Võõraste keeltmurdev kultuurikümblus

Uuel aastal uue hooga on avalikku inforuumi paiskumas häid ja veel paremaid mõtteid sellest, kuidas üks väike ja väeti riigihakatis end suurte ja koledate sisserändajate eest kaitsta saaks. Ja eks ta ju ole tõsi, et kord peab majas olema – isegi tolmukord! Aga urruaugukaudu lahenduste otsimine on pigem proktoloogi pärusmaa kui kultuuriministrile omane tegevus. Samas – väidetavalt võis ka sitast sepikut saada.

Isiklikult ei ole minul mingit probleemi sellega, et kodumaistes haridusasutustes on kõigil kohusuts eesti keelt õppida – ole sa siis kohalik väänik või välismaa präänik. Aga naljakas on kuidagi kuulata ja lugeda “mütoloogilistesse mastaapidesse” kanduvaid mõttesähvatusi, kus sihtgrupiks on “võõrad” mitte “omad”. Jidrit vas zanogu! Asotsiaalmeedias ringi tuulates on kuradima raske mitte kokku puutuda nende “päris eestlaste” poolt emakeele kallal toimepandud roimadega, mida nood vapralt oma karvast rinda sügades või klubi peldikujärjekorras potentsiaalset uut vallaslapse isamaterjali otsides meediaruumi üles on paisanud. Mida kuradit me siis neile ei õpeta ja selgita, kuidas nende emakeeles tegelikult väljenduma peaks!?

Keele ja kultuuri säilimine on oluline ja prioriteetne. Aga seda ei saa säilitada jättes keele põhilised kandjad – eestlased – saamatuse ja oskamatusega unarusse. Huli tolku sellest hoitud keelest ja kultuurist, kui Mustafa ja Aleyha suudavad eesti keeles ennast kõnes ja kirjas paremini väljendada, kui Diarröa-Petting-Anaalika ja Vedurvänt-Jõmmine-Hundinui ning nende suguvõsad kokku? Pealegi – jõudu neile vaestele keeleõpetajatele selgitamaks, et näiteks eesti keelne väljend “hukka mõistma” ja suunamudijate “džaadžima” paksid vist ühte ja sama mõtet edasi andma, aga sajaprotsendilise kindlusega ei saa seda väita, kuna see tekitaks kriitka adressaatides negatiivseid emotsioone ning viiks nad suure tõenäosusega “eneka” äärele või suisa “daununderisse”. Ela siis selle teadmisega, et sinu “keelenatslikus” maksis kellegile krõbedat hinda matusetalituse kuludes ja surnuaiakoha tasudes. Ja selle viimasegagi läks nihu, kuna vastutav ametnik ei osanud kadunukese nime õigesti kirjutada.

Kui juba keelt ja kultuuri päästma asuda, siis oleks seda paslik teha süsteemselt ja läbi territooriumi asustava rahva kui terviku. Muidu on järgmiseks vaja päästa korrektse eesti keele rääkijaid kaasaegse argoo ja slängi viljelejate vaimsest terrorist, kuna suure tõenäosusega hakkaksid nii mõnegi karastunud keelepedagoogi kõrvad sitavett- ja silmad verd jooksma, kui nad oma ajurakke, kannatust ja krüpteerimisvõimeid tänapäeva meediaruumis esile kerkiva terminoloogia lahtimõtestamise ning korrektsesse eesti keelde ümberpanemise peale kulutama hakkaksid. Minu arvates oleks selline tegu suisa “inimsusevastane kuritegu” ja “ebainimlik kohtlemine ning piinamine”. *Don’t põe! *Kui oskad eesti keelt, saad sebitud mõne Ilvese õe!

Aga eks kultuuritargad ja ministeeriumihiiud tea paremini! Positiivse kõrvalnähuna saavad siis ehk kodumaised kõrgkoolid rahvast tühjaks ja saab auditooriumitesse ehk väheke õhku, mida seal praegu küll ei leia. Ja ka õppejõudude ja kooliõpetajate elu läheb magusamaks – mida vähem tööd, seda vähem enesetapumõtteid, ängi ja kärakalembesust. Ja ega olekski ju palju loota, et kõik võtavad Gretakesest eeskuju ja hariduse omandamise asemel Kentucky poiste poolt põhja lastud parve veealt üles toovad ning rõõmsalt hõisates “nahhui eto tuda!” Soome poole parvetavad. Küll aga saame me seda kõike vaikides taluda üritades tipptunni liiklusummikusse kinni jäänud bussis aru saada, miks küll Marcus on nii mässiv tropp, et oma instakontot pushib ja kuidas küll Basiilika aru ei saa, et Otto-Triinuga nabapluusid ei olnud juba kolmandas klassis inn ja ammu oleks aeg normaalsete pleikaritega chillima hakata, mitte oma aega retakate fakkboide peale veistida.

Siis on kultuuri nii, et paha hakkab ka kõige kultuurilembesemal boheemibotaanikul ja keel kaitstud rohkem, kui varjundite ootuses kinni seotud silmadega püksirihmaga kontoritoolikülge seotud koristajatädi. Ja mis kõige ägedam – siis saame me valges vaikuses ja võõravabas vaimuhiilguses omaette rahulikult ussisõnu edasi posida ja loota, et ükskord prahvatab välde, mis võbisend salaja.

Seega liikugem kindlal meelel ja sirgel seljal tulevikku, kus ootamas meid uued ja uuenduslikud keelendid ja progressiivselt penetreerivad parasiitssõnad, mille tähendus on kadunud koos mõistusetusega, mis ta keelde ümber pani. Siis ei ole meil miskit karta – oleme kaitstud kui esilekutsumata seemnepurskesse mitte sattunud seemnerakud, kes kiimlevalt ihkavad oma kiiruskatseid peopesa pidi alla peldikupotti tilkudes. Aga vähemalt ei ole siis pinnuks silmas ühtegi keeleoskamatut võõrast!