Kes väsiks küll vihkamast?

Hiljuti leidis meedias suuremat kajastust kodumaa avarustes asotsiaalmeedia abiga üha aktiivsemalt leviv “viha ja raev”. Sest kus siis veel, kui mitte internetiavarustes teiste pihta virtsa ja vaenu pritsida. Ja kui kellelegi ei meeldigi, et mõni klaviatuurigängster tema kohta säherdusi võluvaid epiteete nagu “vähkkasvajast vigurvänt”, “ventileerimata vuss” või “vahutav vasikakargaja” kasutab, siis võib see kommentaariohver oma arvamuse endale sisse istuda, sest meie riigis on sõnavabadus sama püha nagu hindude püha looma pärakukoogid.

See “sõnavabadus” on kord üks selline huvitav asi, et igasugu dolbajoobid (nagu näiteks mina), saavad täiesti süüdimatult oma näo alaosas paiknevad urruaugud (vajadusel ka sünkroonis, kui viitsid veits feissaris jebida ja miski event‘i üles panna; siis joostakse võimaluse peale suisa amokki, ikkagi avaliku ruumi sarisittamine ei vähemat) lahti teha ja muudkui toota ja toota ja toota ja (ad infinitum ei viitsi ka trükkida).

Mõni aeg tagasi soojal mägismaal välisreisil käies (ja enne kui keegi arvab, et Mali või muu sarnane seksapiilne koht, siis ei) ütles üks hea sõber ilusad laused: “tead Sass, arvamus on nagu perseauk. Kõigil on ta olemas, aga enamasti tuleb sealt vaid sitta!” (antud olukorras on eriti äge see, et käesolev asotsiaalmeedia näputöö sai oma alguse just sellest üllast eesmärgist – saastatootmisest; aga ma ei ole seda üllast alusprintsiipi ka kunagi varjanud ega salduses hoida püüdnud). Selle lausungi võlu seisneb minu jaoks selles, et kui niimoodi mõtlema hakata, siis harjub aju päris kiirelt ära funktsiooniga “pidev filter ummistuste vastu võitlemiseks.” Sa lepid olukorraga, et arvamusi on rohkem, kui Igor Mangiga puuõõnesse roninud naisi ning sellest tulenevalt peab ikka korralikult fekalisti moodi rabelema, et kogu selles sitameres pärleid üles leida.

Aga arvamused arvamusteks. Nende tekkepõhjused ja eksistentsivajadus on vähemasti (mis siis, et algelisel tasanadil) enam vähem adekvaatselt seletatavad. Enda haigete vaimuväärastuste ja psühhopaatiliste vajaduste maailmavõrgus välja elamine (seda siis kas tekstuaalselt või audiovisuaalselt) on aga nõks teine nagits. Arvamuste probleem on pahatihti nende põhistamatus – elik inimene lihtsalt toodab mingit süüdimatut saasta eesmärgiga toota (süüdimatut saasta). Ta on enda jaoks mingi asja (vildakalt aga siiski) niivõrd kuivõrd lahti mõtestanud (ei tähenda veel, et läbimõelnud) ja siis soovib seda kogu maailmag jagada, sest kõik ju tahavad teada, mida Vägivalla Väino Albert Einsteini “relatiivsusteooriast” või Kükametsa Külli Palja Porgandi “toitumis- ja treeningkavadest” arvab. Kuidas siis muidu! Kodumaa ning samuti ka lähemad ja kaugemad naabrid on suurest ootusärevusest juba sama ligumärjad kui sünnitusmaja operatsiooniruum peale vete vallandumist. Aga õnneks saab sellised “arvamusliidrid” kiirelt välja filtreerida (peale mõningast harjutamist küll, aga ei midagi hingematvalt hiiglaslikku) ja oma eluga rahulikult edasi minna. (Nõks harjumist võtab paraku ka see, et sääraste mõttehiiglaste soigumisi liigselt mitte hinge võtta).

Palju hullem on lugu aga klaviatuurigängsteritega, kes leiavad, et asotsiaalmeedia primaarseks funktsiooniks on nende haige aju “väärastunud tooteprotsessi” edasiandmine maailmaruumi. Ja ei, ma ei mõtle tiinekaid, kes armuvalust ahastusese langenuina Twitterit oma “ma ei taha enam elada!” stiilis ahastusookeaniga üle ujutavad. Ma mõtlen neid “ajuhiiglasi”, kelle jaoks on normaalne kirjutada naisterahvale ähvardusi tema “kurikaga surnuks peksmisest” või sellest, et nad loodavad, et ta langeb kas grupivägistamise või muud sorti sadomasohistlikku seksuaalvägivalla kätte. Ma mõtlen neid seinapõrkest sündinud anaalambaale, kes ortograafiliste teadmiste puudumise kiuste oma pudrukeelseid ähvardusi ja suursuguseid sõnakõlkse stiilis “ime kürba värdias”, “keran su taha” või “impetsil tra” igal ettejuhtuval võimalusel, vahet ei ole mis teemal postitus või arvamusavaldus tehtud on, igasse kommentaariumisse üles laovad. (Eraldi sulatuspott peaks olema tulel ka neile, kes sellist sitta entusiastlikult oma “meeldib” pöidlate ja muude emotsiooniikoonidega toetavad. Ainus pluss selliste näpukasündinutega on selles, et nad kas ei oska või ei taha ise sarnast saasta väljutada).

Selliste sõnavabaduseväljundite lugemine/kuulmine/nägemine meenutab mulle aeg ajalt helges koolipõlves nähtud linateost “Olen väsinud vihkamast”, kus süžee põhirõhk oli alaealiste kolooniasse sattunud noore mehe soovil oma elus kannapööre teha ja midagi asjalikku oma eluga ette võtta. (Eriti meeldejääv on filmi alguses etendatud tüliküsimuse lahendamine noortekoloonias – kamp “issisid” eesotsas ninamehega siseneb töökotta, kus parasjagu käib tööõpetuse tund ning ninamees viskab ühele kutile, kes teda solvas, seljatagant nööri kaela, mis masinasse kinni jääb ja vaese poisi pea ees treipingi vahele veab). Temal oli see võimalus, sest puudus alternatiiv veeta oma ärkvelolekuaeg nutiseadme või arvuti taga ja lasta näppudel käija kiiremini kui esimesel kohtingul. Ainus raskus oli endiste kambajõmmide mõju alla mitte saatumine, aga see on võrreldes hetkel käiva *online *sitapuhuriga köömes.

Kerge on vihata siis, kui “anonüümsuse pseudosein” sinu ja ohvri vahel seisab. Kodu või kabineti hubases keskkonnas on hea ja kerge toksida klaviatuurile või ekraanile sapiseid märkusi ja omaarust pikantseid pajatusi. (Ja seda siis kas enda isikliku või libakonto alt – Ruuben Kaalep peaks olema iga kondoomipaki peal nagu mädanevad kopsud ja lagunenud hambad on suitsupakkidel). Sa ei pea selle inimesega kohtumist kartma – vähemalt mitte lähitulevikus – ta on sinust “kaugel”, internetiavarustes.

Minu kooliaeg oli omalaadne seetõttu, et nutiseadmeid ei olnud ja arvutid olid rariteet. Seega pidid kõik need, kes minu välimuse, kehakaalu, päritolu, riietuse, jms kohta kommentaare teha tahtsid vähemalt minu kuuldeulatuses olema. Juhtus ka, et tehti näost näkku, mis oli söögiahelas samm ülespoole. Aga selles samas aegruumis viibimise suurim oht oli alati see, et kui “kõrvikul” üle kees, siis tuli suure tõenäosusega hakata kas eest ära jooksma või rusika eest kõrvale põigelda.

Sõnavabaduse tume pool väljendub selles, et ühel on küll õigus öelda, aga teisel on õigus solvuda. Seega kui kõigil klaviatuurigänsteritel oleks võimalus samu asju näost näkku öelda, siis enamus neist seda ei teeks, sest kardaksid haiget saada. Internetiavarustes saab ainult vastukommentaari, millele saab omakorda jälle vastata. Kui sa aga kellegile silmast silma midagi tülgastavat ütled, siis võib juhtuda olukord, kus paremal juhul käib üks tutske tutakas pudrumulgu pihta, kust see sitt oraalselt tuleb või halvemal juhul harvendatakse ka näppe, mis seda saasta internetiavarustesse kribavad.