Habe ja jõuetus

Habe oli oma eluga jõudnud kohta, kus taaskord hakkas tekkima tühi tunne. Mitte miski ei pakkunud enam rõõmu. Mitte kui miski! Isegi mitte tegevused, mis elu jooksul kõige rohkem silmad särama ja hinge laulma olid pannud.

“Hakkab jälle pihta!” torises Habe omakeskis habemesse. “Seekord peaks vast ennetama …” “Seekord” viitas elukogemusele. Sellele toorele tundele, mis eelmine kord mängis kõik kaardid stereotüüpidele kätte. “Paradigmad” said ikka nii “penetreeritud”, et vähe ei olnud.

“Eelmine kord” oli mullu sügisel. Siis, kui aastate pikkune iseenda ja teiste ees vabanduste otsimine viis selleni, et nädal pärast oma sünnipäeva ärkas Habe külmas higis keset ööd tundega, et tema rinnakorv on kokku kukkunud ja lamab kivikuhilana kopsudel. Hingata oli raske. Võimetus kopsud õhku täis võtta ja “täiel rinnal” hingata oli nii karastavalt külm, et selle jäine haare ei lasknudki südant oma kalgist haardest enne lõdvemaks, kui valvekardioloogi sümpaatsetes näojoontes selgelt eristuvad meeldivad huuled selgelt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt ütlesid, et nüüd tuleb valida, kas haigla või kiirtee surmani.

Sedakorda oli jõuetus jälle vaimne. Füüsiliselt oli Habe kordades paremas seisus – vedelikku kopsudes enam polnud, vererõhk oli kontrolli all ja südame rütm oli taastatud. Aga vaimselt oli Habe sama katki nagu see kuradi tee südamesse, millest nublu mõmisedes räpib.

Vaimu eest hoolt kanda ei osanud Habe juba lapsena. Ta elas südamega … Või vähemalt nii oli kooli psühholoog talle kunagi öelnud. “Mida kuradit see üldse tähendab?!” torises Habe omakeskis. Katsu sa kurat ilma südameta elada – nii tehnoloogilised me veel ei ole. Koera süda oli raamatus, sea süda siirdati aga päriselt.

“Keegi võiks mulle ka mingi rahulikuma organi rindu pista …” turtsus Habe. “Kaua ma siin lolli mängin. Vana mees juba kurat!” Aga lootust saada rahulikum tuksumootor oli sama utoopiline kui mõista, et mille kuradi pärast ta oma elust ei õppinud. Sedakorda muidugi võttis ta ohu märke tõsisemalt kui eelmine kord. Miski ei motiveeri ühte “tõelist Eesti meest” rohkem oma keha kuulama, kui potentsiaalne kohtumine surmaga. Laulgu see Terminaator mida iganes …

Habe oli endalde lubanud, et kui tumedad mõtted kolmandale ringile tulevad, siis hakkab ta nendega kaklema. Kolm oli ju teadagi “kohtu seadus”. Suurem asi kakleja polnud Habe küll kunagi olnud, aga ei saanud eitada ka fakti, et füüsiline vägivald tuli tal paraku väga talutavalt välja. Aga noh, eks ole seda elu jooksu ikka harrastatud ka – enamasti siiski harjutamise eesmärkidel.

Omamoodi pull lugu oli muidugi see, et iga kord, kui Habe end tumedade mõtete ja totaalse vaimse väsimuse kursitiku kiirteel leidis meenus talle esimene korda, kui ta nietzshelikult väljendudes “kuristikku” vaatas. Too vaatas tõesti tagasi ka. Aga oma ehmatuseks nägi Habe end irvitamas – see kuradi sisemine mees oli ennast onu Heinoks nokastanud ja mölises midagi stiilis “eks me veel näeme, kes keda!” Nujah … Nüüdseks oli Habemel juba teada, milliseid küünlaid see võitlus maksab …