Tõrksa taltsutamine ehk viisakus viib sihile

Leidsin end hiljaaegu olukorrast, kus olin taaskord tunnistajaks inimeste poolsele upsakale ja labasele suhtumisele teenidussektori- ja turvatöötajate suhtes. Võiksin ju aastatepikkuse “kogemustepagasi” najal selliste intsidentidega leppinud olla ja neile erilist tähelepanu mitte pöörata, aga võta või mürki, hakkab hinge raisk! Ja seda mitte seetõttu, et minu (teiste suhtes on vaksa jagu teisstsugune olukord) pihta suunatud roppused, sõimutiraadid või vana hea füüsiline vägivald mind kuidagi vaimselt morjendaks. (Vägivald võib küll tekitada vigastusi, tüsistusi ning vaimset- ja füüsilist ebameeldivustunnet, aga luud paranevad, veri hüübib, ja ajutine vaimne rahuldus isehakanud “kukk norrise” mahasurumise üle jääb meeldiva meenutusena meeltesse alles). Küll aga ajab harja punaseks inimeste poolne eneseõigustamine olukorras, kus endapoolne matslikus ja molkuslikkus on kaasa toonud vaimselt ning vahest ka füüsiliselt ebameeldiva tagajärje. Nagu pada sõimaks katelt, et kumb on parem kas Fairy või silenahkne härra Propper.

Alati ei ole muidugi asjad nii drastilised, et eskaleeruksid ebameeldiva verbaalse sõneluse või füüsilise väevõimukatsumuseni. Aga kõik drastiline saab alguse väikestest asjadest. Näiteks kolleeg, kes sind vastu ei tereta ja sinust kui postist mööda kõnnib, ei raiska su ajurakke ja üldist vaimset kapatsiteeti üritusega sind oma matslikuse tasandile tõmmata, aga kerge tutakas hingepihta käib ära küll. Mis siis ei sobinud? Kas ma haisen või midagi? Rahuldust pakub vaid teadmine, et sa ei allunud provokatsioonile ning ei laskunud matsiga samale tasemele, sest seal on tal lootust võita sind puhtalt kogemuse pealt.

Kevadest meenus üks Äripäevas kajastust leidnud sotsiaalmeediapostitus, kus ühe kohviku teenindaja kirjutas oma kontol, et oli andnud kohviga kaasa “tasuta” saiakese pereisalse, kes teda viisakalt teretas ja hiljem ka aitähh ütles. Kui too oli küsinud, et mille eest ta sellise lahkuse osaliseks oli saanud, sai ta lakoonilise vastuse – ta olevat olnud tol päeval ESIMENE klient, kes teenindaja suhtes viisakas oli olnud. Omast kogemusest võin öelda, et vahet ei ole, kui hulluks üks rämmar läheb (olgu see siis füüsilises- või vaimses mõttes), kogu eelnev negatiivsete emotsioonide kogum kaob meelelt kohe, kui keegi sinu vastu viisakas on. Mäletan tänaseni kõiki neid inimesi, kes minu vastu ööelus klientidena viisakust üles on näidanud (paraku on neid kordades vähem, kui neid, kellega olen pidanud nii verbaalselt- kui ka füüsiliselt nö “piike murdma”, seega ei ole see meelespidamine nii koormav, kui oleks kõigi nende “tšelentanode” meenutamine, kes mulle kurja on soovinud). Nii naljakas kui see ka ei ole, olen korduvalt leidnud end olukorrast, kus minupoolne lihtne “tere” on pannud inimesed võpatama ja küsima, et mis nad tegid. Midagi ei ole veel teinud, õnneks, üritasin lihtsalt viisakas olla.

Pea igapäevase ühistranspordi kasutajana puutun pidevalt kokku olukordadega, kus inimesed ei vaevu viisakalt indikeerima kas oma väljumissoovi või siis soovi/vajadust sinust, kui kaasreisijast, mööduda. Ja miks peakski ennast digiajastul vaevama selliste triviaalsete ja pööbellike muredega nagu “viisakus” ja “heatahtlikus”. Palju lihtsam on läbi trügida või eesseisjat senikaua nügida (või poekotiga taguda, nagu mõnele mammale kombeks), kuni ta va sigudik aru saab, et ta risti keset s*ttumist ees on! Sama kehtib ka “tandememmede” kohta – need on need iibearendajad, kes ei suuda aduda teiste kaaslinnlaste vajadust kõnnitee kasutamise järele ajal, mil nad oma “bestikaga” siidripudel ühes ja pläru teises käes ning elu24 viimseid glamuuriuudiseid arutades kohakuti oma vatsadega lastekäru lükkavad, kus sees juba küpsenud ihuvili. Selge see, et kõik ei mahugi kõnniteele ära, aga äkki saaks oma Fizz’id ja plärud esmalt pargipingil sisse imeda ja siis liikvele asuda? Seda mitte niivõrd kaasjalakäijate, kui oma laste heaolu nimel, kes paraku ei saa ise väljendada ebamugavustunnet ringihõljuva tubakasuitsu suhtes. Ja hoidku teid kõikvõimas taevane jumalus, kes iganes see teie jaoks ka olla võiks (ise kaldun viimasel ajal Chthulhu poole), kui te söandate ükskõik millisele eelnevalt välja toodud kategooria esindajale viisakalt mainida, et teistega võiks ka arvestada. Koheselt saate te teada, mida tundsid need linlased, kes II Maailmasõjas pidid õhutõrjesireeni kuulma. Jon porno minjetti ja tuhat ja tuline! Kaasnev kisa ärataks ka Lenini pikast surmaunest ning sunniks ta kibekähku (Salvador Dali eeskujul otseloomalikult) oma kõrva(d) maha nüsima, sest kuda kurat sa muudkui õpid ja õpid, kui ümberringi on helivõnked sama kõrgel, kui vaigukurdil Odysseusel siis kui ta Sireenidega meresõitjatele kohaselt vahupritsmeis kinniseotuna “halle varjundeid” mängis. Kogu see kisa on suunatud ühele ainsale eesmärgile. Anda edasi põlvedepikkune ja müsteeriumisügavune pahameel indiviidi õiguste ja privaatsusruumi riivamise kohta. Sellega antakse edasi sügavam mõte kui see, et kriitikanoole lendu lasknu peaks end tundma sama ebamugavalt, kui ilma rullideta asfaldil suusatav suusakoondislane. Oo ei! See asi on kordades košmaarsem ja tsentnerites toorem. Kriitik peaks kritiseeritava arvates tundma end sama piinlikkus olukorras, kui ontlik pereisa, kelle naabri lapsed on tema nägu. Sest kuhu see siis kõlbab, et indiviidi eneseväljendusele vaimseid ja veel hullem füüsilisi takistusi seatakse.

Sarnaselt päevade karjatustele on ka öö sosinad tihtilugu antipaatse alatooniga. Enamasti tekib antipaatia kas sellest, et isikult oodatakse teatud kombestiku kohast või reeglitele vastavat käitumist (siinjuures ei ole suurt vahet kas tegu on suverääni poolt kehtestatud normatiivse alatooniga reeglite kogumiga või suveräänse võimu poolse delegeerimise kaudu omandiõigust omava isiku või omaniku loal valdusõigust teostava isiku ettekirjutusega) või sellest, et isikul ei võimaldata ennast talle meelepärasel moel füüsiliselt või verbaalselt väljendada. Siinkohal saaks XXI sajandi nüüdisajaloost eeskujuks tuua legendaarse kodumaa kange poja ja Riigikaitseakadeemia vilistlase, kes teisel pool Soome lahte tuntud kui “Estonian mushroom man”. Meie sangar suutis oma lühikese seenemüüja karjääri jooksul sattuda füüsilis-verbaalsesse konflikti nii Soome kui ka Eesti politseiga ning koguda kuulsust kui üks eriliselt “kirgas kriit” Ida-Euroopa pliaatsikilekotis. Härra põhiliseks probleemiks nii Helsingis kui ka Tallinnas oli soovimatus kohaliku omavalitsuse ja riigi seadusandluse poolt kehtestatud reegleid järgida, mis viis tema konfliktini võimu esindajatega, kes peale temapoolset füüsilist agressiooni tutvustasid härral iidse ihunuhtluse kasvatuslikke omadusi. Ei aidanud teda ei “vabamehe õigus” ega ka tema poolt Helsingis kurvalt taganutetud “EU law”. Kungfupandalik võimlemine Helsingis ja relva välgutamine Nõmmel tõid talle kaasa karistusõiguslikud sanktsioonid ning riigi esindajte poolse füüsilise rakendusmudeli nende sanktsioonide tagamiseks. Nagu ütleb iidne hambaarstide kõnekäänd – mida vähem mölised seda tervemad on hambad.

Minu isiklikku “tippsaavutuste” nimekirja lisandus see aasta kaks väga markantset olukorda. (Tõele au andes on neid hetkeseisuga olnud sadu, aga kõigist lihtsalt ei jõua, ja pole ka vajadust kirjutada).

Esimesel juhul oli ühe kunstniku hingega härrasmehe, keda ma alkoholiga ürituse toimumiseks broneeritud ruumidest välja ei lasknud kuna alkoholikäitlejal puudus luba müüa alkoholi peale alkoholimüügikeelu algust alast väljaspool, lahendus probleemile esmalt sõimusõnade saatel oma seadusandlusesse puutuva seisukoha väljendamine (lakooniline “seadusi järgivad ainult peded!” jääb minu meeltesse veel kauaks evima ja kindlasti plaanin seda mingil moel ka oma lõputöös kasutada), millele järgnes tema käe sõrmede vahel oleva õllepudeli tühjendamine ning demonstratiivne põrandale viskamine (tema suureks pettumuseks pudel paraku katki ei läinud). Olles oma performance‘i lõpetanud siirdus härra väljapääsu poole ning olles minust möödunud leidis, et hingele on jäänud kripeldama veel viimane luulerida ning ta indikeeris labase kõnepruugi kasutusel, et tema arvates olen ma üks “karvane riistaimeja” (väga poeetiline temast). Selle väljendusakti järel tabas aga meie literaati ebameeldiv tõdemus, et kõik ei ole poeesialembesed kunstnikuhinged ning olles vastamisi faktiga, et tema poolt solvangu adressadiks langenud isik otsustas nõuda selgitusi don ladroni mõttemaailma piiratuse suhtes, hakkas literaat kaeblikutl halisema midagi põhiõigustest ja sõnavabadusest. Ja nii pöörduski diskursus kunstilt juriidikale ning aset leidis arutlev mõttevahetus teemal “põhiõiguste kataloogi aegruumiline kehtivus ja indiviidi sotsiaalse rolli sobitumine postmodernse õigusfilosoofilise diskursuse dekadentlikusse algorütmi”. (Maakeeli öeldes sai härra füüsilise toetuspunktiga verbaalkommunikatiivse indoktrinatsiooni osaliseks, mille käigus tehti talle selgeks, et iga õigusega kaasneb ka kohustus ning olukorras, kus literaat leiab end arvamuselt, et tal on tõupulli jagu väljastamata valku ja anumad vajavad tühjendamist peaks ta arvestama faktiga, et temapoolse solvangu ohvriks langeja võib nõuda selgitusi literaadi valmisoleku kohta oma sõnade taga seista).

Teisel juhul oli tegu noore võitluskunsti huvilisega, kes suviselt sumedas festivalimeeleolus otsustas piletiraha maksmise asemel hoopis üle aia ronida ning sellele järgnenud mõttevahetuse käigus sõnade asemel jalad kasutusele võtta. Et kummi mitte liialt venitada, ütlen alustuseks kohe ära, et tegu oli festivalidega kaasnevatest olukordadest ühe enim levinud eneseväljendusmeetodiga. Selle asemel, et toetada üritust (kui sa lõugad, et sa oled kõige “gängstam hihphoppar eestis” aga ei raatsi isegi festivali päevapiletit lunastada, siis ei ole see argument vähemalt minu jaoks tõsiseltvõetav), otsustas meie loo sangar, et ala piiravad aiamoodulid on ju ronimiseks loodud (ju siis oli ta lapsepõlves liialt palju karikakra laulu kuulnud või siis polnud tal koolivõimlas ronimisköit). Olles üle aia roninud ja telklas käiva prassimisega ühinenud, leidis meie noor moodulronija end ühel hetkel silmitsi “vabatahtlikega” kes palusid tal piletikassast pilet soetada (kuna käepaela, mis indikeeriks pileti olemasolu, meie vapral Tiigrikutsul ei olnud). Olles vabatahlikud sirge seljaga pärakusse läkitanud, pööras meie sangar neile selja ja jätkas pidutsemist. Verbaalse rünnaku ohvriks langenud noored neiud aga suundusid otsima ühte õõvastavalt koleda välimusega sajakolmekümnekilost Inimahvi, kelle poole oma murega pöörduda. Inimahv leitud ja mure jagatud, suunduti telkla poole, et astuda kontakti ronimisvõimeliste subkultuuri esindajaga. Jõudes prassimise tallermaaks olnud telkide kogumi juurde astus Inimahv omakorda kontakti ronimishimulise vokaalinstumentaalžanri “hip-hop” huvilisega ning tegi talle ettepaneku valida kahe stsenaariumi vahel: pileti soetamine või alast lahkumine. Vapper Tiigrikutsu kukkus seepeale pröökama, et pilet on tal ostetud juba eelmüüdist aga näe käepael kadus ära. Festari värk you know! Inimahv indikeeris, et ta tõesti “know” aga lugu on nüüd selline, et lahenduse leidmiseks tuleb Tiigrikutsul välja otsida eelmüügist saadud e-pilet (kas digitaalselt või paberkandjal – e-riigi võlud!) ning sellega piletikasasse suunduda, kus talle uus pilet väljastatakse. See plaan Tiigrikutsule aga ei meeldinud ning ta leidis, et kuna ta ei viitsi kasasse kõmpida, siis jääb ta telklasse prassima. See lahendusviis aga ei sobinud paraku Inimahvile ning ta rõhutas taaskord valiku tegemise vajadust eelnevalt tutvustatud kahe lahenduskäigumudeli hulgast ühe kasuks. Seepeale muutus Tiigrikutsu aga agressiivseks ning informeeris Inimahvi, et kui ta teda rahule ei jäta, siis saab ta põlvega näkku. Järelepärimise pelae, et kas Tiigrikutsu on ikka kindel, et ta oma põlvega Inimahvi näkku välja hüppab reageeris Tiigrikutsu jalaga pähe löögi soovi füüsilise väljenduskatsega. Inimahvi õnneks aga oli tema tehniline sooritus nigel ning soovitud tulemuse asemel kaotas ta hoopis tasakaalu ning kukkus keset telklat istmikule istuli. Selle fopaaga kaasnes prassivast seltskonnast tema suunas vali naerupahvakas ning mõnitava alatooniga kommentaaride jada, mis võtsid Tiigrikutsult innukuse oma soovi realiseerimist uuesti proovida. Küll aga lubas vapper Tiigrikutsu Inimahvile lahkudes, et kui nad kunagi veel kohtuma peaksid, siis lööb Tiigrikutsu elbow‘ga Inimahvi pikali ning seejärel taob ta “tuttu” ära. Hetkeseisuga ootab Inimahv ikka veel pikkisilmi taaskohtumist Tiigrikutsuga, et tulenevalt loogika neljandast – küllaldase aluse – reeglist saada faktilist kinnitust elbow tugevusele ja tunnetada lubatud “tuttu” tagumist. Ootusvalu on sama hingemattev kui tulipunast lillekest ihanud kuningatütrel …

Sääraseid följetone on ööelu jooksul kogunenud tuhandeid ja ehk kunagi jõuavad nad ka Sodi FM’i lainetele. Küll aga on kurb tõdeda, et kõigi nende aluseks on elementaarse viisakuse puudumine ning valedel alustel põhinev üleolev suhtumine teiste inimeste suhtes. Muidugi võiks ju öelda, et mida sa halad – mehed ei nuta! Ja tõsi ta ju oleks, et sellega indikeeritaks siinkirjutaja vähest, kui mitte öelda et puudulikku, meheks olemise kogemustepagasit. Õnneks saan ma end lohutada faktiga, et peagi on ilmavalgust nägemas Jesper Parve pastišš “Mees2” ning olles esimese osa läbi tudeerinud ei saa ma ka seda märgilist teost kahe silma vahele jätta (juba ainuüksi sellepärast, et ninapeal raamatu kandmine on oskuste puudumise tõttu sama ebamugav tegevus kui kaitseväe talvise maskeerimisülikonnaga metsalaagris “Lenini jalajälgede” kasutamine).