Põhiseadusest, riigieksamitest ja päikesepaistest Eestis

Mõni aeg tagasi märkasin lõustaraamatu ühe kommuuni sissekandes kommentaaridejada, milles üks Eluülikooli vapramaid poegi kommenteeris hiljaaegu lõppenud Kaitseväe suurõppust Siil 2018. Fotograafilise mälu puudumisel ja saastafiltri olemasolust tingituna ei ole ma paraku võimeline eelpool mainitud mõttehiiglase šarmantset mõttekäiku täies ulatuses reprodutseerima, kuid meelde jäi kaks põhilist ideed: “seda sitast riiki ei kaitse keegi” ja “tahan elada oma elu vaba mehena ilma mingite kuradi seaduste surveta!” Big props kelo! Maarjamaa on sinu ees tänulikkusest nõretamas sama kiivalt kui kivi najal nuttev Linda.

Eespool välja toodud mõttelend oleks mul sootuks meelest läinud, poleks ma samas lõustaraamatus eile palju kõrgelennulisemate ideede esindaja peale sattunud. Minu suureks rõõmuks ja õnneks on mul tutvusringkonnas galantseid piigasid, kel terav silm ja kiire reaktsioon. Üks selline graatsia jagaski eile oma sotsiaalmeediakontol uudistelõiku, kus kaasas videosalvestus Munitsipaalpolitsei töötaja nööbikaameralt. Selle video “staariks” on üks kalli kodumaa edukamaid poegi. Mees, kelle käsivarsi peaks kaunistama nakol: “Kinnisvara vanalinnas, Porsche perse all – liigun sama visasti kui litsub minu tald!” (Kui eelnev kiri habrastele kätudele ära ei mahu, siis saab selle edukalt asendada lakoonilisema “skok na bomba onanista!”‘ga).

Aga olen sündmuste käigust ette rutanud. “Milles siis props oli?” küsivad ühiskonnakriitikud ja elunautlejad kooris. Mehepoja raevu vallandas üks iidsemaid inimkonda survestanud faktoreid – jobana keelud ja käsud raisk! Ta sõitis koju (või noh, täpsemalt väljendudes ta üritas koduni jõuda). Nähes vanalinnapiiril olevat sissesõitu keelavat liiklusmärki otsustas meie kinnisvaramagnaat ja õigusekspert, et “põdeda po miskit!” ja jätkas teekonda keelumärgist hoolimata. Pühavaimu tänaval asuva Schlössle hotelli ees aga tekkis tema vaprat teekonda seiskav, tema kallile luksussuksule ilma Knight-Kalvi abita ületamatu, takistus – raskeveok/laadur, mis ehitusplatsilt prügi peale võttis. (Tehnilise täpsuse huvides oli enne lõpliku takistuse tekkimist veel üks minitakistus – MUPO teenistuja, kes juhtis härra tähelepanu seadusandlusele ja keelumärkide olemusele). Olles saanud informeeritud ühiskonda pikalt traumeerivast faktist, et päris kõike, mis hing ihaldab paraku korda saata ei saa, tärkas meie vapras ridariässas õigusekspert ja Põhiseaduskorüfee (kahju, et seda londot Põhiseaduse assambleel kohal polnud, oleks kõvasti pikema põhiõiguste kataloogi saanud). MUPO teenistuja märkustele järgnes tiraad Põhiseaduse olemusest ja konkreetse isiku põhiseaduslike õiguste riivest, mille suhtes ei saa mingil juhul tugineda Põhiseadusel baseeruva õiguskorra poolt kehtestatud riiveõigustele. Maakeeli kästi MUPO töötajal pommi hüpata ja algas kriiskamine teemal “vara Põhiseaduslik kaitse ja üksikisiku õiguste represseerimine.” Antud diskussiooni kaks olulisemat ideed olid selles, et “Põhiseadus on ülim ja seadused ei loe” ning “mina tean oma õigusi.” Mõlemad on ju iseenesest nunnud ideed. Kurb on asja juures aga see fakt, et indiviidi maailmapilt on sama kitsas, kui tuleriidal posti külge seotud ketseri jalgevahe. (No Toblerone chicas!)

Kõige olulisem idee selle komejandi juures peitub aga selles, et meid ümbritsev aegruum on täis olendeid, kes ei suuda mõista Newton’i kolmandat seadust – igale jõule on olemas võrdväärne vastasjõud (füüsikatundjad läksid nüüd vähemasti hetkeks pingesse aga pohh! ma olen humanitaar nahh!) Elik lähtudes antud juhul õiguskorra vana-kreeka loomuõiguslikust analüüsist – õigus=kohustus! (Mantra mida olen aastaid erinevates situatsioonides ja asendites korranud). Humanitaaridele oleks vast südamelähedasem Sir Isaiah Berlin’i idee “positiivsest ja negatiivsest” vabadusest (kuigi tõele au andes on meie armas emakeel ikka orjarahva oma küll, kuna “freedom” ja “liberty” on kaks täiesti erinevat asja ning Sir Isaiah kurikuulus esse kannab pealkirja “Two Concepts of Liberty”, aga ühiskondliku rahu huvides kärab antud olukorras vana hea “vabadus” kah …). Positiivse vabadusena võib näha kõiki tegevusi, mida sulle teiste poolt ei keelata. Negatiivsetena aga vabadusi, mille elluviimine sulle väljastpoolt keelatud on (ise tahaks väga väga, aga ei tohi ja kõik!) Breivik ajas ju ka seda joru, et tema elab uue maailmakorra reeglite järgi ja tema “uues ja ilusas” maailmas ei olegi kõigile ruumi seega tuli alustada suurpuhastusega nagu iga enesest lugupidav eramuomanik perioodiliselt ikka teeb. (“Mul on õigused” koolkonna esindajaid on ajaloos olnud palju: keiser Nero, kes lädramälus peaga küünla ümber ajas ja Rooma linna põlema pani; Ivan IV “Julm” ja Vlad “Dracula” Tepeš – el classico “realnõje patsanõ” kes said sügavaid vaimseid ja füüsilisi naudinguid teiste inimolendite pikaldasest füüsilisest piinamisest; Alexander “Kohtusin elevandiga ja lömistusin” Suur [aka Makedoonia Alexander] kes lasi oma poistel igas vallutatud kohas uus pruta võtta, et koduigatsus peale ei tikuks; Jossif Vissarionovitš Dzugašvili, kes “suure pildi” nägijana leidis, et “pole inimest, pole probleemi”; ja paljud teised suurkujud Igor “Õõnestan pilusid” Mangini välja).

Eelneva eklektiliselt-kaotilisskisofreenilise filosoofilis-ajaloolise enteltenteli eesmärgiks oli ühe lihtsa kuid mõjusa idee postuleerimine – ära ole jobi! Kui sulle ei meeldi ühiskonnas ja/või riigis kehtivad reeglid, siis on probleemile kaks kiiret ja väga efektiivset lahendust – koli ära või sure ära. (No kolmas on ka vast – lase oma korjus peale surma protesti märgiks teise riiki matta). Viimase kümne aasta jooksul olen pidanud olude sunnil aktiivselt osalema sadades sarnastes “debattides”. Iga jumala öötööpäev on neid täis. Ööelus on rohkem “õiguseksperte” kui ükski õigusteadust õpetav haridusasutus arvatagi oskaks. Aga ikka ja alati jõuavad need debatid ühe ja sama lõpp-punktini – kasutusele tuleb klassikaline argument “turvamees käi p*tsi!” (Ja seda mitte ainult pööbli või lumpeni huultelt. Seda argumenti kasutavad kõigi ühiskonnakihtide esindajad paadialustest riigikogulasteni välja).

Raske on see indiviidi elu. Kogu aeg on kuskil keegi, kes tuleb keelama ja manitsema. “Laske elada!” on leitmotif, mis ühendab paljusid. Tahaks kärakaga kõrtsust välja kõndida – ei saa, turvamees vana tont ei lase. Tahaks peole aga piletiraha ei taha maksta – jälle see kuradi turvik möliseb. Panin suva tondile lõuksi – turvamehed kuradi jobud viskasid välja (või veel hullem – tegid tüdrukuks ära ja pakkisid kokku nagu s**tuva indiaanlase). Ja iga kord, kui teha märkus väära käitumise kohta, tuleb nagu linnulennul vastuseks “mul on õigused!” Mis siis, et olen lädramälus – mul on õigus sisse saada. Kusesin klubis nurka – te ei saa mulle midagi teha, mul on õigus eneseväljendusele. Saatsin turvamehe persse – te ei tohi mind puutuda, ma olen kodanik ja mul on õigused! Nagu ütlevad idanaabrid – “klassika žanra!”

Minu soovitus kõigile “põhiõiguslastele” on lihtne – valemi “õigus=kohustus” meeldejätmine aitab. Ole sa jurist või traktorist, delegaat või degeneraat – kõigile on see lahenduskäik üks. Ilmestan seda John Stuart Milli “kahjuprintsiibi” derivaadiga – kui arvad, et sul on õigus öelda, mida sülg suhu toob, siis ole valmis selleks, et see isik/isikud kelle kohta sa seda ütled võtab/võtavad seda isiklikult. Kui hästi läheb, siis nad lihtsalt ignoreerivad sinu kommentaari. Läheb sitasti saad vastu lõgemeid nii mis koliseb. Ja enne, kui hakkad röökima, et füüsilise jõu kasutamise eest võib järgneda karistus, siis mõtle nii – see, kes lõi, võib tulevikus ka karistada saada; aga sinul tondil on sealsamas ja kohe väga valus. Sõnavabaduse lihtsaim ilming on kokku võetud vanas öötöööliste üteluses:”mida vähem mölised, seda tervemad on hambad!”

Eelnevalt lahatud murekohtade tekkepõhjuste adumiseks sobib väga hästi hetkel käimasolev arutelu teemal “riigieksamid”. Poliitmaastikul on tekkinud suund, mis propageerib lõpueksamite ja muude sarnaste kontrollivormide kaotamist. Liiga palju stressi enne sessi! Eksamid tuleks asendada alternatiivsete kontrollivormidega, mis teeksid inimeste elu lihtsamaks. Muidu on liiga keeruline. Reeglid ja nõudmised ei lase elu nautida. Omalt poolt leian, et mõte on aus. Sooviks isegi seda mõtet arendada. Minu ettepanek oleks igasugused formaalsed haridusasutused ära kaotada ja üle minna “Elukoolile”. Siis saab igaüks teha täpselt nii palju või nii vähe, kui ise tahab. No stress! Ei viitsi õppida ja areneda – leia keegi, kes sind dolbajoobi ülalpidama on nõus, siis pole vaja. Ei viitsi ennast füüsiliselt koormata – leia keegi, kes sind liigutab, siis pole vaja. Ei viitsi reeglitele alluda – lepi faktiga, et mingi hetk tuleb kuskilt mingi lituut ära, siis pole vaja. Haridus, teadmised ja oskused ongi nii soveetliku maailmapildi jäänuk. Tänapäeva liberaalses ja individualistlikus maailmas on kõige olulisem teha seda, mis ise tahad. Kisu maha need kütked. Lammuta need vallid ja müürid. Ole kõik, mis sa suudad olla! Ära pelga – ka taandareng on areng. Sa ei ole rumal – oled teistsugune. Sa ei ole saamatu – sul on alternatiivtegevusmudelid. Sa ei ole ignorantne – sul on kõigist ja kõigest pohh! Ja ei – sa ei ole sellepärast lohh. Sa oled “individuaalselt eriline oma maailma looja”.

Kogu eelneva kokkuvõtteks sobib ideaalselt Taavi Kotka soovitus mitte “ülemüüa”. Tõesti Eesti esindajad – “olge ausad!” Meil on enamuse aastast “saast/ülisaast” ilmapendel (isegi, kui seda hoiab Endel). Meil on nõme maksusüsteem, mis “sunnib” patriootlike ettevõtjaid oma ärisid mujale kolima, sest siin enam ei kannata biznjäkit teha. Meil on palju “priisid” hüvesid, mis makstakse kinni selleks mitte ettenähtud vahenditega (haigekassasse ei ole pappi vaja kuna maailmas on niigi ülerahvastatus ja mida rohkem rahvast kiirelt maha kärvab seda parem – ruumi on vaja!) Meil on liiga palju avaliku sektori teenistujaid, kes pidevalt uluvad oma palga üle (tra keegi ei käskinud sul mendiks hakata või heast peast mööda redeleid põlevate hoonete katusele joosta – ise olid loll, et “päris tööd” ei tahtnud teha). Igatpidi švaansus! Seega olgem ausad ja müügem ning esindagem oma riiki “ausate” kujunditega – šarmantselt “odav” Paintis tehtud “rändrahn” (lootuses, et saadakse aru, et see on rahn mitte mutantsipelga pabulad). Elukaaslasele kaussi sõitev lõpetamata põhiharidusega autopede, kes vabas käes hoiab löögijärgset leevendust pakkuvat lauaviina. Välismaale “modelliks” sõitvad tüdrukud, kes ootavad mitmetuhande eurost igakuist toetust. Riigikoguliige, kellel on ükskõik, et tema “ekstravangtseid” kuluhüvitusnõudeid ei mõisteta. Näidake maailmale “tõelist Eestit!” (Aga ärge te tulge Taavile ütlema, et tema e-residentsusprojekt müüb ennast samapalju üle nagu teie – temal vähemalt ei ole päikesepaistega fotosid brošüürides).

Iga mees on oma staatuse sepp ja oma õnge vedaja! Ükskord plahvatab mimm mis kõdunend salaja!