Paugub öö ja lasud kõlavad!
Uue aasta algus tõi kodumaa avarustesse uued ja tormised tuuled. Mahedad talveilmad asendusid tuulispasa ja lumetormiga. Esmapilgul ebameedivana tunduv ilm tõi aga endaga kaasa ka ühe väga meeldiva vahelduse kõigile neile, kes vähemalt mingit osa oma ööpäevast rahus ja vaikuses veeta tahavad. Nimelt viisid tormituuled tänavatelt ulualla “püromaniakkid”, kes nii ööl kui päeval oma raha seitsme tuule poole paugutasid ja seeläbi oma “anaalambaalsust” väljendasid.
Tõele näkku vaadates pean ma endale aru andma, et juba lapsest saati on ka minus pesitsenud salajane püromaan. (Või siis mitte nii salajane, kuna üks eredamaid lapsepõlvemälestusi on seotud vanavanemate raske vaevaga kokku kuhjatud heinasao süütamisega eesmärgiga suur heinakuhi maani põletada. See, mis minusugusele pisikesele paharetile väga palju rõõmu pakkus, ei olnud aga vanavanemate ja vanemate arvates üldse rõõmus hetk, kuna lisaks raskele tööle ja vaevale põles maani ka kariloomade talvine toiduvaru, mis tähendas uue heina hankimist ja planeerimata tööd ja vaeva. Need “triibulised”, mis taat mulle oma vana armeepandlaga kannikatele peksis on mul tänase päevani selgelt meeles. ja tänu neile olen ma sirgunud ehk gramm paremaks patsaaniks, kui ma muidu oleksin võinud loota). Seega on ka pürotehnika mind juba maast madalast võlunud. Ja tõtt öelda oli juba tatina päris äge vaadata, kuidas paps hoovis ringi sebis, et erinevad pürotehnilised elemendid õigesse järjestusse saada – efekti loomine on ju sellises olukorras ülioluline. Niisama “pihku paugutada” võib ju iga vintski, aga katsu sa oma “vaimupurskeid” mänguliselt presenteerida. Seda juba iga sunnik ei suuda.
Lisaväärtusena oli alati mängus omalaadne “naabrist parem” võistlus – issid ja emmed olid ikka ja jälle mures sellepärast, et kes oma latsekestele parima pidunni paukuma suudab panna. (Osad issid olid muidugi püroparaadi alguseks omadega juba nii pumbad, et tänapäevastes oludes oleks seal kiirelt ohutusreeglite rikkuminhe tuvastatud, aga postsovjeetlikkus aegruumis tundus “kaine peaga” pürotehnikaga möllamine sama kohtlane kui tänapäevased onu Heinod, kes suguvõsakokkutulekutel noori plikasid “elukooli” kommentaaride saatel kannikast või tissist krabada üritavad). Samas, lisaks “üksikkandidaatidele”, oli alati ka neid “grupeeringuid”, kes paraadna (või siis suisa hoovi) peale kokku kougnesid ja ühise plaani paika panid, kuidas kõrvalmaja (või hoovi) omadele koht kätte näidata. Ei mingeid meeskonnatöö koolitusi ega sisukaid planeerimisõppusi – paugud ritta ja plagama!
Ilusad olid ajad! Soojad ja südamlikud. Aga kuhu küll kõik kombed jäid …
Nüüd on pürotehnika laskmine vaat, et seksi, seikluste ja suhtlemise asendusmaterjal. Kohe kui esimesed hangeldajad oma lavkad üles seavad ja esimesed paugukad letile laovad, on “püromaniakkid” kohal nagu kärbsed sooja sita peal. Šuffeldajatel muidugi ääretut rõõmu ja nalja nabani – rahavood on stabiilsed ja kraanid niipea kinni ei lähe. (Eriti hea on veel siis, kui oma putka valdavalt slaavi verd inimeste hood‘is püsti paned – neil on pauguatakk kuni “vene jõuludeni”, mis on jaanuari lõpus. Mägi-Karabahh puhkab, Otepää ootab tšetšeene, Lasnagorski ja Montenegro linnaosade rahu ihaldavad asukad kas nüsivad veene, otsivad pääsu kõrghoone katusele või lähevad Bauhof’ist konksu, nööri ja kruvisid sebima). “Anaalambaalid” on moneymaker‘ite jaoks sama, mis suguhaigused meestearstile – kunagi ei pea muretsema, et poleks tilli, mis tilguks.
Suure kaubandusliku revolutsiooni iga-aastase taassünni tulem on sama selge kui sipelgasiili stimulandid. Linnaruum moondub kui võluväel “varjatud kultuuripärlist” sitaks valjuks “lahingtanner bljä‘ks”. Nii päeval kui ööl, puhkusel või tööl, unistad vaikusest sa! Iga tänavanurk, kangialune, metsatukk või aknaalune on potentsiaalne “lõhkamisala”. Ainus päikesekiir kogu selles “paukuvas pornograafias” peitub selles, et haruharva leidub neid “entusiaste”, kes oma pürotehnilise fetiši väljaelamise nimel vähemalt piskugi loomingulisust mängu panevad. Nad üritavad olla “loojad” mitte tühilasutolgused. Nad soovivad, et ühiskond mäletaks, kui siis vaid viivuks, nende kätetööd ja selle tulemusel tekkinud “virvarri”. Kui jääda meelde siis pauguga! (Väidetvalt pornotööstuse alustava …)
Aga mida teeb siis enamus pürotehnikavines evivatest “anaalambaalidest”? Paugutavad tühja, ei muud! Paugukas siin, rakett seal, vahest ehk mõni tutskem tong kolmandas kohas. Aga suures plaanis on nende saavutused kõike muud kui “märgilised”. Iga neandertaal suudaks lõptulemina välja mõela, et pauguka kellegi jalge alla või vahetusse lähedusse heitmine toob endaga kaasa mingit laadi efetkii – kui mitte otseselt füüsilise siis kindlasti vaimse. (Aga lahe on ju katsetada, kui mitu pauku võtab, et vanainimene südamest kinni haaraks või väikelaps ennast korraga nii hulluks röögikas kui ka täis laseks). Või, et (soovitavalt metallist, aga plastik kärab ka) prügikonteinerisse visatud lõhkepakett tekitab valjemat heli kui niisama maha visatud lõhkekeha. “Anaalambaalil” on igatepidi lõbus ja viljakas tunne – ta on suutnud midagigi elus korda saata (ilma, et ta oleks päris täpselt aru saanud miks või kuidas see juhtus). Ta saab oma kambajõmmidele rääkida oma suurtest lahingsaavutustest ja kiidelda peopiffidele oma Alfa-libiido varjukülgede väljaelamist, samal ajal neid nende endi sukapükstega lasteia mänguväljaku rööbaspuude külge sidudes. (Sest juba ansambel “Külalised” teadis meile öelda, et seks on teema. Ja väidetavalt kõik teevad seda. Tänapäevases kontekstist muidugi selline “varjundamindvallatult” laadi seks, mitte enam see vana hea “müramemõmmigalinadevahel” seks). Ja kui peakski juhtuma, et “anaalambaalil” voodis ei paugu, siis on tal alati üks püropakk nagu varrukast võtta, sest see paugub alati! Kui ei suuda mees, suudab keemia!
Ja nii need aastad läevad – ikka reas ja paukudes. Ja ei olegi meil muud teha kallid sodikanalisondeerijad, kui peita lapsed ja koduloomad ning loota, et väljas kõmisev “püropauk” meil erutusest enda pauku lahti ei löö. Sest siis on maailm koheselt kaotanud ühe inimese aga samas ka “paugust” uue “anaalambaali” juurde saanud. Seega olgem valvsad! Hakakem vastu! Ja lootkem, et iga kui viimne “anaalambaal” lõppeks oma enda paugu sisse astub!