Liikluse lummav lumpen

Olen jalakäija ja pean sellega igapäevaselt elama. Mitte, et see nüüd ülepea karm kandam kanda on, aga kohati on mul selline tunne, et kui sa meie digiriigi pealinnas jalgsi liigud, siis on sul midagi tõsiselt viga ning kõik ümbritsev hakkab andma endast maksimumi, et su päev võimalikult varakult ikka kogu raha eest pasapasteeti peksta. Eriti veel siis, kui sa otsustad liikuda mitme punkti vahel ning viibida teekonnal rohkem, kui loetud minutid.

Kodusseinte vahelt väljudes sukeldud sa jalakäijana modernse metroopolise kiiresse ellu ning muutud nii selle osaks kui ka potentsiaalseks täienduseks selle avarustes oma kohta otsivate “kiskjakaaskulgejate” söögilauale. Ennemuiste, kui rohi oli rohelisem sest heitgaasi oli vähem ja jala käimine oli sama tavaline kui rutiinne onanism organismi ootustele vastu tulekul, ei pidanud jalakäija väga kartma, kui oma sammud teele seadis. Suurimateks ohuteguriteks olid linnusitt, koerapabulad ja mõni üksik jalgrattur, kes paha tuju kiuste oma kihutamistrallit alustanud oli. Tänapäeva digiajastul on meid ümbritsemas palju tõsisemad ohud ning jalakäija argipäev on täis seiklusi, mis ei jää alla nii “Resident Evil” filmisaagast tuntud “elavatele surnutele” kui ka Peeter Võsa poolt seni veel intervjueerimata kodumaise “fekaalieliidi” koorekihile.

Ainuüksi “kõnniteel” on jalakäija vastaseks mitmed erimasti ohuallikad, mis erinevad teineteisest vaid kuju mitte oma ohu järgi. Isegi kui peaks olema õnne, et raja ehitajad on sellele kandnud ka eraldi märgistuse, mis peaks tagama selge eraldatuse jalakäijate poole ning liikurvahendite poole vahel, ei ole see kaugeltki kindel, et ontlikult märgistusest kinni pidades saad sa oma teekonnal rahulikult kulgeda ilma, et peaksid kartma kokkupõrkeid, sõimu või põlgust täis pilke. Moderne ajastu on kaasa toonud arusaamad, et vaesed ei ole inimesed ja kui sul perse all ratast või tallaall monokulgurit, elektritõuksi või rula ei ole, siis oled sa paras “pidurpööbel” ning seega linnadžungli kiskjaeliidi söögilaua aus täide. Sinna sekka veel “nutižombid” ja “külitsiemmed” ning päev on juba täis suuremaid seiklusi kui “Eestlaste kolmnurga” panoparaadi osaliste suguhaiguste testid.

Jalakäijana kõnniteel liikudes peab meeles pidama, et vaatamata asjaolule, et nimi “kõnnitee” võiks viidata asjaolule, et seal liikumine on esmajärjekorras seotud “kõndimise” kui füüsilist aktiivsust kaasa toova tegevusega, ei tasu end sellest petlikust “sildist” segada lasta ning valmis peab olema teatud möönduste tegemiseks. Või noh, valmis ei pea just olema, aga mittevalmidus võib kaasa tuua raskeid kehavigastusi ning füüsilist ja vaimset ebameeldivustunnet. Samal teekonnal sinuga otsivad oma kohta päikese all, nii harva kui meie cundis seda leidub, jalgratturid, kes ei ole leidnud oma teed velotrekkile ning arvavad, et parim koht oma kubemekiirustkatseid ellu viia on justnimelt kõnniteel liikujate vahelt läbi laveerides. Saab ju korraga “two in one” paketi – pedaalipedetseda ja manööverdamisoskust arendada. Ja kui peakski kellelegi otsa sõitma või riivates mööda tuiskama, siis pohh – tugevama õigus kehtib linnadžunglis sama palju kui savannis, pampas või tsiatsungõlmaal. Kes eest ei saa, see sisse saab!

Jalgratturite kõrval otsivad oma kohta siin lapikul maakeral ka moodsamate sõiduvahendite kasutajad. Elektritõuksi tõusikud proovivad oma agregaadi kiirust ja manööverdamisvõimet sama palavalt kui pedaalipaskaagid. Eriti aktiivselt tegelevad idiokraatia arendamisega need vändaväntajad, kelle jalge all olev tõuks ei kuulu neile vaid on moodsatelt “püstisstardiükssarvikkonglomeraatidelt” rendile võetud. Oma varaga ei julge päris puudega ahjukütteotsija olla, aga võõrast vara võib ju peedistada nii palju, kui sisse mahub. Eriti veel, kui tagatunnel on lai ja sügav. Siinkirjutaja on selle aastanumbri sees juba kolmel korral kogenud kokkupõrkeid “tõuksitaunidega” ning on seadnud endale kindla sihi – järgmine kord on hammas hamba vastu garanteeritud ning kellegi hammastest ta endale kaelakee ka teeb. Õnneks on tõuksiraamid piisavalt vastupidavad, et saab lisaks hammastele üle lugeda ka luustiku ja õgvendada kubet. Ah kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!

Eraldi retakaroosi saavad kõik need tüübid, kes üritavad erinevaid sõiduvahendeid kasutada samaaegselt nutiseadme ekraani näpuga nühkides. Kõigile teile kuulub minu surematu viha ja lootuskiir, et kui me kunagi põrgus kohtume, siis on vanatühi juba octagoni püsti pannud ja ma saan oma päevi õhtusse saata teile korralikult turpi ladudes. Ja kindlasti on seda pealt vaatamas piisav arv nutipeedikuid, kes soovivad kogu seda pulli šeerida ja striimida. See, et teie emad ütlesid teile järjepidevalt, et te olete “erilised” on kaugelt paista – emaarmastus ei luba ju otse välja öelda, et paps paugutas nõka mööda ja resultaat tuli oodatust kasinam. Nüüd olete te “õnneks” inimkonnale ning meelelahutuseks teistele kaassõitjatele. Elagu taandareng ja selle aktiivne väljendumine!

Omamoodi “ostueesõigusega odavkauba” kategooria moodustavad ka kõik “külitsikooserdajad” – nende all pean ma silmas jalgrattureid, beebiemmesid, rulluisutajaid ja muid lameliikumisentusiaste, kes ei suuda kohe mitte muud moodi kõnniteel olla kui külg külje kõrval. Tee või tina, aga alati jääb selline mulje, et kui nad peaksid teineteisest kas või millimeetri kaugenema viskab nende ajunatuke pildi eest ja kogu süsteem sulab nagu kullakaevur plaatinapangakaarti nähes. Omamoodi äge on ka täheldada, et näiteks beebiemmed on alati varustatud tobi ja siidriga, sest milleks anda idanevale seemnele võimalust tugevaks tammepuuks kasvada, kui võib ta juba eos leotiseks teha. Maa tuleb täita lastega, ka nendega, kes kastmega!

“Külitsiratturid” on ka üks moodne möödalastud armastuse väljendusvorm. Enamasti on külitsisõidu eesmärgiks välja näidata sarnasusi maitsemeelte puudumises ja ülimat oskamatust ümritsevat maailma tajuda. Positiivse külje pealt peab nentima, et enamasti ei ole nende parapaaride liikumiskiirus kuigi suur ja see annab võimaluse efektiivseks kaitseks. Samas olgu kohe öeldud, et lapsevanemad, kes lapse turvalisuse huvides tema kõrval sõidavad suudavad ülima efektiivsusega olukordi lahendada nii, et kõik liiklejad oma osa teest kätte saaksid. Kui aga peaks minema halvasti ja vastu on pedaalimas Vallatu-Valgukabi-Veroonika ja tema bestikas Kummivaba-Kaneelikringel-Klaarika, siis hoidke piip ja prillid, sest olles täielikult lummatud asjaolust, et nad just äsja ülimalt efektiivselt korraga nii jääkohvilattevahtu kui kakaokulipõhja tarbisid ning samal ajal veel tik-tokivideosid vaadata jõudsid, siis on nende erutustase umbes sama kõrgel kui pohmellis kaelkirjakul vahetult enne maotühjenduspurset ja see teeb nad sama ohtlikuks kui seda on Anna-Maria Galojani šoppamisoskus võõra rahaga. Nende eest ei ole paraku tihti pääsu ka, sest nad jõuavad veel enne, kui sulle otsa sõita, kaagutama hakata, et sa oled üks saamatu paskaak, kes peaks olema autorehvide alune prügi sõiduteel mitte liikuma nende trajektooril kui nad oma bruntšijärgset kaloripaastupedaalimist teevad. Õnneks jookseb neil rööprähklemise tagajärjel ülekuumenenud emaplaat suhteliselt kiirelt kokku ja see võib viia pentsikult meeldivate tulemiteni nagu näiteks totaalne aegruumi taju kadu ning mikrokokkupõrked, mis viivad külitsiväntajate dueti asüknroonsuseni. Kes ütles, et mõtlemine ei ole kahjulik. On ikka küll, kui seda tihti ei tee.

Eraldi koha siinkirjutaja südames on aga alatiseks hõivanud kõik need autojuhid, kes arvavad, et tugevama õigus annab neile eeliseid märgistatud ülekäigurajal ning rohelise tulega teed ületava jalakäija ees siis, kui ka autojuhil peaks olema fooris pööret lubav roheline foorisignaal. Teile mu kallid ajuhälvikud pühendan ma järgmised read. Ise olen siiani olnud õnnesärgis ning leidnud end alati suhteliselt edukalt turvalises spektris – üle jalgade pole sõidetud ning alla pole aetud. Küll aga olen praktiseerinud tagurpidikaugushüppeid ja suunatud sööste, et vältida hullemaid tagajärgi. Seega! Olen jõudnud järeldusele, et esimesel võimalusel viskun ma säärasele debiloidile, kes ei suuda vahet teha jalakäijal ja tühjal krõpsupakil, otse esiklaasi ning jätan tema roiskunud mällu templi igaveseks. See võib lõppeda vigastuste või isegi surmaga, aga olen selleks valmis. Ma olen nõus ohverdama oma elu, et ühiskond saaks probleemist teadlikuks. Üks tühine inimelu on väga väike hind mida maksta ühiskondliku turvalisusetunde tõstmiseks ning avaliku debati algatamiseks. Ja kui see peakski olema minu elu, siis seda lihtsam – väga palju puudust tundjaid nagunii ei leidu, seega las minna.

Lõpetuseks sooviks ma öelda, et antud frustreerivalt utreeriv följeton on mõeldud tähelepanu juhtima ühiskonnas palju suuremat kahju külvavale fenomenile – ükskõiksele matslikusele. Me oleme oma sisimas aina lähemal täielikule individualiseeritud pohhuismile ning sellega kaasnevale ignorantsusele ümbritseva maailma olemasolu suhtes. Ja kui see niimoodi jätkub, siis ehk ongi hea, et pandeemiad, katkud ja kliimakatastroofid üritavad meie koduplaneedile restarti teha. Seda on hädasti vaja!