Bussisõidu suvine saleduskuur

Kodumaale on taas saabunud praadiv päikesepaiste. Talvise pimeduse ja sügisese sombususega harjunud karvapallina leian mina, et see on karjuv inimõiguste rikkumine ja põhiõigustel põhineva õigusriigi mudeli krahh, kui ühistranspordis hakkab domineerima õhutatud, konditsioneeri ja avatavate akendega sõidukite armaada. Sellisest progressist saab paratamatult meie armsa päälinna tasuta ühistranspordi dekadents.

Ma ei taha, et mind ümbritsevas ruumis oleks õhuliikuvus. See võtab ära kogu rahvamassis olemise võlu. Sa minetad kõik oma meeltega kaasnevad võimed. Sa kaotad oma individualismi. Sinust saab ühtäkki superkangelane, kellel pole võimeid. See oleks nagu Bruce Wayne’i pankrott koosmõjus Arthur Curry ujumisoskuse kadumisega. Kas sellist riiki me siis tõesti tahtsime!

Umbses bussis sõitmine on retrofitness. Sa tunned seda kõike ja lähedalt. Hapnikupuudus paneb südame puperdama ja silmeesise ujuma. Su aju röögib “hetkeks vaid, mõni rabandus kestab!” Su kehal on juba ammu pohlad, sest närvilõpmed ei tunne muud, kui niiskust. Su poorid on rohkem valla, kui tšakrad peale mammutmudimist. Aga sa ikkagi naudid seda, sest no pain, no gain!

Lisaks füüsilisele eneseületusele on umbne buss ka kõikehõlmav aroomiteraapia. Sinu meeled avarduvad. Läbi nõretava higi näeb su kolmas silm uusi maailmaavarusspektreid. Sinu ninasõõrmed ahmivad näljaselt sind endasse matvat aegruumilist aroomibuketti. Sa tunned ennast nagu sommeljee peedipõllul, silmad suletud ning ninasõõrmed kompamas viinamarja puudulikust, mida varjutab amüsantne sõnnikune järelmaik, mis peatub kalossitalla alla kinnijäänud paberossikoni peenelt terava sekkumise läbi.

Samuti ei saa unustada ka meelelisi elamusi. Seda kõikematvat kihku sukelduda pea ees tühja basseini, mis hõlmab sind juba bussiukse vaheavast nina sisse pistes. Sinu ees on trobikond inimesi, kes oleks justkui paigale naelutatud. Nad on leidnud oma koha selles maagilises paralleeldimensioonis. Nad on põtkunud emalaeva kombitsatega. Nende mõtted on priid. Ainus, mis on puudu, on sinu kuues meel nende kulgemisgalaktika virtuaalraamatukogus. Ja just sinna sa tahadki saada. Ka sina unistad põtkumisest. Aga elul on varuks veel vigureid ja krutskeid.

Igas ukseavas on oma “kork”. See on indiviid, kelle jaoks ei ole elus midagi tähtsamat, kui olla täpselt ukseavas teiste teekonda takistamas. Ta tahab olla “eelpõtkuja” su bussireisis. Ta tahab olla igakülgselt ees. Ta tahaks karjuda “appi, ma vajan armastust!” Aga ema ei lubanud tal gängster olla ja seega ta vaikib. Ta on üks transpordivooga. Ta on jedi keset asfaltdžunglit.

Ma elan selliste hetkede nimel. Ma ootan võimalust läheneda talle. Keha higist leemendamas. Kuues meel ooterežiimil. Kolmas silm kavalt kissis. Ma tunnen, et ma olen nagu urr, kes on märganud saaki ja valmistub lohistusründeks. Ma tahaks haarata seda “korki”. Tahaks haarata ta karukallistusse ning nähes tema silmis hirmust või/ja elevusest paisumas suuremaks kui maakera, sosistada malbelt otse tema kõrva sisse “ma ei lase sinust iialgi lahti!”

Sest ka mina vajan lisaks kaalulangusele veel ka lähedust. Minu välimus ei ole mulle kahjuks taganud atraktiivsust. Sestap olen ma sunnitud unistama. Unistama asjadest, mis on soovitud aga samas reaalselt kättesaamatud. Fantaasimaailm on juba lapsest saati meie põgenemistee reaalsusest. Ja minagi olen hingelt ikka veel laps. Kuigi hetkeseisuga tõsiselt ülespaisunud.

Aga ei maksa karta. ma olen teadlik nii seadusandluse eksisteerimisest kui ka “ahistava jälitamise” süütekoosseisu objektiivsest ja subjektiivsest elemendist. Ma võtan omaks oma koha siin maamuna peal ja jätkan oma umbseid seiklusi aegruumis. Ma tilgun nagu homset ei oleks ja loodan, et avali suu pärast süda ära ei jahtu.

Olgu tänatud maailm, milles on hapnikuvaesed bussid. Selline treeningvõimalus on veel vabastavam kui kohustustevaba personaaltreeneri teenusepakett. Ja ei ole põhjust ka nutta, sest varsti on jälle külm, kõle ja sombune. Siis saab pleedi alt nina välja pista ja nohisedes seda kuradi kuumust taga kiruda.