Saare kotermannist (ja pisut ka kivist), “teoorias tugevatest” ja uuest sünnitusmudelist

Tere taas kallid musirullikesed. Olen siin mõnda aega eetrivaikust pidanud. Palaval suveajal on kuidagi raske, kui mitte öelda et öökimaajav, end rüperaali klaveriosa taha maha persetada, et armsa nimekaimu poolt loodud raadioeetri edasiarenduse teel teieni oma tumedate ajusoppide sisemust tuua. Aga annan endast parima, et postituste regulaarsus ei vaibuks. Katsugem olla tutsked! Samas – suvi nahh!

Võtsin siin hiljuti ette reisi, mis mind iidsete laulusõnade vastusena saarele viis. (Vihjeks nii palju, et tegu on saarega, kus Lux Expressi bussijuht paanikasse sattus ja sadamat üles ei leidnud ning kus mõned kuud tagasi avati Katrin Pautsi meelehärmiks ja konsumeristliku maailmavaate propageerijate meeleheaks uus ja uhke kaubanduskeskus ja seda veel Ivo Linna meloodilise lauluhääle saatel.) Igatahes oli reis igati asjalik ja kosutas nii mu ööelust räsitud keha kui ka mu paranoidaalset vaimu. Kuidas saakski kurta võimaluse üle teha füüsilist tööd vaimse arengu hüvanguks ning samal ajal lasta mehiselt tilka iidse looduse rüppes. Käis töö ja õlu koos!

Juba kirjandusklassika on meile tutvustanud iidset mõtet saare õlle ja raske füüsilise töö seostest. (Sedakorda tuli leppida aga sakunaadiga, kuigi kaks korda Liival poes käies sai eksitud ka glanduaarse Muhuriito terassile, kus teravate maitseelamuste kõrvale pakuti ka väärikat Pihtla pivasikut.) Seega ei saa ka tänapäeval muistseid kombeid unarusse jätta. Eriti veel ajal, mil tööohutus on püha ja iga liigutus nõuab eraldi väljaõpet ja standardite tundmist. Selle viimasega oli nagu temaga oli. Kui minu poolt täide viidud töövõtteid oleks nägema juhtunud mõni kvalifitseeritud tööohutuse spetsialist oleks ta kiiremas korras kaotanud nii häälepaeltes veel tolleks hetkekes säilinud kõnevõime kui ka igasuguse ratsionaalse analüüsivõime. Ja seda mitte sellepärast, et röökimine on eluviis vaid sellepärast, et mõmmi on mongol. Aga üldise ühiskondliku vaimse taseme hüvanguks midagi nii brutaalset ei juhtunud. Õlli sai lastud mehiselt, vahele ka pitsikene teine (kolmas jne) kangemat. Füüsis arenes ja taandarenes samaaegselt, seega iidne raamatupidamistõde sellest, et oluline on see, et nulli jääks, sai täidetud.

Siiski tuleb tõdeda, et iidsete metsade rüpes on raskete asjade tassimine kuidagi meelepärasem. Tekitab meeldivalt atavistlikku tunde ja paneb sind tundma rohkem “neo-neandertaalina” kui linnatänavatel kaubanduskeskuse hurmavast rüppest ALE’ga soetatud “kunagilähebraudseltvaja” kraamikottide kodu poole lohistamine. Saarel on hea veel ka see, et maastik on vaheldusrikkam ja seeläbi väljakutseid loovam. Sileda tee peal oskab iga mõmmik oma taru kanda, aga katsu sa seda põllapääl korda saata …

Sel korral läks värskes õhus töö tegemine kohe nii hästi, et juba esimesel ööl nägin luulu ja kuulsin kotermanni. Niipalju siis sellest “ma olen linnast ja maksan” gängsteri mentaliteedist. Omast arust peaks street cred’i olema – sündisin Pelgulinna sünnitusmajas, kasvasin Koplis 90-ndatel, nüüd elan Mustamäel ja vaatan koduakendest kirikut, kooli ja kaubanduskeskust. Aga võta näpust! Värske saareõhk ja Saku õlu tegid oma töö. Pool ööd kuulsin asjade liigutamist ja siis ka hääli ülemise korra pealt. Hommikul oli perenaine kohvilauas naerust kõveras ja üritas aru saada, et kes kurat see tema kodu teisel korrusel häälitseb, kui maja ülemine korrus täiesti tühi on. Great success! Aga mis ma ikka oskan enda kaitseks öelda – gubit ljudjej ni pivo, gubit ljudjej voda! Oleks ma ainult vett joonud oleksin ma luulude ja kotermanni nägemise asemel hoopis enamuse ööst toa ja peldiku vahet jooksnud ja sellega muruplatsi ära rikkunud. Seega on igati paslik näha väike luul ja kuulda kotermanni – toob linnavurle saareelule lähemale. Lisaplussina ka see, et “juppide ja viina” peale ei kulunud muhvigi. Viina oli majarahval külmas nii et tapab. Jupp jäi püksi ja sünteetilisest tarbisin ainult pleedi, mis magamise ajaks peale sai tõmmatud.

Järgmisel hommikul peale pererahva naerutamist oma öiste “poltergeist’i” kogemustega (paistab, et sügisel on mul otsetee “”ilmselgeltnägijate tuleproovi) liitusin majaperemehega, et ette võtta väike anastusretk kõrvalsaarele. (Sedakorda langes meie anastusnimekirja saar, mis tuntud kahekorruselise stripiklubi ja lindude lennuteele ettejääva planeeritava saare-mandri silla poolest). Retk oli planeeeritud omalaadse “välksõjana.” Lendame laivi, laadime mandi peale ja tõmbame jeebet, enne kui teemaks läheb. (Vana hea saarevärk – kohe kui võimalus, küta linnavurlele tuutusse). Peale kiiret vahepeatust “butiikhotelli” välilava juures, suundus meie vapper lahingpaar saarel oleva lossikindluse sisehoovi, kus ootas meie jäägitud tähelepanu ja tugevat füüsist elegantselt laotud lavasektsioonide hunnik. Olles mängu pannud nii jõu- kui ka ilu numbrid suutis meie “dünamiiline duo” saavutada algselt paika pandud lahingplaani lõppresultaadi – lavasektsioonid said anastatud ja reis võis jätkuda. Paraku tuli teele ette takistus, mis sundis vapraid tandemtõstjaid oma tagasiteele asumisega viivitama. Ajal, mil üks lahingpaari liige oli andunult telefonivestlusesse, otsis teine (välimuselt depressioonis isasgorrillat meenutav olevus) endale tegevust potensiaalsete taganemisteede hindamisega. Olles tutvunud ümbritseva keskkonnaga jõudis ahv-inimene järeldusele, et öösel nähtud kotermann ja kuuldud luulud olid asja eest. Saareaura oli tunginud minusse paremini kui Igor Mangi käed koeratoitu. Märgates oma lahingpaarilise indikatsiooni peatselt lõppevast telefonivestlusest asusin julgestuspositsioonile meie poolt kasutada olnud sõjavankri vahetus läheduses, eesmärgiga tagada julgestusperimeeter. Enda üllatuseks märkasin, et olime oma vapra “sõjasuksu” parkinud vahetult kohaliku “lubjakivi- ja dolomiidiehete” suveniiripoe ette. Ajal mil mina ootasin võimalust anastusretke lõpuleviimiseks, oli kohale saabunud ka kaubandusfordi müüja, kes märgates lossihoovis toimuvat oli koheselt ühendust võtnud oma otsese ülemusega, et anda edasi endapoolne pahameeletulv seoses tema ettevõtlusmaastikku tabanud “katkuga”. Nimelt oli proua rabatud asjaolust, et kogu lossihoov kubises võõrapärasest tehnikast ning oli täitumas piirdeaedadega. Proua arvates ohustas selline tegevus tõsiselt tema kaubandusliku ettevõtmise kordaminekuvõimalusi ja oli seetõttu tõsiseks piiranguks majandusliku mammona saamise lootusele. Uhkus puges mu rinda, kui adusin, et olen saatuse poolt saadetud valge lootusekiir selle õnnetu ettevõtja hallis argipäevas. Mida proua ei tea on imeline fakt, et mida rohkem sa “kivi” tarbimist keelad, seda populaarsemaks ta muutub. On päälinnas korraldatud miitinguid ja ritta seatud laulusõnu, mis ühel või teisel moel “kivi” propageerivad. Olgu see legegängsterist kivivalvur Robka või oma memuaare heliridadele seadev pühapäevasuitsetaja – kivi on, kivi jääb, kivi olema peab! (Paraku ei õnnestunud mul oma rõõmusõnumit proua inglikõrvadeni viia, kuna telefonikõne lõppedes sulges ta oma butiigi uksed ja minu reis tagasi algsaarele pidi jätkuma.)

Aga anastusretk ei lõpetanud veel vapra mandripoisi saareseiklusi. Teiseks suursündmuseks sai võimalus osaleda muusikainstrumendi transportimises, kusjuures vajalik oli pigem füüsis kui mänguoskus. Esimeseks musikaalse fitnessi arendusetapiks oli “pianiino” vedamine Orissaare muusikakoolist, mis taaskord kinnistas minu ajju ideaali kaubaliftiga koolimajast. Nii hästi sedakorda paraku ei läinud. Appi tuli võtta toores jõud ja talupojamõistus. Esimest oli nii, et jäi ülegi. Teist aga oli õnneks piisavalt palju, et püstitatud lähteülesandega hakkama saada. Oluline on muidugi mainida, et füüsilise väljakutse juurde käis ka paras doos ajugümnastikat, et oleks ikka täidetud kogu “terves kehas terve vaim” ampluaa. Ja mis eriti oluline – transpordiharjutus pakkus võimaluse ka kõigile “asjatundjatele” oma arvamust avaldada ja protsessi panustada.

See on vast märk uue nn “seaduspärasuse” sünnist, kui igal võimalusel tahetakse oma “ajukapatsiteediga” hiilata ja seni veel märkamatuks jäänud töödejuhataja oskusi demonstreerida. Ka sel korral ei puudunud muusikainstrumendi transportimise juurest kodanikud, kes on “teoorias tugevad” ja seetõttu ka juhendamisaltid. Sest just seda on sul vaja, kui kandes trepist alla pianiinot, mis püsib kahel koormarihmal ning lootusrikkal õhustikkul, on ümberringi kuulda juhendavaid arvamusavaldusi a la ” hoia sirgelt”, “tõstke sünkroonis” ja minu personaalne lemmik “kas kiiremini ei saa?!” Ikka saab! Minu ettepanek oli algusest peale see pillipunn aknast välja lükata ja loota, et ta õigel küljel maandub. Aga paraku ei leidnud see ettepanek piisavalt kandepinda ja olime sunnitud käiku laskma plaani B – riistvõimlemine muusikainstrumendiga. Kui keegi otsib uusi spordialasid, siis sellel ettevõtmisel on tulevikku. See hõlmab nii keha kui vaimu. Ja mis kõige olulisem – nõuab kas tsipa pappi või sitaks plekki!

Enda poolt sooviksin siiralt tänada kõiki neid, kes “teoorias tugevad” on ning ei häbene seda ka välja näidata. Ilma teieta oleks füüsiline pingutus palju raskem olnud, kuna pea oleks püsinud selge ja teiepoolsete libasoovituste najal esile kerkinud raevuhoog, mis tuimestas keha ja vaimu raskuse ja füüsilise valu suhtes, oleks tulemata jäänud. Seega – olge te tänatud! Loodan, et jätkate oma arengut teoori radadel ja ei taandu õilsast missioonist jagada õpetussõnu igal ajal ja igas asendis. Sest juba ammustest aegadest on teada üks eriline inimliik – “patoloogiline möliseja” – kelle väljasuremine oleks suureks löögiks inimkonna kui terviku arenguvõimele. Teie aga hoiate seda liiki aktiivsena ja näitate, et õpetamiseks ei ole olukorra adumine absoluutselt vajalik. Kummardan teie ees maani, sest selg on kange ja vajab venitamist, ning loodan, et tulevikus avaneb ka minul võimalus panustada kogukondlikusse arengusse mõne õpetliku sõnakõlksuga.

Olles saarelt naasnud sattusin uudiseid lugedes avastusele, mis rääkis, et kodumaa avarustes on toimunud esimene pseudopõllusünnitus. Nimelt olevat üks vapper kiirabibrigaad pannud sõnaotseses mõttes “käed külge” ja aidanud näitsikul laps maanteääres ilmale tuua. Täitunud on meie ministrihärra unistus. Kodumaa rüpes on nüüdsest võimalik ka sugu edendada. Kadugu paadunud meditsiinipraktikad. Käigu põrgu steriilsus ja meditsiinilised protseduurid. Koolagu kõik meditsiinitöötajad, kes ennist on selle õilsa protsessiga seotud. E-eesti on astunud uue sammu tulevikku. Me oleme tõestanud, et agraar on elu! Järgmise sammuna ootan ma armsalt koduriigilt eraldi mehitatud “sünnituspunktide” loomist, mis oleksid mehitatud vastavalt parimatele agraarsünnitustavadele. Eeldan korraliku kohviku olemasolu, kus papad saavad konjaablit timmida, kuniks mammad põldu oma väljunditega väetavad. Samuti loodan ma sellele, et olemas on ka korralikud a la carte käimald koos “leenini jalajälgede” ja “makarovi flöötidega”. Samuti ei saa unustada ka emasid. Tekitama peab hea kõlakoja, et “sünnitusröök” kaugele kajaks ja kodumaa metsad kumisema ajaks. Lisateenusena saab pakkuda youtube’i kanalit, mis kõiki põllusünnitusi jäädvustaks ja laia maailmaga jagaks. Siis saaks selle kanaliga ka pappi teenida, sest mida efektsemad on sünnitused seda suurem on interneeduses vaatajate huvi. Ja nii me liigumegi helgema ja infotehnologiseerituma tuleviku poole. Eesti sümboliteks saavad verised põllud, maalähedased lapsed ja kütuseuimased emad. Ei päikesepaistele, wifile ja adekvaatsusele!

Aga mis siin ikka nutta! Suvel on põllapääl hää! Tahad sünnita, tahad valmista potentsiaalselt sünnitust ette. Sest oluline on tulemus, mitte soorituse puhtus.