Kaka ja plakat
Möödunud nädalal leidis Hirvepargis aset meeleavaldus, kus kokkutulnud indiviidid avaldasid meelt hetkel võimul oleva valitsuskoalitsiooni vastu. Inimeste pahameel oli kerkinud kõrgemale, kui erikorguliku kringli tainas ja nii ei jäänudki neil muud üle, kui oma verbaalse hukkamõistu hääletorud hüüdma panna ning toestada nende suuavaustest kostuvaid hääleharjutusi kirjasõnas esile kerkivate loosungitega.
Asotsiaalmeedia avarustes puhkes aga just nendesamuste “kirjasõna musternäidiste” pärast põrgutuline tüli, kus kaks kanget mehepoega üksteisega verbaalvägikaigast vedama asusid. Üks neist leidis, et plakat, millel Riigikogu spiikri kohta avaldatakse arvamust, et oletatavasti on tema “kehaaroom” võrreldav fekaali lõhnabuketiga, ei ole kuidagi väärikas. Teine aga leidis, et sõna on vaba ja ei näinud midagi väärat selles, et fotograafi poolt kaameraläätse ette püütud “fotosüüdistus”, kus tema abikaasa käes on näha eelmainitud plakatit, väljendab sõnavabaduse ideaali. (Mina oleks isiklikult ka “eneseväljendusvabadusele” rõhku pannud, sest tõele au andes oli too plakat väga kunstiline – eriti too silmade ja naeratava suuga kakatuutu, mis sõnumit illustreeris. Kahjuks aga ei ole ma enam kunagi võimeline masinast lastud šokolaadijäätist sama pilguga nägema, nagu mu mõmmikeha seda enne tolle kunstipärase plakati nägemist suutis).
Mina ise “väärtustepõhise ellusuhtumise” ekspert ei ole, seega ei plaanigi ma võtta sõna selle koha pealt, mis puutub “väärikuse” väljendamise vormidesse. Küll aga sooviks ma avada oma mõtteid selle koha pealt, mis puutub ideedega kaasneva kuvandi rolli.
Olen ma isegi korduvalt oma mõtteid vulgaarselt ja banaalsuste läbi väljendanud (ja plaanin seda ka tulevikus teha, kui kontekst tundub olevat sobilik, või siis minu aju karjub selle “räpasuse” väljutamise järele). Ja olen ka mina nõus, et inimestel on nii õigused kui ka kohustused. Aga mis mind enim meedias levinud fotogaleriides imestama pani oli see, et inimesed, kes süüdistasid vastaspoolt “ebasobilikes sõnavõttudes” ja kohatutes väljendusvormides, laskusid ise täpselt samale tasemele. Kui isegi mitte madalamale.
Ka mina ei ole väga paljudes aspektides hetkel võimul oleva koalitsiooniga nõus. Ka minule ei meeldi tunda end agajalt ühena neist “soovimatutest”. Aga no andke andeks – mitte kuidagi ei suuda ma ka kõige parema tahtmise juures võtta tõsiselt sõnumeid “vabadusest” ja “sallivusest”, kui neid edastatakse fekaalikujutiste ja “roosadeks ükssarvikuteks”, “mesimummudukes” või “hambahaldjateks” riietatuina. Sisu ja vormi sobivus on raske tulema, aga see ei tähenda, et selle nimel pingutama ei peaks. Hea sõnum, see levib sitata!
Nalja peab saama ning rahvas tõesti ihkab “tsirkust ja leiba”. Aga mulle isiklikult tundub, et kui sooviks on olla parem, eristuda ja paista silma selle “õige” sõnumiga, siis ei teeks paha ka pingutada selle sõnumi pakendamisega sama palju kui seda teeb vastasleer. Ju siis on asi minu kitsarinnalisuses ja pooleestlaslikuses, et mind tõmbab rohkem kuulama viisakalt riides inimest, kes räägib küll minu väärtuste ja hoiakutega mitte alati haakuvat teksti, kui üritada kuulata seisukohti, mida ma jagan, aga samal ajal pidevalt maadeldes mõttega, et mis kuradi aineid ma peaksin tegema, et see kuradi siiruviiruline tegelinski mul kogu aeg silme-ees ei oleks. Ja tembeldage mind pealegi “möödunud ajastu reliktiks”. Ongi lihtsam eesootavat surma naljaga võtta. Aga minu siiras veendumus on, et mõtteid saab edastada ka ilma palaganita. Eriti veel kontekstis, mis eeldaks kaalutletud ja selget mõttevoogu, mitte laadamöla-
Ja eks igaühele oma. Kes paneb selga kostüümi. Kes kõneleb pintsak üll. Oluline on see, et kõlama jääks mõtte sisu, mitte selle väljendamisvormi kriitika.