Ilmad, mis ajasid ahastusse

Kas ainult mulle tundub nii, või on ka teistelegi vaateväljale sattunud omalaadne parapuue, et meie ilmataat on endale vist vanast peast miskid nooruspõlve hullamishaigused külge saanud. Mitte, et ta varem tujukas poleks olnud. Seda pattu on tal hingel rohkem, kui kirikul lapsi. Aga just kriisiaeg on ta kuidagi eriti labiilseks muutnud. Ei teagi nüüd, kas süüdi on haigus ise või on taadu nii kaua kuival olnud, et hakkas oma soove füüsilisel kujul ette näitama. Kaua sa ikka ootad!

Iseenesest on ju päris naljakas, et taat põdurust ei põe. Muidu oleks asi liialt üksluine ja kogu aeg ühte auku. Nüüd aga on viimased kuud olnud sama ettearvamatud, kui siseministri väljaütlemised meedias ja parlamendi kogunemistel. Hoopis teine tera kohe! See on nagu hea raamat. Süžee on paigas – muutuste spekter, mis viib lõpuks ettearvamatu lõpuni. (Siinkohal ma tõsiselt loodan, et taadil pole plaanis enekat teha. Seda jama ei suuda keegi lahti sõlmida, mis siis toimuma hakkab. Parem juba sohilaps või alaelaine pruut, aga ainult mitte Bauhofi kinkekaart ja jupp nööri!) Tegelaskujude rohkus annab põhjuse süveneda – meile on pakutud kõike alustades kuumast Lainest lõpetades külma Külliki ja vesise Veeraga. Ja sekka muidugi paras kogus ootusärevust ja põnevust – märjad ja külmad ilmad hoiavad inimesed karantiinis ja kodukaklemas, kuumad ja päikesepaistelised ilmad viivad nad aga padavai õue mängima ja deliiriumiseisunids autorooli. Tänu kriisile on kodumaa teedel taastunud meile täiesti tavaline “lädramälumängurist Ott Tänakuks” juhtimisstiil, mis toob endaga kaasa nii rõõme kui ka õnnetusi. Rutiin on edasiviiv jõud! Õnneks saab varsti juba Lätti odavat kärakat ostma. Vot siis saab see suvi alles tõelise hoo sisse ja paar purjutajat, kes end esiotsapidi puusse sõidavad on kõigest “sulnis stardipauk”.

Aga kui nüüd ikka tõsiselt rääkida, siis olen ma taadu pärast mures. Kord on tal kuumalained, nagu oleks ta alajahtumas. Siis jälle tilgub tal otsast hullemini, kui tripperivaludes laevapere laatsaretis. Sekka veel erivärvi väljaheited ja tugevad tuuled ja võib öelda, et taadul on pahupidi kogu siseministeerium alustades pärakust lõpetades kupliga. Ja see teeb mind murelikuks. Sest kui taadu nüüd sussid nurka viskab ja kõrvad peaalla ära pakib, siis ei ole ju mingit kindlust, et tema asemele ei asu uus ja moodne järglane, kellel haigused asenduvad moodsa aja trendidega. Siis läheb see eluke meil ikka eriti lõbuskas. Kui ennem kartsime tormi, siis edaspidi hakkame pelgama, et tormiajal sajab taevast alla tofut ja keegi röögib “neelake nälkjad!” Või siis on meil küll ilus ja soe suveilm, aga päikesepaite ja kuutõusu vahele jääb vikerkaarevärvide vahelõik, kus kõik rohealad täituvad hallutsinogeensete seente ja kanepiga ning siis on mureks juba mitte laste tuppa saamine vaid vanaema happetripp ja vanaisa naerukrambid. Ja no eriti karmiks läheb siis ju talvel. Kui enne oli mureks, kas lumi üldse tuleb, siis edaspidi hakkame põdema, et teda ei tuleks liiga palju ja et lumehelbekeste asemel jääpeeniseid alla ei sajaks. See ajaks kogu maa segadusse. Ühed ei teaks, kas nad on juba maailmalõpumissale hiljaks jäänud, teistel oleks aga palju vingumist, et jube jahe on neelata ja üldsegi on fallosed kõik ühe kujuga ja ei esinda piisavalt adekvaatselt kogu rikastavat erinevusskaalat.

Seega kaaskodanikud, ma kutsun teid üles valvsusele ja tähelepanelikkusele. Aga ärge te tähti panema hakake – kuu va pervert vahib kogu aeg pealt. Lihtsalt olgem valmis sekkuma, kui asi juba eriti flegmaatiliseks kisub. Siis tuleb paar tummisemat protopauku atmosfääri väljutada ja näha, kas taat võtab ennast kokku või ei. Kui võtab, siis saab rahus edasi elada. Kui ei võta, siis on õnneks donaldtrumpilik lahendus olemas – süstime kõik endale pesuvahendit ja jääme ootama, millega see tripp küll lõpeb!