Mõnumõngli mudimine ehk #mehedka
Sattusin siin hiljaaegu lugema ühte kirjatükki sellest, kus luubi alla olid võetud meessoost “õppejõud” ja nendepoolne võimalik ahistav käitumine naistudengite suhtes. “Oh sa raisk!” tabasin ma end mõttelt, “nüüd saab normaalselt inffi selle kohta, kuidas üks potentsiaalne pervokolleeg kaugelt ära tunda!” Informatsiooni ma tõesti ka sain, aga samuti sain ma aru, et läheb veel aega enne, kui keegi julgeb selgelt ja kõlavalt välja öelda, et “naised ahistavad mehi kah!”
Tean, et see seisukoht ei ole kuigi populaarne, kuna teemavaldkonna arvamusliidrite hulgas on kujunenud “seebiveestki selgem” kujund mehest, kui liikuvast suguelundist. Muud nad raisk ei taha, kui keppi. No ja vahest ka keeksi ja kohvi, kui kepituhin möödas või kepiisu täispaugutatud. Aga üldiselt on mehed ikka ühed kõndivad šlongid, kes topiks oma tillu igasse auku, mis teepeal ette peaks jääma, kui osad neist ei oleks luugiga kaetud või kloaagitorustikuga ühendatud.
Mis seal ikka salata – kurb ta ju on, et statistiliselt on mehepojad selles va “#minaka” liikumises esirinnas. Pole mõtet seda fakti maha vaikida või kuidagi moodi mudima hakata, et too selle va “ainuõige” kuju võtaks. Aga isiklikust kogemusest lähtuvalt võin julgelt öelda, et naiste hulgas on perverte ikka ka nii mis mühiseb. Ja ei – nad ei ole kuidagi leebemad või erootilisemad oma ahistamistes. Nad lihtsalt saavad julgelt surfata seda va “mehed ju ise seda tahavadki!” lainet ilma, et keegi tuleks sirge seljaga ütlema, et “kuule rähmakas, hoia oma käed endale!”
Kui mees väidab, et talle ei meeldi see, mida naised tema suhtes teevad, on tal korraga vastas mõlemad sugupooled. Naised leiavad, et sa väljutad sulafekaali igast august ja mehed leiavad, et sa oled mingi kuradi “pede”. Mis mõttes ei meeldi?! Ole raisk õnnelik, et katsutakse ja tee aga nägu, et “oi kui nämma! Näpi veel, näpi veel!” Sest muidu oled sa lödipüks ja impotent. Saamatu jobinäpp, kes peaks heaga ise rongi alla kõndima nagu Anna Karenina ja säästma ühiskonda oma paljunemisvõimetust seemnejoast.
Ja siin ei ole küsimus selles, milline on sinu välimus või seksuaalorientatsioon. Siin on põhiliseks aluseks üks väheseid formaal-loogilisi “võrdsuse” ilminguid meeste ja naiste vahel – keha soovimatu puutumise soov. Olen juba varajasest lapsepõlvest vägagi hästi teadlik, et minu välimus viitab sellele, et sünnitusmajas mängis keegi minu vanematega kurja vimka ja andis neile esiklapse pähe aiataha läinud ahvisünnituse tulemi. Olen sellest teadlik mitte ainult seetõttu, et kodus oli rohkem kui üks peegel, vaid ka seetõttu, et aastate jooksul on nii koolikaaslased- kui ka muidu ümbritsevat aegruumi jaganud inimolendid seda mulle korduvalt ja mõnuga meelde tuletanud. Mingi vaheldus “tibla-“, “sibula-” ja “venku-” naljadele peab ju ikkagi olema. Muidu muutub see solvangutežanr kuidagi liialt üksluiseks.
Aga olgu see välimus mul mis ta on – ikka ei soovi ma seda, et keegi mind katsuks või puudutaks ilma, et ma selleks soovi olen avaldanud. Aastatepikkune ööelus töötamise kogemus on aga suhteliselt masendav – enamus kordi, kui on tekkinud mingit laadi füüsiline kontakt, olgu ta siis meeste või naistega, on selle põhjused olnud negatiivsed. Turvameheelu üheks paratamatuks osaks on füüsiline vägivald, mida oh seda üllatust saadavad korda enamasti mehed. Samas – uskuge mind, naistevaheline kaklus on üks hullemaid olukordi, mille lahendamisega ennast siduda. Aga töö on töö, ära tuleb ta teha või siis astuda kõrvale ja vabastada tee neile, kes suudavad seda teha, kui ise enam ei taha või ei oska.
Küll aga on minu öötöö kõige kurvemad kogemused seotud olukordadega, kus naisterahvad on otsustanud, et minu keha on justkui “raipekorjus”, mida nad siis raipelindude kombel tükkideks tirida võivad. Ja olen aus – puudutusi on mitut liiki. Kõik nad ei ole meeldivad või suisa erutavad. Füüsiline kontakt võib toimuda ka viisil, mis tekitab vastikustunnet ja valu. See, et mu välimus saadab signaali, et ainus viis meeldivaks füüsiliseks kontaktiks naisterahvaga eksisteerib paraku ainult minu fantaasiates, ei tähenda seda, et ma naudiksin oma kubemepiirkonda suunatud patsutusi, näpistusi või haaramisi. Ei paku mulle naudingut ka habeme küljest tirimise katsed kilkavate “nii pehme ju!” röhitsuste saatel ega ka tagataskukaudsed anaalpenetratsioonikatsed saadetuna lälisevaist hõiskesist “üllatus!” Samuti ei eruta mind absoluutselt pealetükkivad katsed paljastad oma rindu või hõõruda oma tagumikku vastu minu kehaosi. Eriti veel siis, kui nende katsetega kaasnevad sellised “erutushüüetemagnetid” nagu “noh, lükkad sisse vä!”, “aja nibud kikki!” või “paneme tatti, läheb märjaks!”.
Ma ei ole siiani aru saanud, kui suured vajadused või fetišid nendel preilidel ja prouadel on, kes viimses hädas mind kui ihaobjekti näevad, ja ausalt öeldes ei huvita kah. Kohe üldse mitte. Ma olen oma “koletiseeluga” nüüdseks sinapeale saanud ja hakkan sellega tasa ja targu juba harjuma. Kõigil ei saagi elus kõik hästi minna – keegi peab ju ka kole olema. Aga ennem võtan ma enda kanda selle “kole olemise” taaga, kui lepin iga rähmakaks joonud eide katsetega kasutada minu keha nagu legokonstruktorit. Need osad, mida sa ära tahad võtta ei käi minu küljest lahti!