Lähedust ihkavad hinged
Sotsiaalmeedias on viimasel ajal üsna tihti märgata postitusi, kus infovoogude keerises võitlevad asotsialiseerujad on end ühtäkki avastanud ühe inimliku vajaduse tühermaal – nende elus ei ole piisavalt lähedust. Seda nii hingelises kui ka füüsilises mõttes. Ja kus seda saakski niipalju olla, et hing ja ihu rahuldatud saaks, kui enamus suhtlust möödub digitaalsel kujul ilma, et oleks grammivõrdki füüsilist kontakti.
Ja eks ta ole tõsi, et üksindus on kärme hinge pugema. Tean seda ka omast käest väga hästi. Minu puhul pole muidugi süüdi ei inimeste puudumine suhtlusringkonnas ega ka digitaalsed infovood vaid lihtne ja samas ka inimlik põhjus – kui sa oled ikka kole nagu poissmehe põhjakõrbenud panniroog, siis ei ole seda muinasjutulist “kaunitari” ikka kuigi kerge leida, kes kogu mansahvti eest löögi enda kanda võtaks ja lähedust pakuks. Ag mis sa saatana sigitis ära teed – tahaks ju ikka!
Igapäevaselt näen ma oma nutiseadmete- ja rüperaali ekraanil vilkumas üleskutseid, kus soovitakse teada, kes küll võiks olla see hell ja hoolitsev hing, kes võtaks kaissu või teeks pai. Kohati on küsimused, palved ja soovid ka otsekohesemad. Vahel suisa robustselt toored nagu vanaisa esimesed koduveinikatsetused. Aga ka see on arusaadav. Mida pikem periood üksinduses veedetud on, seda vähem kannatab ihu kauneid värsiviise kokku seada või iluskirjanduslikku teksti komponeerida. Tahaks kohe ja palju! Küll pärast jõuab mesijuttu mekutada ja kudrulõnga kedrata. Oluline on vajadused rahuldada ning ängistus hingest ja mõtteist välja saada.
Tuginedes pikaaegsele isiklikule kogemusele soovitan probleemi lahendusi otsida otsese inimkontakti läbi – see digi-šmigi trall ei pruugi väga kiirelt resultaadini viia. Kui just ei minda ookeanitagustelt maadelt saabunud noore tudengiplika radapidi või siis ei otsita kohtadest, kust lisaks lähedusele leiab veel ka muid toredaid lahendusi, mis võiksid tervislikus algfaasis olevas suhtes veel olemata olla. Sest niipaljukestki tean ma kah, et vähe on siin ilma pääl neid väeteid ja õnnetuid, keda minu lõustaplaadiga õnnistatud on. Seega ei tohiks selle va kaua otsitud ning hinge poolt kiivalt ihaldatud läheduse leidmine olla kuigi keerukas, kui just ise oma šansse švanssu ei keera ja mingit “mina ja mu sisemine mõnglimaailm” saasta ajama ei hakka. Rääkida tuleb asjast! Kui soovid, ihkad ja otsid lähedust, siis räägi sellest mitte oma naabri koera uuest kombekast või ületalu Tiia täku tõkkeületusoskustest. Küll siis mingi hetk õnn ka sinu õuele tuleb!
Mina aga tõmbun seniks varju tagasi ja jälgin mängu. Ühel kenal päeval, kui Umberto Eco “Inetuse ajalugu” laiemat käsitlust leiab, saan ma sealt ehk välja ronida ja omale siin päikese all miski paslikuma koha sebida. Seniks aga head kaisutamist ja kobedat kallistamist!