, kus sedakorda otsustas üks preilna, et tema on ikka nii printsess, et sõidab oma tooli seljatoega minu põlvedele. Kahjuks olin sunnitud peale endapoolse intiimvalmiduse avaldamist leppima faktiga, et proua avaldas valjul häälel arvamust, et Eesti mehed on perverdid ja kobis oma kondid kiiremas korras algasendisse tagasi. Siinkohal soovin vabandada kõigi Eesti meeste ees, keda minu kui poolsibula teguviis tulevikus potensiaalselt kahjustada võib. Te pole perverdid, aga mina olen küll. Seega olge musid ja kannatage ära. Või siis hakake pervertideks. Vabad mehed vabal maal!

Teine tore kogemus oli naastes Kilulinna. Nimelt kogesin taaskord seda “hurmavat lähedust”, mis tuleneb asjaolust, et sinuga samal lähtejoonel istuv humanoid otsustab kasutada sinu temapoole jäävat õlga oma perse toetusplatvormina. Selge see, et mingit viisakat pöördumist kasutamiseelselt ei olnud. Kuidas sa saaksidki sõnastada ebameeldivustunnet tekkitamata ideed, et soovid kasutada sinu selja taha jääva inimese kehaosi oma hurmavalt higise tagumendi toetuspunktina. Olgem ausad, ma oleksin olnud rohkem kui õnnelik need asjad riiulilt ise alla võtma kui olla toetuspunktiks kellegi teise higisele tagumendile. Aga kus sa sellega. Kraptsi püsti ja persetama! Ja hoidku Cthulhu teid selle eest, et te säärasele olendile märkuse teete. Sellele märkusele järgnev pahameelelaviin on võrdväärne veganite aastakokkutulekul McDonaldsi juutsuburgeri näitamisega kaasnevale amokki jooksmisele. Sestap ei jäägi teil muud üle, kui lihtsalt vaikides kannatada ja loota, et ühel ilusal hetkel ei pea te enam suukaudu hingama, kuna teie “isiklik ruum” on vaba segavast “pepufaktorist” ja sellega kaasnevast aroomiteraapiast. Aga ärge kardke. Üldiselt ei ole selline tegumood väga levinud. asi on lihtsalt minus. Olen juba aastakümneid kahtlustanud, et mul on omalaadne nahaalune “sitamagnet”, mis kogu säärase performance art’i minule ligi tõmbab. Seega olge kaitstud kaaskodanikud – ahvmees võtab saastapurske enda peale!

Lõpetuseks soovin kõigile taaskord sitkust ja visadust möllava kuuma Laine teele mitteettejäämisel ning loodan, et teie eluteed on täis rohkemaid positiivseid seiklusi kui eelarvamusfestivali järelpeol viibivate arvamusfestivali korraldajate omad.