Kui palju on palju? Ehk vajaduste suhestumisest gabariitidega.

Olen juba aastaid mõtisklenud selle üle, et mis sunnib inimesi teatud elulistes situatsioonides tundma kõrgendatud huvi nende poolt sisenemiskatse vääriliseks valitud meelelahutusasutuse mahutavuse suhtes? No ei mahu mulle pähe, miks on ühele või teisele seltskonnale esmatähtis teada saada “a palju seal rahvast on?” Sellest hullem on ainult küsimus selle kohta, et “miks need inimesed sinna lähevad?”

Selliseid järelepäremisi menetledes tekib paratamatult tahtmine pöörduda seadusandliku võimu poole palvega luua normatiivne akt, mis kehtestaks piirangud ja sätted igale aeg-ruumis opereerivale meelelahutusasutusele, võttes normatiivsete ettekirjutuste loomisel aluseks mitte Põhiseaduse või hea tava, vaid inimlooma vajaduse olla homo socialicus – maakeli “suhtlemisaldis küsimisvajadusega inimloom”.

Minu piiratud opereerimisvõimega turvikuajju mahub ära üksiku indiviidi (olgu ta siis mees, naine või sisemiselt suguliselt veel määratlematuses olev) soov leida kaaslasi. Tütarlapsed on tavaliselt ujedad ja poetavad nii moka otsast, et “kas seal peale minu ka veel kedagi on?” Sellises olukorras on alati vajalik neilt täpsuse mõttes küsida, kas nad mõtlevad indiviide, kui üldist kategooriat või huvitab neid asjaolu, kas lisaks koha teenindavale personalile on veel vähemalt ühele inimsoo esindajale tulnud pähe veeta oma aega küsimuse esitaja poolt valitud geograafilises ruumis. Meessugupoole esindajad on tavaliselt otsekohesemad uurides muuhulgas kas “naisi on?”, “tutti ka saab vä?” või tiba filigraansemalt “kas on lootust ka müramiskaaslast leida?” See viimane on alati minu lemmik olnud. Kohe vägisi tekib silme ette pilt kahest karvasest inimkogust luksushotelli numbritoavoodis üksteise kehaõõnsusi avastamas filmis, mis tegi ühe võimsa riigi veel võimsamaks ja meie Siseministeeriumi ametnikud legendaarseteks ajuhiiglasteks, kes ei suuda külalisi vastu võttes adekvaatsuse piire kompamata jätta ja tahavad iga hinna eest näidata, et Eestis on veel väga palju avastamata potentsiaali.

Kui aga tulevad seltskonnad – kas sega- või siis sooliselt homogeensed – ei ole mulle kunagi arusaadav olnud, kuidas satelliitisendite kogus mõjutab nende poolset sünallagmaatilist heterogeensuskogemust, mis suunatud enamasti kolme animistliku instinkti rahuldamisele: söök, sekeldused ja sugutung.

Sellest olukorrast veel debiilsem on see, kui uksel seisab isendite duett, kes ilmselgelt on omavahel lähedasemas suhtes, kui Taavi Rõivas Malaisia külmkappitootjatega,  ja pärib, et “kas rahvast on?” Kallikesed, musirullikesed – teie jaoks on eraldi asutused, kus kogunevad just sellised seltskonda ja lähedust otsivad paarid eesmärgiga nautida nagu öeldakse “elu ja mind!” Klassikalises öölokaalis kvalifitseeruks selline teiepoolne “kolmanda” otsimine kategooriasse “kepp keset küla” ja tooks kaasa palve leida uusi jahimaid omapoolsete instinktide rahuldamiseks.

Ärge mõistke valesti! Ma kindlasti ei väida, et kõik need paarid, kes sellist küsimust esitavad plaanivad võtta enda eeskujuks Jan Uuspõllu ideed swingimisest, kui suhte tugevtajast. Kindlasti mitte – on ka neid, kelle jaoks kaks on paras. Aga no andke andeks, kuradi vihale ajab (sest kadedaks teeb raisk), kui mingi mongol, kellel kaaslaseks iluduskuninganna vaatab sulle imalal ilmel otsa ja pärib, et kas “naisi ka on vä?” Pane tähele Väints – sa ei jätta endast macho naistemehe muljet. Sa näed välja nagu iseliikuv kunstgenitaal Dildomar von Kämmal (tänapäeva mõnuaadli esindaja ja kodumaise seksuaalrevolutsiooni unustusest avastamata sangar).

Seega kallid külalised ja muidu huvitatud osapooled. Olge nii kenad ja proovige tulevikule mõeldes pisku panustada ka teiepoolse eneseväljenduse kvaliteeti. Sest iga jumala kord, kui ma selliseid küsimusi kuulen vastan ma alati “palju vaja on?” Ja oh seda imet – hakkabki pihta! (Ei ei – mitte argumenteeritud suhtlus inimliigi parimate esindajate vahel) Sappi ja tõrva lendab igast august. Väljendite keerukust ületab vaid nendes peituv metafooriline sümbolism, mis paratamatult tekitab minusuguses elava kujutlusvõimega meesisendis valulisi vaimuüllitisi, mis ei lase öid magada ja õhtuid rahus veeta. Sest seal, kus teised kuulevad rõvedust ja soppa, kuuleb minu aju käsku manada silmeette kujundeid, mis Hyeronimus Bosch’i heakskiitvalt käsi sügama paneksid ja minust tema lemmikmuusa vormiksid.

Seega tulles tagasi algusesse – kui palju on palju? Vastus sõltub kontekstist. Vahetevahel on ka vahedel vahed vahel. Siis tuleb loota, et on mida vahele pista või sisse litsuda. Küll aga peaks puht praktilisest küljest siiski mainima, et erinevalt reaalteadustest, ei ole ööeelus ühtegi adekvaatset metodoloogiat antud küsimusele vastuse kindlakstegemiseks välja mõeldud. Seega sõltub kõik ikka ja alati sellest, kui leidlik/vastupidav üks või teine “öökoer” on. Mõni ajab hambad irevile ja hakkab lõrisema veel enne, kui küsimust küsidagi jõutakse. Teine seisab ja kuulab mokk töllakil nagu Pluuto (koer, kes teise koera koer oli).

Kunagi pole palju! Alati on parasjagu … Ja häid kehasid mahub ühte ruumi sama palju, kui mitte nii häid kehasid. Seega – hoidke kõva ja kuivatage märga! Ja kus häda näete laita, seal peske see puhtaks ja viige loomade varjupaika!