Kinnimakstud õigusmõistmisest, isepäisest lapsest ja russofoobide nimekirjast

Järjekordne kohtusaaga on leidnud oma ajutise lõpu. Võimas Koljat alistas võimleva Taaveti. Pika ja pingelise otsustusprotsessi tulemusel leidis õigusemõistja, et “batja” tervis on nigel ja ei võimalda tal menetluses osaleda. Edgar tegi seda jälle!

Aga kas ikka tegi? Ei jõudnud kohtumaja printer veel mahagi jahtuda, kui massimeedia ja asotsiaalmeedia kanalid lõid lõkkele. Sõna võtsid kõik eskpertidest elukunstnikuteni. Tippakadeemikud ja eluülikooli jüngrid ühendasid jõud, et õlg õla kõrval ebaõiglusele vastu astuda. Pikkade tiraadide käigus jõuti lõpuks järeldusele, et süüdistada tuleb vildakat kohtusüsteemi ja “kinnimakstud” prokuröre – sest siililegi on ju selge, et lisaks kaardimaksetele on meie kodumaal vinks-vonks ka kinnimaksetega. (Üks preilna läks asotsiaalmeedia maastikul suisa nii kaugele, et viitas juhtivprokuröri välimusele, kui selgele indikaatorile tema “korruptiivsusest” – madre de dios! Ma loodan, et see pipi mind kunagi nägema ei satu. Kuigi teisest, kolmandast ja n-indast küljest oleks ju jube äge teada, mida “vabakutseline välimusespetsialist” ja “ekstravaganzaekspert” minu kohta järeldada võiks. Elame näeme, joome ja läeme!)

“Aga mis siis juhtus?” küsite – ei midagi ekstravagantset. Nimelt otsustas kohtunik lõpetada Edgar Savisaare suhtes algatatud korruptsioonisüüteo menetluse tulenevalt kohtualuse halvast tervislikust seisundist. Meedikute arvamus oli, et isegi kui menetlus saaks jätkuda tuleks seda läbi viia lähtudest rangetest meditsiinilistest nõudmistest. Maakeeli öeldes on Ediku tervis sitt ja kohtuallolemine seda kuidagi paremaks ka ei tee. Loogish või mis?! Teisest küljest – Ediku tervis on hetkel ilmselt kõvasti parem kui siis, kui ihne lihasööja parasiit tema keha seesmiselt eelroana kasutas. Aga mine tea – äkki ei ole ka. Isiklikult leian, et olgu see Ediku poliitika, mis ta on – mehel on elus sitaks palju õnne olnud. Mina ei ole kunagi tema tulihingeline fänn olnud, aga see mis tema jalaga juhtus on hard core. Seda ei sooviks vihavaenlasele ka. Ja hetkeseisuga on selge ka fakt, et tegu on vana ja elust räsitud mehega. Seega olen inimlikust aspektist täiesti kohtuniku pooldaja – kui ikka ei saa tagada inimese tervisliku seisundi väärilist kaitset, siis ei ole kerge alternatiive leida. Ja siinjuures ei ole kohta mingil jobana debatil teemal “aga kui küsiks veel meditsiinilisi arvamusi …”

Oli ka arvamusi, et nüüd on Edgar kohtu poolt õigeks mõistetud ja asi on ornungis. Musirullikesed teda pole kordagi veel süüdigi mõistetud, seega ei saa ka õigeksmõistmist olla. Neile, kes tahaksid karjuma hakata, et “söö s*tta russ” tuletan meelde, et meie nummikas põhiseadus tagab kõigile nn “süütuse presumptsiooni” – sumpsi kohe ei saa (niiöelda ennetusmeetmena), aga vot süüdlaseks saab sind nimetada alles siis, kui süüdimõsitev kohtusotsus milles sinu nimi sees, jõustunud on. Antud olukorras oli tegu mentlusnormi rakendamisega. Ehk siis tegi kohtunik otsuse, et asjaolusid arvestades ei ole menetluse jätkamine kooskõlas süüaluse õigustega. See kuidas välisvaatleja asja näeb on nüüd küll tema enda asi. Õigused on kõigil, ka nendel, kes neid esmapilgul ehk äragi teeninud ei ole.

Oli ka neid, kes leidsid, et uurimisorganite ja kohtuniku korruptiivne pale ilmneb selles, et enamus Riigikogu kooseisust veel vabaduses on. Tohoo tilla, miski on lilla! Miskipärast on pahatihti nii, et kõige valjemalt kriiskavad need väinod, kes valimispäeval hääletuskabiini asemel õlleka valisid või siis suurest kodumaarmastusest tingituna oma karvaseid kotte liivapaberiga puhastasid. Ei viitsinud osaleda siis, kui see vajalik oli – tee ühiskonnale teene ja ole järjepidevalt vait. Kui aga ikkagi kipitab midagi öelda, siis tee seda nii, et teised ei kuule – mine seisa peegli ette ja räägi niipalju, kui sisse mahub. Isikute alusetu süüdistamise kohta on meie riigi seadusandluses muideks ka eraldi süüteokooseis olemas. Seega tulevikuks soovitus – tahad kritiseerida, veendu et sul on nii argumendid kui ka juriidiline ja moraalne õigus oma pudrumulku lahti teha. Ei meeldi riigikogulased – mine valima tont! Kui käisid, aga sinu valik ei osutunud saarelt mitteväljavisatuks – tere tulemast klubisse hombre! Sama siin! Meid ootab Felixi kurk ja Lauaviin!

Ja üleüldse – mida mõnglit siin halada on? Prokuröril on tulenevalt seadusest võimalus esitada appellatsioon ehk kaebus alama kohtu otsusele kõrgema astme kohtule. Sõda pole läbi! See oli alles esimene lahing. Võitlus läheb edasi ja meie koos temaga. Ediku kohtuprotsessi ümber toimuv meenutab mulle kurikuulsat “Öise vahtkonna” protsessi. Toona oli esikisakõri Mart Laar, kes meedias kuulutas, et “ainus õige otsus on süüdimõistev kohtuotsus.” Ja siis, kui kohtunik menetluse tõendite puudulikkuse tõttu lõpetas oli Mart jälle lehes ja siunas kohtuvõimu saamatust. Samuti oli neid keenjuseid, kes asotsiaalmeedias halasid, et slaavi nimega kohtunikult ei olnud ju midagi muud oodata ka. Mat moja zenshina! Mul oli kroonus kaasteenistuja Mart Tamm, lihtne narva poiss, kes oskas riigikeeles ühte lauset – “aga miks?” (Või noh, mis lause see niiväga ongi. Aga Tammele meeldis seda söögi alla ja söögi peale kogu aeg korrata. Praktika mat jejo v nogu!) Seega nagu juba Teele ütles, et “nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline.” Ja küll see Raja Teele juba jagas biiti. Mõelge ise, mis valikud tal olid – Arno (introverdist sarimõrvari potensiaaliga priimus), Kiir (epudrillast saamatu pudrunäpp, kes arvas, et tema tulevik on start-up’ides) ja Toots (self-made mees, kes arvas, et kärakas, naised ja nali on võti tulevikku).

Sellist hala lugedes ei imesta ma üldse, et kodumaa avarustes leidub lapsevanemaid, kes on nii hõivatud “social justice warrior’i” rolli sisseelamisega, et ei suuda tähele panna, kui nende lapsed kaduma lähevad. Alles see oli, kui staarpaarike oma pesamuna Viljandi kaubanduskeskuse parklasse unustas. Tra ma ei või! Kuda fucki sa seda suudad ma ei saa aru? Mul omateada lapsi ei ole (väike wildcard jääb lauale siiski …) aga ma kujutan ette, et väikesed lapsed on suhteliset full blown tähelepanuhoorad. Mul on sõbral pisitütar – tema eest peitu pugemine on mind viinud kõvasti lähemale “estonian ninja” kvalifikatsioonile. Ja siis mingi pihv suudab oma poldi koju kaasa võtta aga ihuvilja poe parklasse jätta. Saatan juba müüb oma Pradat, et selliste tarbeks Põrguväravatele erikontroll püsti panna.

Teisipäeval sattusin oma koduhoodis montenegro oblastis (Mustamäe) nägema Oscariväärilist saavutust. Minust tsirka viie meetri kaugusel sööstis liiklusvoogu koolieelikust pisipõnn (enne kui vererõhk läbi lae lajatab, chillige outi – midagi hirmsat ei juhtunud, autojuhid said šoki aga see oli ka kõik). Tema KÕRVAL seisnud keskealine portfelliga meesterahvas vaatas täiesti tuima näoga pealt. (Sellest dude’st saaks sitaks hea nekrofiili – tuim paneb tuima.) Selleks ajaks kui olin suutnud tee ületada olid pisipõnni jalad välkumas kuskil Siili Pubi haljastusala kandis. Aga kogu selle loo kõige ekstsentrilisem osa on see, et TA OLI TÄIESTI ÜKSINDA! Sellest kogemusest kantuna kutsun üles Lastekaitseliitu algatama uut preemiavooru – Aasta Flegmavanem. Võidab see, kellel on oma lastest kõige rohkem pohhui! (Ja preemiat võiks kätte anda Nõia-Ints.)

Ärge mõistke mind hukka! Keppi ja keeksi muud ei teekski. Aga no olgem ausad – tänapäeva majanduslikke olusid arvestades on kontratseptiivsed abivahendid sitaks odavamad kui kütus, toit ja vaginaalkulud. Kui jõudsid osta piisavalt kärakat, et potentsiaalne inkubaator voodisse vedada, siis ehk leiad need kolm eurtsi kummi jaoks ka. Kui ei, siis tule ja küsi – ma annan. (Samas pean ausalt tunnistama, et eelnevalt välja hõigatud kondoomihind on indikatiivne. Endal läks nii hästi, et oli vaja osta, veel vana raha ajal …) Loodan, et pisipõnniga on kõik hästi. Sest ausaltöeldes pani kogetu mind täiesti tõsiselt oma inimlikkuse tasandi üle järele mõtlema – sellest on ikka tükk aega möödas, kui ma tundsin, et “süda valutab.” Ja jätkuvalt küsin ma endalt, et kuidas saab olla nii, et mootorsõiduki juhtimiseks, kalalkäimiseks, jahil käimiseks jne on vaja taodelda luba ja tõendada kvalifikatsiooni, aga selleks, et lapsevanemaks saada on vaja tutikarvade vahelt pilu leida ja sinna seeme sisse paugutada? (Ja seda ilma igasuguse järelvalve või eelnevate kogemuste kontrollita.)

Lõpetuseks aga natuke ka häid uudiseid. Nimelt on idanaaber otsustanud koostada nimekirja, kuhu kuuluvad kõige russofoobsemad estid. Jõudu neile ma ütlen! Nimekirjad on alati tore. Iga suurpuhastus algab nimekirjast – olgu siis tegu inimeste- või prügipuhastusega. Nagu sotsiopaadid ütlevad – planeeri tööd ja tööta plaanipäraselt. Möödas on need ilusad ajad, kus sai süüdimatult aia peal x’i ja y’ga võrrandeid lahendada (no n oli ka, aga see selleks). Nüüd on ikka täiskasvanute värk – nimekirjad, põhjendused, eneseanalüüs. Kurb on see, et kogu nimekirja pole veel avalikuks tehtud. Meediast leiab küll üht koma teist nende kohta, kes väärivad trükimusta ja leheruumi – aga rohkem ei midagi. Õnneks on Välisministeerium võtnud enda peale raske kuid tänuväärse töö kõigile nimekirjalistele helistada ja neid saavutuse puhul õnnitleda. Mina isiklikult arvan, et kogu see punt, kes nimekirja pääses võiks oma klubi teha. A la “Sons of Russian Threat Sanctions” ehk SORTS. Mõelge vaid, kus oleks turundusvõimalusi – lauamängud, riidehilbud, audiovisuaalsaavutused ja mis kõige olulisem – personaalloengud! Minu sõnum nimekirjastatuile on lihtne – ärge langege masendusse, taguge rauda, kuniks see kuum. Koroche – sshõbaite bablo bratva! (Mine tea, millal jälle võimalus tekib …)

Ei ole kihvti ilma saastata, ei ole ida ilma naftata, ei ole Jukos ainus vainlane, ei anna alla ükski hõimlane! Nimekirjaga või nimekirjata aga selle putinoidide armee joome me ka ilma neerudeta kivisse!