Mees sul on isiklik vimm! Viisakusreeglite eiramise tulemustest

Kevad on käes. Päike silitab peanahka. Valgus pressib vägisi hinge … Aga ei mahu sinna raisk, sest ees on pigine äng ja vihakopituse ämblikuvõrgud.

Raske on nautida ilmataadi poolt antud võluvaid hetki, kui ajusopis kipitab küsimus – miks on vaja olla m*nn nende vastu, kes üritavad oma igapäevast leiba teenindava personalina teenida? Ja ma ei mõtle selle all müügijuhte ja PR šeike – ma mõtlen vanakooli teenindajaid. Nad teavad küll kes nad on – multitasking kassapidajatädid, glamuursed garderoobiorjad, bravuurikad baaritöötajad ja tummised turvikud. Ööelu koopamaailma koorekiht, mis tavaliselt tööpäeva lõpuks tunneb ennast madalamalt kui peldikupoti äravoolutorusse kinni jäänud fekaal.

Ma ei hakka hetkel lahkama tuumikküsimust sellest kas teenindamine on “tuumafüüsika”. Ma ei tee seda kahel põhjusel. Esiteks – mis kuradi küsimusepüstituts see selline on?! Sama edukalt võiks küsida, kas Kalvi-Kalle saab kunagi “heaks isaks” … Ja teiseks – ei ole tuumafüüsika; pole isegi reaalaine. Aga enne kui rääkida töö eripärast tuleb rääkida fundamentaalsel teemal – lastetuba.

Mäletan siiani, kuidas legendaarne Ülo Vooglaid (jap, straight in the kisser boyo, ka mina käisin ülikoolis; tehniliselt käin siiamaani, aga see selleks) meile loengus sama legendaarse Juri Lotmani poolt öeldud ideed tutvustas. Professor Vooglaid nimelt mainis (ja on ka hilisemalt maininud) professor Lotmani ideed, et halba kõrgharidust on väga kerge varjata, halba lastetuba on aga täiesti võimatu varjata. Tänase päevani käib see mõte minuga kaasas nagu insuliinisüst diaabeetikuga.

Iga kord, kui ma uksel “kõvatamist” kohtan, tekib mul tahtmine enne vana hea “ketuka” jagamist kiire profülaktiline loeng läbi viia. Mu mõte on lihtne, sõna vahe – tahad, et sind austataks siis käitu ka teistega lugupidavalt. Vahet pole kes või mis sa oled – torumees või tenor, minister või mongol … Kõik algab ühest ainsast ideest – vastastikkus.

Sa võid olla Viimsi kõige ässam kutt. Sul võib olla plekki nagu muda, tussut nagu tangu ja tutvusi rohkem kui vabariigi eest. Päeva lõpuks ei loe see kõik midagi kuna ainus, mis saavutatud mõtetu jobitsemisega on vastastikune viha ja vaen.

Ja damn right! Mul on negatiivne suhtumine igasse äpardunud abordi tulemisse, kes arvab, et ta võib mulle näkku naerda ja minust üle kõndida kuna ta on “VIP”. Mine koju poju! Ma sain enamuse oma põhikooli ajast puid alla – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – sest et mul olid “lokaatorkõrvad”, “pekikere” ja “sibulapere”. Aga me ei ole enam põhikoolis – nüüd tuleb oma sõnade taga ka seista. Ja erinevalt põhikooli aegadest löön ma nüüd vastu ka.

Miskipärast on iga kord sama stsenaarium – kõvatamine, ülbus, üleolevus. Aga siis kui kratist kinni võetakse ja tulevikuperspektiiv muutub sama tumedaks kui Mordor on kisa lahti, et kus on mu “põhiõigused” ja kuhu küll vaatavad politsei silmad. Loo moraal on lihtne – mida vähem mölised seda tervemad on hambad!

Ja kui otsustasidki kõvatada siis ole mees ja seisa oma sõnade taga. Ja ma meelega ei võrdle selliseid hädapätakaid naissoo esindajatega – naised on palju tugevamad kui mehed. Ja naised on palju kiiremad oma tegude eest vastutust võtma.

Teenindussektoris töötamine on valik. Samuti on ka teenindussektori külastamine. Kui leiad, et viisakus ei ole sinu teema – ära tule! Nii on endal ja ka teistel lihtsam.