Müstiline kõigi võimaluste aegruum ehk “Mujal”

Hiljuti kodumaisesse meediasse jõudnud uudis sellest, et peale pikka anumist sai MTA lõpuks oma soovi ja kõikvõimas Lõustaraamat sulges portsu kommuune, kus kaubeldi meie maal keelatud toote – mokatubakaga. MTA töösaavutuse kommentaatorite seas oli ka anonüümseks jääda soovinud “endine mokatubaka müüja” (ametinimetus on muidugi sama müstilise kõlaga nagu Delfi oraakli ettekuulutus kuningas Leonidasele), kes avaldas kiivalt hoitud saladuse – õige müüks toimus tema väite kohaselt juba ammu “mujal”. (Ja ma kahtlen, et anonüümne eksdiiler mõtles Viktorija Ladõnskaja poolt kuulsaks kirjutatud küla Vene Föderatsiooni antipealinna Peterburi lähistel asuvat väikest küla).

Isiklikult minul oli rõõm näha, et müütiline “mujal” taaskord ilmavalgust nägi ja ka trükimusta poolt jäädvustatud sai. (Samuti on ta taaskord figureerimas elektroonilise side kanalites ja mokatubaka näljas virelevate isendite meeltes ning huultel). Sarnaselt müstilisele mantrale “homme” – paigale, kus peitub 99,99% inimkonna realiseerumata potentsiaalist – on “mujal” veel mantra staatusesse mitte jõudnud kitš. See on idee. See on aade. See on glamuurne justkui Talinna TV telesaade.

Aegruumist lähtuvalt saab isik end mõtteliselt “mujale” mõelda selleks, et vältida mingit ebameeldivat seika mis parasjagu juhtumas või lähitulevikus teoks saamas. Igavas vestluses, mille lõpetamine ei ole võimalik ilma skandaali või ebameeldivate tagajärgedeta, on tore olla mõtteis “mujal”. Seal, kus tegelikult olla tahaks. Seal kus on meeldiv, hubane ja soe. (Sellisesse olukorda satutakse näiteks siis kui ämm külla tuleb. Või kui elukaaslane oma eksidest räägib).

Pealesunnitud õppimiskohustuse täitmisel on paljude õppurite mõtted raudpoltkindlalt “mujal”, kuna vahet ei ole, millest räägitakse, on vaimselt vastu võetamatu igasugune pealesurutud fašistlik indoktrineerimine, mis ei too endaga kaasa mingisugustki valgustavat resultaati suhestatuna kuulaja sisemaailmas valitseva õndsa idülliga. Isegi kui õppejõud ruumi eest paljaks võtaks ning ninakarvadel seistes Nõukogude Liidu hümni lätikeelset versiooni laulma hakkaks, oleks ruumis ikka vähemalt üks indiviid, kes mõtteis “mujal” olles järgneva igaviku kõigile piinavaks teeks, kun ta tahaks niiväga detailslet teada saada, kuidas see kõik juhtus, sest ta ise oli parasjagu kuskil “mujal”. (Ja palju ei puudunud ka sellest, et ta oleks seiga suhtes teadmatusesse jäänud ja üldse asjast midagi teadmata elupäevad loojangusse saatnud, aga õnneks oli “chat’is” teema üleval).

Rühmatöö tegemisel on alati keegi, kes ei saa oma kiires ajagraafikus auku leida, kuna ta peab ilmtingimata kuskil “mujal” olema. Küll aga on ta juba enne tööleasumist ära planeerinud töö resultaatide esitlemisel kohal olla, et “ärateenitud” tunnustusest mitte ilma jääda. Samuti on ta juba arvestanud, et teised rühma liikmed saavad temast aru ja mõistavad, et elus tuleb ette olukordi, kus on vaja viibida kuskil “mujal” ja sellest tulenevalt ei ole ta mures võimaliku negatiivse tagasiside pärast, kuna kuidas saakski olla negtiivset tagasisidet, kui kõik on arvestanud, et ta viibib parasjagu kuskil “mujal” ja sellest tulenevalt on ka töö metodoloogiliste aluste valikul arvestatud “mujal” faktoriga. (Vastutulekuna on need “mujal” korüfeed rõõmuga valmis esitlema töö tulemusi iseseisvalt, eesmärgiga võimaldada teiste rühma liikmete “mujal” viibimine).

Majandusliku tootlikuse kasv toimub samuti pidevalt kuskil “mujal”. Me kuule sellest raadios ja televisiooni vahendusel. Me loeme sellest trüki- ja elektroonilisest meediast. Me räägime sellest oma naabrite, töökaaslaste ja ülemustega. Aga keegi meist ei oska detailselt selgitada, kuidas tuvastada see müstiline “mujal”. Oleks ju tore, kui saaks mõneks ajaks “mujale” kogemusi ammutama ja teadmistepagasit laiendama. Raske on anda vastuseid, kui ülemus soovib teada, miks “mujal” on tulemused paremad kui siin ja praegu. Raske on diskuteerida kolleegiga, kui ei ole selge mil moel ja millistest allikatest on ta saanud raudkindla teadmise, et “mujal” kasutusel olev tootmismeetod on kordades efektiivsem ja prgoressialtim. “Mujal” on ka palga- ja töötingimused paremad. Pidevalt arenetakse ja õpitakse. Puhkused kestavad kauem ja on oma loomult kvalitatiivsemad, kui siin ja praegu. “Mujal” on ka parem majanduskliima ja riigipoolne juhtimine on progressikeskne, mitte ei soovi röövida ja laastada vääti töölise tulevikku. Esimesel võimalusel viiks tootmise ja tööprotsessi “mujale”, aga puudub kindlus, kas lähitulevikus muutub võimalikuks integreeritud ja süsteemne uuenduste täideviimine. “Mujal” on alati parem, sest et meid segavaid piiranguid ja takistusi ei ole. Müüd mida tahad, kuidas tahad, kellele tahad ja millal tahad. Oleks see kodumaine majandus vaid selline nagu “mujal”. Kaoksid maksuvõlad ja langeksid hinnatasemed. Tõuseks tootlikkus ja hüppeliselt paraneks kvaliteet. Areneks töökeskkond ning plahvatuslikult sööstaks üles töötahe. “Mujale!” Kuhu veel kui mitte “mujale” …

Üldiselt on “mujal” parem. Nagu juba Kalevipoeg teadis öelda, enne kui Helsingi poole triivivale praamile astus, “parem on seal kus meid ei ole!” Samal ajal aga murdsid Helsingi korrakaitsjad pead selle üle, kuidas selgitada üksikule seenemüügihundile, miks Helsingis, erinevalt sellest mis on kombeks “mujal”, peab omama kaubandusliku tegevuse läbiviimiseks ametlikku luba. Nende õnnetuseks ja rahvafolkloori õnneks päädis diskussioon “mujal” toimuva teemadel korraliku lööminguga, mis omakorda andis alust rahvaluulet arendada ja viisijuppi viljeleda. Ega muusikuäss siis Edgari kombel viljatu ole. Tema riimib nii mis kole!

Kui aga midagi viltu läheb? Ei maksa üle mõelda. Kui peakski miskit juhtuma. Häda majja tulema. Täbar tegu teostuma. Siis pole meil enam “mujale” asja. Siis peab hakkama vaatama, kes parasjagu kohal olid. Nemad ju vastutavad! Ei pea muretsema see, kes tol ajal “mujal” juhtus olema. Kuidas saakski ta millegi eest vastutav olla, kui ei olnud võimalust ennetada või konsulteerida. Sekkuda või metiteerida. “Mujal” olles ei saa vastutusest juttugi olla. Vastutus on kausaalne. Vastutus on otsene ja hetkes sisalduv. “Mujal” olles ei saa me mõelda millestki muust kui sellest, mis toimub “mujal”. Me oleme mõtteis ja tegudes “mujal”. Hetkes oleme me aga astraalselt. Astraalsus aga ei ole kausaalne. Astraalsus on ebareaalne ja müütiline. Ta on nagu sama aga teistmoodi.

“Mujal” on meie keskel elanud sama kaua kui maailm olemas on olnud. Oleks ju Aadama ja Eeva õunarakski olemata jäänud, kui 300 inglit valvamisega liialt hõivatud ja Jumal “mujal” poleks olnud.  (Madu va silenahk oli kohal. Oleks tema ka “mujal” olnud ei peaks me praegu võõraid patte eluaeg lunastama). Kui menelaos oleks “mujale” jäänud ja poleks koju naasnud, oleks Trooja sõda olemata jäänud ja Helena oleks saanud oma uue armastatuga normaalselt illi panna ilma, et oleks pidanud mõtlema, millal küll abikaasa talle “mujalt” järgi tuleb. Poleks ka võõrväed “mujalt” tulnud, kui tunnimehed oleks oma tööd teinud ja puuhobese korralikult läbi koputanud. Kui Ivo Parbus poleks üle kohtusaali naisele karjunud, et too raha kodust ära viiks, oleks ta saanud südamerahus vangikongis istuda ja mõtiskleda, mis ta küll selle rahaga, mis arestimisele minemise asemel “mujale” hoiule jäi, vabanedes tegema hakkab. Taavi Rõivaski oleks saanud eelmistel valimistel kõvasti parema tulemuse, kui ta oleks Malaisias külmkappide vahel amelemise asemel kusagil “mujal” olnud.

Seega pidage meeles seltsimehed – kui teete nahka, siis tehke seda “mujal”. Vastasel juhul olete te peagi Sodi FM’i saastasagedusel ja loodate, et oleksite selle asemel kusagil “mujal”. Mina aga mõtisklen edasi selle üle, mis tunne oleks olla kusagil “mujal”, ise samal ajal füüsiliselt Mustamäel ja vaimselt Angelina Jolie lapsendatud karvapallina astraalselt donaldstanis olles.