Soodustuse sulnis surmahõng

Kriis ei hüüa tulles ja pandeemia preemiaid ei paku. Poepidaja vajab rahasüste ja rahvas rõõmustab, kui saab oma raha kulutada ja seda veel poolmuidu. Seega polegi ju midagi imekspandavat või imelikku selles, et tark poodnik riigijuhtide poolt antud armuaega targu kasutab. Lollidelt tulebki raha ära võtta. Isegi siis, kui selle äravõtmise käigus võib tekkida uusi tõbiseid ja sante. Eks ole ju ammu teada, et meie emake maa on meiesuguste inimliikidega üle koormatud ja tema jaoks on Koroonaviiruse epideemia selle hooaja parim asi, kohe peale Uku Suvite eurolaulikuks valimist. Kui päeval, mile Eurovisioon oleks pidanud sel aastal aset leidma, sajab taevast tampoone ja trussikuid, siis teadke, et emake maa on laululeinas.

Ja kindlasti on juba mõnigi inimhing sappi pritsides ja raevunud silmil röökimas, et “mis mõttes lollidelt?!” Eks ikka otseses, inimeseke, otseses. Stilettost sihvakamaks võib venitada seisukohti, et “rahavaesel ajal tuleb võimalusi kasutada”, “vähene sissetulek ei anna häbeneda” või “meeleheitele ajavad tingimused nõuavad meeleheitlikke meetmeid”. Seda jada võiks jätkata sama kaua, kui peaminister suudab kaabude kanitelitamise eest vabandada, aga see ei viiks meid grammivõrdki kaugemale tõsiasjast, et poleks rahvamassid poepoole tormijooksu korraldanud, oleks poodnikul seda kaupa ka pandeemiajärgsel ajal küll ja veel ning sama suur, kui mitte suuremgi, vajadus ladu kaubast priiks saada. Minu mõmmibeebi aju ütleb, et ei pea olema just Nobeli majanduspreemia laureaat või beebipankur, et lahti hammustada kasu ja kahju vaheline seos selles alealgoritmis. Eelnev lahenduskäik on välja käidud kuni -100% soodustusega.

Aga nagu me meediaruumist nii pildimaterjali, kui ka uudistelõikude ning “säutsude” ja näoraamatupostituste abil teada saame – eestlane on nõus odavalt kasvõi surma minema. Väljas on viirus, lisa poodlemiskiirust! Beebist kuni vanurini, papast-mammast kuni rantjee-viirusemudijani välja – kõik olid kohal. Mis ma oskan kosta – ju siis on uutes dressides mugavam ja pehmem põdeda ning kuidas sa ikka ilma läikivate valgete tossudeta ja fuckboy cap‘ita puusärki mahud. Neid glamuurseid fotosid saab nüüd kasutada nii mõnegi igihalja lauluviisi “uusversiooni” taustapildina. Järgmisena võiks Sportlandi eestvedamisel toimuda koguperefestival-elustiilipidu “Sind Koroonani!” Jaagub Kreem ja Terminaator esitaksid oma uue kauamängiva “Juulikuus Koroona laastab maad!”, Jäääär tooks lavahaudadele oma uue banger‘i “Sitapaberi viimane tramm” ning Koit ja Laura meenutaks Veronas tuhandetesse neeludesse kadunud Coronat. Vaheliti muusikutega oleks lavahaudadel ka taidlejad, kes esitaks selliseid kuldajastu meditsiinilis-didaktilisi tantse nagu “Koroonaduu”, “Nakatunute valss” ja “Sanitar Jaan”. Samal ajal, kui laval toimuv rahvamasside meeli kütkestab, saaksid õlletelgis oma ajusagaraid ragistada poeedid, luuleloojad, rahvatargad ja folkloorifanaatikud, et üheskoos üritusele lõpuakord anda, ning esmakordselt rahvale “Koroonapoeg” ette kanda ning õlitatud lauluhäälil “Hoia ale Eestit” vägiviisistada. See annak vaimule värskendust ja kehale kosutust ning oleks heaks alustalaks ilmselgeltnägijate, šhvamaanide ja magemaagide poole pöördumisel. Nii saaks sitasitika tundlaid inimveres leotades ja öösorri eesnäärmepulbrit ökomulinaadis lahustades kiirelt teada, kas jõuab veel paar alenaali üle elada, või tuleks piirduda sellega, mis juba kokku krabatud ning koju kapi taha tassitud. Soodukas sind surmani! Koroona eest!

Lollus on maailma võimsaim jõud! Seda ei peata ei surmahäda ega pealesurutud haridustee. Eriti ohtlikud on teiste lollide seas silma paistvad “järjekindlad lollid”. Need toodavad lollusi kuni viimse hingetõmbe ja surmakrambini välja. Eriti kurb on lollide puhul see, et nad ei suuda ette näha oma lolluse mõju mitte ainult endale, vaid ka teistele. Olgu need teised siis samasugused lollid või mitte. Poodnikud olid ka lollid, et sellises kohas veest tühja basseini sügavamas otsas pea ees sisse hüppasid, aga eks seltsis olegi segasem. Nüüd on jäänud vaid oodata ja vaadata, milleni see “lolluse pillerkaar” viib. Üks on aga kindel, mõneks ajaks oleks paslik maha võtta see ilus silt, mis kuulutab, et “Tartu – heade mõtete linn!” on, kui just ei ole soovi olla esirinnas heade aga samas lollide mõtete propageerimises.