“Paneme piimakokteili vahele!” ehk kuidas raamatupoes käik mulle ajateenistust meenutas

Alustagem nagu influencer ütleks statement‘iga – ma vihkan poodlemist! (Eesti Keele Instituudi keelenõuanne ütleb, et “šoppamine” oleks argistiilne, ja ma olen anything but (h)argi!) Iga kooliaasta alguses ajab mu kehakarvad turri (ja uskuge, kui ma ütlen, et Chewbacka ja Yeti oleks minu ja Kääbiku eristamisel raskustes) ja pooridest külma higi välja mõte sellest, et vidinjavigurid ma pean jälle riideid ostma minema. Ja iga kord on sama kepp – omast arust oled küll meeste riidepoes, aga ikka on ainult laste suurused. Ja siis tagatipuks on alati kogu selle protsessi peale vähemalt üks “klienditeenindaja”, kes hakkab targutama, et issand jumal nah tee nii suureks olete ennast treeninud, lõpetage ära nii söömine kui kõik muud tegevused ja kuivage normaalseks. Samal ajal on minul mõttes ainult üks asi – Jevgeni? Net bljat pelmeni! (Ja toidupoode vihkan ma ka, sest alati on mingid tüübid, kes iseteeninduskassas anaalastraalvooge avastavad ja valguvaba kohupiima skanneerimisega sama suurt vaeva näevad nagu hiinlased hot dog‘i vorsti ülejääkidest rihma tehes).

Aga on üks erand. Müstiliselt müütiline ja intiimselt inspireeriv koht, kuhu ma alati minna tahan. Just just! Te arvasite õigesti 😉 See on raamatupood!

Raamatupoed on seksapiilselt salakavalad. Nad annavad põhjuse aeg maha võtta ja kulgeda. Lihtsalt olla. Iseendaga. Ümbritsetuna sõna jõust ja trükikunsti võlust.

Kilulinnas on õnneks palju raamatupoode. Mõni neist rohkem mällu sööbinud, mõni vähem. Elämä on laiffii! (Meenub kahetuhandeneljanada aasta kuum suvi, jalka mmmmm oli ka. Veetsin selle suve vanas Rahva Raamatus turvikledes. Üks kõige piinavamaid töökohti mu elus. Mitte raamatute ega enamuse personali pärast, vaid seetõttu, et lugemishimura poisikesena olin ma sunnitud terve päeva veetma raamatute keskel aga ei tohtinud lugeda! Samas, töötasin koos Merle Palmiste emaga. Kah võit!)

Tänapäeval meeldib mulle gigantide kõrval pigem tillemate juurde minna. Pikal tänaval resideeruv ReaD raamatupood on väga äge (ja mitte ainult hinnapoliitika poolest). Mäletan, et kui sinna esimest korda sattusin, tabasin kohe jackpot‘i. Olin jub aastaid tahtnud lugeda Pierre Boulle “Ahvide Planeeti” ja kuna mu kolm katset prantsuse keel selgeks saada on mind viinud umbes sama kaugele nagu Cartoon Networki kanalil psühhedeelilises transsis viibivat õde taluma pidava noorteadlase Dexteri (mitte segamini ajada Florida rannikul endasuguseid nottiva eetikakoodeksiga sarimõrvariga), olin ma leppinud faktiga, et sobib eesti- või inglise keelne tõlge kah. Ja voila, esimene kord ReaD riiulite vahel tõi mulle kauaoodatud võimaluse nö koju kätte. Samas olin ma ka omamoodi üllatunud, kui nägin, et pool riiulit oli täis Stephenie Meyeri mittevampiiriteost “The Chemist” (soovitan soojalt kõigile neile, kes arvavad, et naised on nõrgem sugupool. Romaani kangelanna paneb teid kiirelt teisiti mõtlema). Kui uurisin, et mis põhjustel nii suur kogus korraga müüki paisatud on, siis sain selgituseks, et tuli korraga suur partii ja mis teda ikka peita. Õige kah! Kunagi ei tea. Äkki mõni paadunud videvikufänn ostab meeltesegaduses ka seda hulgi ja siis lugema hakates kasutab suures pettumuses lehekülgi samal otstarbel mis hiinlased paberit ülekuulamisel.

Teine äge koht on Raamatukoi. Sealt saab alati mingi eriti kummalise leiuga koju mindud. Elik silmitsed raamaturiiuleid ja siis äkki mingi teos vaat et torkab silma peast välja. Ja noh, impulsiivne raamatuostja nagu ma olen (jaapanlased ütleks, et mul on tsundoku – ma ostan kokku raamatuid, aga ei jõua neid läbi lugeda), plõksti ja jälle kassasse. Ma ostan raamatuid nagu Anna-Marija Galojan poliitvangi kreditiiti. Aga Raamatukoile olen ma elupäevade lõpuni tänulik selle eest, et viisteist aastat tagasi oli just nende kollektiivi kätetöö tulemuseks õhinas oleva parajalt paksu koolipoisi astronoomilise õnnetunde tekkimine – tema kätte ulatati ihaldatud Thomas Harrise “Voonakeste vaikimise” eestikeelne tõlge. Nad ajasid seda pool aastat taga, aga lõpuks said kätte! (See on mul siiani väljapaistval kohal – ramatuvirna keskel).

Kunagi oli Müürivahe tänaval üks pisike butiik, kus oli suur valik võõrkeelseid raamatuid, aga minumeelest on see nüüd kinni. Või siis kolis kuhugi. Arvatavasti “mujale”, sest seal on teatavasti majandusbuum. Pean endale tuhka pähe raputama  ei hoidnud silmi lahti. Lipsas peost nagu esimene kondoom, mida peale üritasin panna. Aga noh, nagu ametikoolides öeldakse, harjutamine teeb harjutajaks!

Minu viimaseks avastuseks oli raamatupood Puänt Telliskivi Loomelinnakus. Väga äge koht. Soovitan soojalt. Eriti tore on selle poe puhul see, et neil on väga tasakaalukas žanrite esindatus. Julgen öelda, et tegu on poega, kus on igaühele midagi. Vahet ei ole, kas oled armasturomaanide sõltlasest vanatüdruk, või spioniilugudest õhinas vanapoiss. Noortele on ka kindlasti midagi, aga noh, kogemus ees, siis oled sees.

Viimati Puänti külastades juhtus minuga üks eriti omapärane prikol – mõtlesin suisa, et paslik oleks sel teemal üks äge nakol endale teha, aga siis tabasin ennast õõvastavalt mõttelt sellest, kuidas ema jõululauas pardi asemel minu nakolli maha fileerib ja samal ajal heietab, et “äiu, äiu! kussu, kussu! oli tätokas, nüüd on tussu!” Igatahes, nahk on jätkuvalt puutumata ja sama valge kui karvane. Aga igatahes, back to bizness. Tatsasin mööda Puänti nagu karu mööda hood‘i ja avastasin, et neil oli nurgalaual soodushinnaga raamatute kuhila. Nagu pedagoogile kombeks tormasin kohe ligi, sest erinevalt Jürgenist on minu finantsid laulmas romansse mitte tummiseid ballaade. Ja oh sa halastaja hoia, kes sai nööki, kes sai paranoia. Taaskord oli olukord virn! Aga seekord mitte tapjanaiskeemikuid. Laual olevate raamatute seas oli enamusvalitsuse moodustanud legendaarne ja eepiline “Ulysses”, märgilise dublinlase James Joyce’i esimese maailmasõja aegne suurim saavutus. (Peale vapustusest toibumist leidsin ma sealt veel kaua taga otsitud H. P. Lovecraft’i “Cthulhu kutse” originaalkeeles. Nüüd on veel üks virn kodus alustatud).

Eelneva viite puänt on selles, et James Joyce’i “Ulysses” on senini ainus raamat, mille olen lugenud kihlveo pärast. Jap! Just sellised esimese maailma mured kodumaa meestel ongi. Sitta selle seksi, sokipesu ja suhkruveega. Meie lähme all in – me paneme terve raamatu vahele!

Lugu ise on aga väga markantne. Nimelt leidis kogu see kihlveo protsess aset kaksteist aastat tagasi ja samuti sügisel. Toimumiskohaks oli (väidetavalt) baltimaade suurima raamatupoe, Viru Keskuse Rahva Raamat, kohvik. Lauataga istusid, vastakuti, noormees ja neiu. (Enne kui keegi jälle beyoncelikult vasakule keerab, siis tegu oli (ja on ka tänaseni) täiesti platoonilise suhtega kahe ülikoolikaaslase vahel. Kihlveo teine osapool on tänaseks päevaks maailma ühe juhtiva alkoholikontserni jurist. Võitja aga depressiooniga maadlev üksik blogijast poissmees). Noormees oli suvel alustanud oma ajateenistust. Kohtumine leidis aset ühe linnaloa käigus. Räägiti maast ja ilmast, vahelduseks ka KUMU silmast (sest viimast oli noormees Eesti Vabariigi Presidendi lossi valvates dajoba näha saanud). Ühel hetkel läks jutt kirjandusele (intelikõnts ikkagi!) ja neiu jutustas oma kogemusest James Joyce’i tippteosega. Jutustuse lõppu aga poetas “sina seda küll kunagi ei loe!” Hren vam mõtles noormees. (Mis mõttes ei loe! Kellega sa omast arust räägid mimm! Sinu ees on Eesti Kaitseväe (raud)vara. JVÕK Üksik-Vahipataljon mitteametlik tõlk ja ainult tema jaoks välja mõeldud jaoülemate poolse karistuse mitmekordne laureaat. Presidendi Kaardiväe vankumatu rasvatihane, keda pataljoni kaplan kuumal suvepäeval Männiku karjääris “põrgusse” tulemise puhul tervitas). Alistuse märke üles näitamata kinnitas noormees õhinal “tahad näha, et loen!” *Toze mne romeo bez gilleta.   *

Anywho! Sellise “konstruktiivse” dialoogi tulemusel saigi tegelikkuse nüüdseks lahutamatuks osaks minu elu kõige “filigraansem” kokkulepe. Kolm aastat TÜ õigusõpet ja seal ma olin! Õnnelik nagu Petka Tšepajevi pappahas. Neiu oli veri šoked. Aga naeratades lubas, et kui ma tõesti peaksin selle “ennast ületava” ettevõtmisega ühele poole saama, siis vaevatasuks saan ma piimakokteili omal valikul maitsega. (Valk on valk!) Mida ma toona ei teadnud oli see, et eesti keeles seda pole. Minu teada pole vist siiani tõlgitudki, aga võin eksida. Ja nii ma siis inglise keelse ostsingi. Oi blin, kus ma alles nutsin ihust ja hingest, kui ma teda järgneval kevadel pataljoni kasarmus kompanii peal lugesin. Vähe sellest, et iga teine lause nõudis heerakleslikku ajupingutust.* Tvaju moju!* Selles raamatus on rohkem metafoore, sõnakõlkse ja paraboole, kui Toe Tag’i Haige Apostli mõtetes. (Teistel ajateenijatel oli see eest nalja nabani kui seeru istus akna all näost sama hall kui leitnant Blanki koera väljaheide). Aga hakkama ma ta raisaga sain! Hiljem sama autori sulest ilmunud “Dublinlasi” lugedes mõtlesin veel, et kurat küll, kas seda meremehe jutustust ei saanud siis sama moodi lihtsas ja arusaadavas keeles kirjutada. Oli vaja ikka üks võjebon ka loomingusse panna.

Aga oluline on see, et loetud ma ta sain. Ja piimakokteili sain ka. Vaniljemaitselise, kirssidega kaunistatud ja puha. Muhelesin rohkem, kui Muhv, Kingpool ja Sammalhabe kokku. Takkajärgi mõeldes võib öelda, et erilise maigu kogu sellele loole annab asjaolu, et lugesin seda raamatut justnimelt ajateenistuses. Nö “tsiviilis” olles oleks see kogemus hoopis teistsugune olnud. Siis oleks ma rahulikult laua taga istunud või voodil lösutades lehekülgi sirvinud. Seal aga oli lugemisprotsess tükeldatud pisikesteks palukesteks. Aga igal õhtul, mil kasarmus algas vaba aeg, sain ma argised teenistusmõtted mujale viia ja hoopis teise maailma sukelduda. (Mäletan, et ühel sellisel “sukeldumisel” tuli mulle miskipärast täiesti lampi lugemise keskel pähe hakata jörisema Põhjamaade Hirmu lugu “Katk”. Terve kompanii pani ikka “toorest kajakat”, kui akna all nurgas istuv silelõugne kõurikuvälimusega seeru üks hetk täiesti süüdimatult teatas, et “ma olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti; Hadese klient keda pimeduses nähti; vaarao kelle püramiide ei leita; eksind hing keda mitte keegi ei aita”. Kusjuures, kui mu mälu mind ei peta, siis sattus eelnevate sõnade autor ka ise mõned aastad peale mind Põhja-Tallinnast samasse kasarmusse).

Ahjaa, enne kui ära unustan. See eelpool mainitud individuaalne karistus. (Sest otseloomalikult rahvast ju väga kotib, mida kaitsevägi kõrvikuga tegi). See oli eelnevaga seonduvalt täitsa asjalik asi. Nimelt olin ma ka ajateenistuses suure suuga suur poiss. Põhimõtteliselt mölisesin kogu aeg, eriti siis, kui oleks tulnud suu kinni hoida. Aga kus sa sellega! Kõik teised on hiirvaiksed. Kõrvikul pudrumulk muudkui jahvatab. Asi päädis sellega, et noorteaja rühmaülema abi (n-srs Pirk) oli minust lõpuks sellises frustratsioonis, et esseede ja “pumpade” asemel käisin ma vaat, et iga õhtu jaoülemate toas “selgitusi andmas”. Selgitusi küll palju ei andnud, aga pea igaõhtused määrustikku *battle’*id Pirkiga said nii populaarseks, et enne, kui reamees jaoülemate tuppa kamandati, kästi päevnikul esmalt kõik Charlie- ja Sõjaväepolitsei kompanii jaoülemad kokku ajada. Show algab! Oi blin kus Pirk oli endast väljas, kui minu mölin teisi jaoülemaid rohkem lõbustas kui tema naiivsed katsed mulle selgeks teha, et kui ma kiiremas korras “säbelemist” ei lõpeta ja ennast kokku ei võta, siis kirjutab ta rühmaülema nimele esildise, et too mind kartsa paneks. Ainus tulem, mis kogu selle komejandiga kaasnes oli see, et vähem haukumise asemel mölisesin ma aina rohkem. Vahest ka teiste jaoülemate provokatsioonidest tulenevalt. Samas, tagantjärgi pean tõdema, et Pirk on tegelikult väga väärt mees. Temaga läheksin iga kell luurele. Ei klappinud me alguses temaga. Mis parata! Aga asi oli minus, mitte temas. Värskelt juura lõpetanud kutsikana olin ma omast arust sama kõva mees kui Perry Mason, Atticus Finch ja Tom Hagen kokku. Hiljem NAK’is sain kiirelt aru, et hren vam a ni vakum!

 Aga see, mis väes veel juhtus on juba hoopis teine lugu hoopis teiseks korraks …