Puhtsüdamliku ülestunnistuse liigutav julgus

Veel rohkem, kui “lootus” naissoost peaministrist, mis tooks “tüdrukute jõu” liikumisele uue hingamise ja hirmutaks palgalõhet rohkem, kui jämesool ja vaakumpakend, on viimastel päevadel kodumaad liigutanud mehepoegade pisarad (ja öeldagu siis veel, et mehed ei nuta – kui on vaja kaastundekaart võimetepiirini viia, siis ei libesta liugu üle ühiskondliku mõistmise ja poolehoiu läve miski paremini, kui tutske tulv töinavett), mis on siirad ja näitavad julgust.

Aga olgem ausad – eks ole ka küllaga põhjust nutmiseks. Alustuseks lööb silmanäärmed tilkuma teadmine, et treenerilt saadud kontakt, mis pidi sind kokku viima oma ala “spetsialistiga”, osutus tühiseks diilerinumbriks. Kolm aastat verd, higi ja lihasevalu hiljem pead sa ikkagi leppima teadmisega, et sinu poolt tarbitav aine on sama “kange”, kui see oregano, mida “toidudiilerid” fusion restorani taga pimedal tänaval sulle kanepipähe müüsid. Ja kui see tüüp, kes ennast arstina presenteerib üldse milleski “ekspert” on, siis eeskätt sulafekaali tugevatoimelise erguti pähe müümises, mitte aga teaduspõhises dopingumeditsiinis. Ja mis veel hullem, treener on veel nii jultunud, et ajab sinu kergekäelise lihtsameelsuse sinu enda kaela! Tema va “tulemustele orienteeritud telefoniraamat” andis üksnes kontakti – kordagi pole ta käskinud sul ei helistada ega veel vähem aineid soetada ja neid endale sisse süüa. Vaata aga vigurvänta! Jälle suras suhkamisse suslik! Nagu kunagi treeninglaagris – kutsus naised ka laagrisse aga ei öelnud, mid sa nendega tegema peaksid (või mis kindlasti tegemata jätta).

Veel kurvemaks teeb asja see, et tasa ja targu hakkab saabuma adumine, et sinu näol on tegu “ühega miljoneist”, kes doktorihärra lohhatronil oma viimsed jõuvarud ja vereringe keerlema panid. Sa oled teinud endaga asju, mida ei näidata ka kõige karmimas netipornos, aga ikka oled sa kurnatud ja väsinuna viimaste seas! Kuhu jääb Olümpos ja selleni viivad Salvosuusad ja libesti. Selle asemel, et poodiumikohti noppida (oleks ikka pidanud norrakatelt selle astmaravimise kohta uurima) ja kodumaal šokolaadis ujuda, oled sina sama läbikäidav, kui dr. Mengele kabinett enne viimast otsust. Sinust on saanud inimvare parateaduste altaril. Dopingutuleviku teele ette jääv dinosaurus, keda ootab unustustehõlma vajumine, justnagu esiisasidki. Ja tagatipuks kogu sellelle meditsiniilis-marodöörlikkule masendusele oled sa veel plate peal! No kurat küll, mis siis järgmiseks – jõuksijõmm ja jalarauad? See vanglaööiharus veel puudus.

Aga kõige hullem on asja juures arusaamine, et meeldib see sulle või mitte – süüdistada pole ju tegelikult kedagi muud kui ainult iseennast! Enda nõrkust ja kergelt mõjutatavust. Soovi kuuluda klikki. Olla rohkem kui lihtsalt (käest)libisev lootus teel mäetippude ja poodiumikõrgendike suunas. Tagantjärgi tarkus annab aimu, et siis, kui ettepanek tehti, kõlas ta liiga hästi. Oli liiga hea, et olla tõsi. Aga tahtmine jõuda tippu lämmatas. Haaras kõrist kui baarman Madissoni varukast ja sikutas. Silme eest võttis kirjuks võidu tulemusel tekkivate võimaluste virrvarr – edu, kuulsus, naised! Ja kallid autod ning talvine drift äärelinna kitsastänavatel, kus adrenaliin lööb lakke juba sellest, et sinu pill on kõige peenem! (Ja ehk on siis ka vanemad sinu üle uhked ja ei tänita kogu aeg, et mida sa seal lume sees kepitad, kui mingit tulemust ei ole. Mine leia parem pruut, siis on järjepideva füüsilise kahevõistluse teravik suunatud vähemasti füsiiliselt tajutava lõppresultaadi ilmnemisele).

Ja mis jääbki sul nüüd muud üle, kui pisarad valla päästa ja langeda kodanik fortuuna ette põlvili, lootuses et tema suuremeelsus on sisukam kui tema tahtmine sinu väänlemist ja vingerdamist kauem pealt näha. Jah, nii sa teedki! Sa räägid neile kõik hingelt ära. Nagu vanaema alati soovitas. Sa ei jäta midagi välja, isegi kui see on piinlik, pentsik või otsesõnu pervertne. Nad ju tahavad teada. Sa nägid neid reportereid ja nende kaameratulesid. See meenutas sulle lapsepõlves südamelähedast jaanimardika otsimist. Toona aga oli põld pime. Ja ennem kui aovalgus aiamaad hommikusse avitas, olid sina juba unne suikunud ja lootuse kaotanud.

Aga seekord läheb teisiti. Sa räägid kõik ära ja küll nad mõistavad. Miks nad siis ei peaks? Kõigil võib ju juhtuda. Sest kes meist ikka ideaalne on. Ja osaliselt on see ju ikkagi nende endi süü. Kogu see sotsiaalne surve ja nõudlus tulemuse järele. Oleks nad lasknud sul rahus omi asju ajada, ei oleks sa pidanud muretsema selle pärast, mis sinust arvatakse või kuidas kasin tulemus sinu eluolu korrigeerib. Seega, kui olid valmis nõudma, siis olgu nüüd valmis ka oma nõudluse eest vastust andma. Ja üldsegi, kui siin juba näpuga näitamiseks läks – vaadaku ise peeglisse ja öelgu, et pole elus ühtegi valet otsust teinud ja samadele nõrkustele alla vandunud.

Huhh! Milline kergendus kohe – sõnulkirjeldamatult tore tunne ikka. Läkski läbi! Nad härdusid ja olid mõistvad. Mõni suisa kiidab su tegu taevani ja leiab, et sa oled “julguse väljanäitamisel eeskujuks”. Kes oleks osanud arvata! Parim, mis sa ise lootsid oli kergem karistus. Sest seda ütles ju politsei kah – tunnista üles, saad vähem vitsa. Aga seda poleks sa küll osanud oodata, et rahvas nii suuremeelne ja heausklik on. Kuradi äge ikka! Loodame, et varsti see jama vaibub ja saab vaikselt vaateväljast vehkat teha.

Nojah, selleks korraks on see vabandamise osa siis läbi. Suusatamises ka vist enam asju ei tee. Eks siis tule uus ots otsida. Kas just spordis, no eks vaatab. Aga seda peaks ka ikka üritama, et see va arstisigudik oma vitsad saaks. Oleks ta normaalset kraami andnud, oleks kogu see jura olemata jäänud. Ammu oleks saanud loorberitele puhkama jääda, mitte siin mägedes verekoti otsas rippuvat süstalt veeni toppida. Ja kuradi treener võiks ka oma märkmiku põlema panna. Tema teab spetsialisti raisk! Hea, et lõbutüdruku numbrit ei küsinud – oleks äkki loomaaiadišpetserile helistanud või Repinski kitsedele.