Olenditest, kelle eeskujuks on “Brasiilia Jeesus”

Tavaline hall hommik. Seisad peatuses, ootad munitsipaalsõidukit, loodad vaimse tervise funktsioneerimise säilimisele. Ja siis ta tulebki – kellel buss, kellel troll, kellel tramm … Mõtled, et raskeim osa on nüüd möödas – ootamine on oma olemuselt vaimselt väljakutsuv tegevus. Aga kus sa sellega! Kõik on alles ees! (Ja mingites olukordades ka peaaegu sees …)

Kõik algab hetkest, mil soovid transpordivahendisse siseneda (eelduseks on võime teha kasvõi üks samm; aga tahaks muidugi rohkem). Aga see on tihtilugu üsna keeruline – vahel lausa võimatu! Sest siin ta on – “Brasiilia Jeesus” Tallinna ühistranspordis (oleks siis Eliisabet Jõhvist!) Ainus erinevus Rio de Janeiros mäe tipus oleva kivikujuga on enamasti selles, et meie pseudoJeesusel on käed taskus ja nina norgus. Seisab aga sama stoiliselt, nagu tema kivist vend. Ja seisab raibe keset teed jalus!

Ja jah – nii ta tõesti on. Tema on enda valgustatuse saavutanud. Ta on sõidukisse sisenenud. Vahel ka paljude USA immigrantide unelma – “rohelise kaardi” – kohusetundlikult “läbi piiksutanud”. Ja nüüd saab seista. Isegi siis, kui temast edasi on veel ruumi. Isegi siis, kui tema järel oli seismas veel teisigi sisenemisplaane sepistavaid isendeid. Tema ikka seisab. Erekteerunud ja sihvakas, justkui noku peale Viagra tabletti.

Ja olgu neetud see isend, kes julgeb talle mainida, et siseneda soovijaid on veelgi. Et nende plaanid saaksid teostuda kohe, kui ta sammukese või vahest ka paar edasi liiguks. Oo ei – ei iial! Vaba mees vabal maal! Igameheõiguse reinkarnatsioon on temas oma täieliku kuju ja kõikehõlmava sisuväljenduse leidnud. Tema seisab, nagu seisid tema esiisad ennemuiste. Sest tema on juba sisenenud ja edasine ei ole enam tema mure. Peale teda tulgu või veeuputus (või antud konteksti silmas pidades massitrügimine).

Samas – ehk olen mina lihtsalt “õnnesärgis sündinud” ja elu keerdkäigud juhatavad mind selliste isenditeni omasoodu. Elan ju ikkagi Mustamäel ja korter on aus ja hea. Ei tea, ja ega ei ole ka hetkelummas oluline. Oluline on, et on olemas üks kaval nipp – teaduskeeli “meetod” – kuidas pseudoJeesus liikuma saada. See nipp on universaalne ja sugudevahelist võrdsust austav. Kuula nüüd va ühistranspordikasutaja, leelotan Sulle pääsemistee.

Tegutseda tuleb järgmiselt:

1. Seisa pseudoJeesusele hästi lähedale – võiks öelda, et suisa liibu ta vastu. Tunneta teda sama intensiivselt, nagu kondoom tunnetab peenist.
2. Selle läheduse peale hakkab pseudoJeesus “eestlaslikku lähedushirmu” tunnetades nihelema – siin tuleb olla stoiliselt vastupidav ja mitte eemalduda. (Naissugupool võib vahel ka kriiskama hakata. See on nende sireenilaadne kaitsemehhanism; Meessugupool tavaliselt ei kriiska, küll aga esineb süüdistusi homoseksuaalsuse- ja hälbelise käitumise valdkondadest.)
3. Kui pseudoJeesus end ümber pöörab ja kõnelema hakkab, siis oota hetkeni, mil ta vaikib ja tee ettepanek lähemat tutvust sobitada. See toob endaga tavaliselt kaasa kiireloomulise eemaldumise, vahel ka transpordivahendist väljumise. (Kõige karmim reaktsioon võib väljenduda mobiilsidevahendis leiduva fotofunktsiooni kasutamises, mille järel kaadrid sinust ja sind ümbritsevast leiavad oma tee asotsiaalmeedia avarustesse, kus satud dekonstruktivistliku kriitika armutu turmtule alla.)

Kui eelnev metodoloogia ei tundu sobilik, siis saab alati lahendada olukorra puht eestlaslikult: tuleb endale nina alla pobisedes pseudoJeesusest mööda trügida ja jätkaka isekeskis enda elu vihkamist ja kõige ümbritseva süüdistamist selles, et elu on küll sitt aga see eest tuleviku väetis. (RIP Lennart “Lennutaadu” Meri)