Mees ma ju maksin selle eest! Tasulise kõrghariduse võludest, rasvastest lastest ja lingamist koolis

Ma ütlen ausalt – mulle meeldib õpetaja olla. Siiralt kohe meeldib. See on väljakutseid täis amet, mis sunnib mind ennast pidevalt täiendama ning uusi asju teada saama. Aga viimasel ajal olen pidanud endalt paraku korduvalt küsima – kaua sa veel kannatad mees, enne kui ühel ilusal (või siis mitte nii ilusal) päeval üle keed ja ütled või teed midagi sellist millel on pöördumatud tagajärjed?

Mõistan hästi oma kümnendikke, kes kell kaheksa hommikul teab mis energilised ei ole. Isegi olen sama aktiivne, kui laip patoloogi lõikelaual. Aga siis tuleb ennast ületada. Ma pean nad käima saama! Ja enamiku neist ka saan (mõnedel on ikkagi mõtted nii kaugel maa orbiidist, et seal ei aita ei Mangi puuõõne ega ka hõbesurfariga hirmutamine). Aga see on äge väljakutse – nad on veel lapsed, nende tööks on mäng. Seega – let the games begin! (Maakeeli tähendab see seda, et kohati ajan ma oma loogikatundides veel villasemat vatti, kui Comedy Estonia avatud mikrofonidel). Võimlen seal oma poolteist tundi püsti pikali – ja alati lähen minema laetud akude ja hea tujuga. Isegi siis, kui see väänikute punt mulle järjepidevalt meievahelist vanusekraatrit meelde tuletab. Me kõik jääme vanaks!

Aga siis tuleb uus katsumus – ja see tõmbab selle aku kohati nii lühisesse, et mähis märgub ja klemmid kleepuvad. Ma tean, et asi on minus. Viisakus ei ole ammu enam in – elame ju individualistlikus Euroopas ja igasugune käskude ja keeldude aeg on nii nõukaaeg, et paha hakkab. “Mine ja arene raisk!” ütleksid klassikud selle peale. Aga raisk kus tahaks vahest juurde astuda, rinnust kinni võtta, perse tooliküljest lahti kiskuda ja sügavalt silma vaadates küsida:” nah**i Sa siia tulid?!” Ja jah, te arvasite õigesti, ma räägin meie kõrgharidusmaastiku sangaritest. Kõigist neist tulevastest rahabossidest ja juurakorüfeedest, kes on nii šeffid noad ja kahvlid, et oleks vaid võimalik istuks juba homne päev Eesti Pangas või Riigikohtus ja muudkui teeks aga otsuseid. Kurb reaalsus on aga see, et argielus on neil juhe koos juba siis, kui küsid neilt eelmises loengus läbitud materjali kohta. Ja oh sa poiss, kui kiiresti hakkavad kaebused lendama, kui eksamitulemuse lahtris on endapoolt oodatud A asemel hoopis F. Siis hakkab sulg jooksma kiiremini, kui vanalinna stripiklubis posti poleeriva Ukraina töömigrandi sukad.

Lubage ma selgitan. Minul isiklikult on senikaua suhteliselt savi, mis need inimolevused oma eluga edasi teevad, kuni ma oma töö tehtud saan. Aga kuidas kuradima päralt peaks ma selle tehtud saama, kui see osa auditooriumis hapniku ja ruumi tarbivast massist, kes mingil endalegi arusaamatul põhjusel mind kuulata tahaks, ei saa seda teha, kuna mingid pipid on otsustanud esireas Buduaari meigikoolitust korraldama hakata ja taustaks soiuvad hollyka pleikarid oma raskest elust, mis on muutunud veelgi piinarikkamaks kuna eelmisel ööl olid Mündi stammtuttid endale äkitselt standardid ette joonud ja terve õhtu tuli klubis mentaalselt ona panna, kuni koju jõudes avanes lõpuks võimalus üks tummine pauk lakke põrutada, vetsus käija ja nuttes magama jääda.

Raske on see emakese Eestimaa rahvakese saatus. Ja siis me imestame, et ministrikandidaat soovitab naistel põllul sünnitada ja koolijuht tahab oma õpilastega Krimmi kontsertturneele minna. Mis ajast küll muutus inimeseloom nii pohhistlikuks kõigi ja kõige suhtes? Enim ajab marru see lihtne fakt, et loengutes käimine ei ole kohustus vaid võimalus. Sa ei pea sinna tulema, kui ei ole huvi. Aga näed võta näpust – ikka jooksevad nagu lambad kevadise karjamaa aia juurde kokku ja ootavad kui roojased patustajad puhastustuld, mis nende roiskund ihudest inglikehad teeb ja loomingulisuse tiivad annab. Olen seda mõtet varem korduvalt välja toonud, aga toon siinkohal jälle – mul endal on täiesti stt või moos, kas need tulevikutuulikud mind kui inimest ja/või õpetajat austavad, minu elus ei muutu sellest muhvigi; aga miks ei ole austust kaaskannatajate suhtes jääb mulle arusaamatuks (samas on muidugi alati naljakas jälgida, kuidas enamus auditooriumist mõtteis jalalt jalale tammub ja loodab, et see mölisev klikk vait jääb; aga tee või tina, märkust ei tee keegi, sest siis ei taha popid lapsed ju nendega suhelda).

Minu arvates oleks aeg hakata auditooriumite ustele paigaldama hoiatuskleepse stiilis “sisenemisel allutate end ohule, et teie tahtest hoolimata hakkab tahvli ees mingi jörr kontrollimatult suud pruukima ja teadmistelaadseid infokilde eetrisse pritsima”. Või siis alternatiivse lahendusena saab audikate ustele kleepida fotosid nendest, kes ülikooli lõpetanud tulemusega “cum laude” (foto võiks olla tehtud ajal, mil pooelil olid korraga sess ja lõputöö, siis saaks sellise korraliku “hamleti isa vaim kohtub staatilist elektrit saanud strippar Markoga” efekti). Positiivse poole pealt saab muidugi välja tuua asjaolu, et kui “sünkroonräkimine” oleks olümpiaala, oleks mul sitaks head švansud medalile tulla.

Teine koht, kuhu peaks hakkama kiiremas korras hoiatustekste ja fotomaterjali panema on “rämpstoidu” pakendid. Mis kuradi topeltstandardid need veel on, kus tubakatoodete tootjad peavad hoitama kahjulike ainete koguste eest ja toppima pakenditele pilte surevatest inimestest, mädanevatest kopsudest ja beebidele tubakasuitsu näkku puhuvatest isadest (sest sellised need suitsetavad isad ongi; esimesel võimalusel tõmbavad kopsud tossu täis ja hakkavad aga beebidele näkku puhuma); ravimitootjad peavad hoiatama sõltuvuse ja kõrvalnähtude eest; kärakatootjad informeerima, et tarbida tuleb mõõdukalt ja juua täis peaga rooli minna ei tohi (kui sa just minister pole, siis saad jaurata, et mendid ja seadused on süüdi ja sul pole muud võimalust kui tagasi astuda ja hüvitist saada). Ja kogu selle triangli taustal ei ole mitte ühelgi krõpsupakil hoiatust, et kui väike Mari liiga palju “Piraadi” krõpsu sööb on tal varsti nii suur punu, et väikese Miku eestlaslikult tilluke noku ei oma vähimatki võimalust Mari “nõiakaevust” kosutust saada, kuna ots ei ulatu kaevurakkenigi mitte. Ühelgi limonaadipudelil ei näe me fotosid ülekaalulisuse tagajärjel deformeerunud selgroogudest või kulunud põlveliigestest. Kommipakke ei ehi sildid hoiatusega suhkru kahjulikusest ja tulevikus terendavast diabeedist, mida täiustavad fotod rasvunud Rihost, kes oma hapras lapseeas diabeetilisse koomasse langes ja suri (fotol illustratiivselt Riho vanus surma hetkel ja küsimus ostjale “kaua sul veel jäänud on?”). Kui suitsetamine, joomine ja narko on valikud, siis on seda ka õgimine ja ülesöömine. Kui on okei “demoniseerida” suitsetajaid, joodikuid ja narkomaane, siis on okei laiendada samu “privileege” ka rasvunutele – olgu nad lapsed või täiskasvanud.

Ja lõpetuseks natuke ka seksist! Minumeelest on see üliäge, et haridusasutustes lisaks “ajuseksile” ka füüsilise seksi peale mõeldakse. Iseasi on muidugi see, kas seda peab seitsmenda klassi õpilastega tegema, aga isiklikult olen veendunud, et nad teavad sellest seksivärgist juba nagunii rohkem, kui nii mõnigi täiskasvanu teadis omal ajal peale eeposliku “Avameelselt abielust” läbilugemist. Mina soovitaks sellel nokuvoolimise korüfeel hakata tudengitele koolitusi tegema. Vot siis oleks alles šõu a la tsirkus Barcelonas – õppejõud tammub audika ees edasi tagasi, soigudes tarkuseteri kui mantraid, samal ajal aga voolivad pipid pleikarite lingamit ja pleikarid omakorda leevendaksid näo lihaspinget pipide yonisid sama aktiivselt stimuleerides, kui kõhulahtisust põdevad kassid kakalkäimise järgselt hügieeni tehes.

Kogu selle tegevusega saaks kokkuvõttes asendada teleekraanidelt nõrguva reality tv  tarbimise vajaduse, kuna “törts keppi on nii ehk naa soolas”. Ülikoolid oleks rahvast pungil. Tudengid saaks kordamööda hõisata, et nad on selle kõige eest maksnud ja pedagoogid ja õppejõud saaksid “ajunussi” asemel vana head “porri” vaadata. Oh sa õnnista ja hoia, kes saab keppi, kes saab nõia!